LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

DVD Keyboard Juggleress. Irina Zahharenkova

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

SIBER-MONGOOLIA 2018SiberiaMongoliaLogo
II etapp Abakan-Vladivostok

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti 24 Aafrika riiki + 4 riiki hiljem. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu, Fiji. Nende ekspeditsioonide meekondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulges kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Kaug-Ida. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)


Marsruut

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Jermakovskoje – Grigorjevka – Tšornaja Retška – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Aradan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Aržaan – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak. Läbisõit 400 km, 12−20 °C, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 88%, õhurõhk 855−985 mbar, kõrgus merepinnast 245−1445 m, päikesetõus 5.57, loojang 19.36.

Kuigi kirjutan praegu 29. augusti sündmustest, teen seda tagantjärele 3. septembri õhtul. Viimased päevad on muutunud sedavõrd sisutihedaks, et kui kord kolme-nelja päeva jooksul tekibki võimalus pääseda tunniks ajaks internetti, siis sellest ajast ei piisa möödunud päevade sündmuste meenutamiseks, kirjapanekuks, fotode valimiseks, üleslaadimiseks... Seega on blogisissekannete tegemisel pidev mitmepäevane võlg. Reisi kestel olen teinud rituaalidest ja rahvamuusikute ülesastumistest ka helisalvestisi, kuid tegelemiseks audio-failidega ei jätku hoopiski aega, pealegi siinset interneti madalat kiirust arvestades tekiks probleeme ka nende üleslaadimisega. Aga mis siin ikka viriseda, püüan anda endast parima.

Kujunevad välja uued ekipaažid: Land Cruiser I meeskonda kuulume koos Toonarti ja Toomasega, teises maasturis sõidavad Raivo, Aivo, Hannes ja Tiina.

Tõvasse sisenemise järel on märgata looduse järsku muutumist. Lauged nõlvad, lõputud rohumaad... See kõik meenutab Mongoolia steppe. Vaadates neid maastikke meenuvad tahtmatult tõva rahvalaulud. Asustus on väga hõre ning seda kinnitavad ka arvud: elanikke on Tõva Vabariigis vaid veidi üle 320 000 ehk alla kahe inimese ruutkilomeetri kohta.

SiberiaMongoliaMap2

Turani ja Aržaani vahel külastame kurgaani, sküütide ja nende eelse pronksi- ja rauaaegse Ujuki kultuuri (IX−III saj eKr) arheoloogilist leiukohta. See sunnib mõtlema kaugele möödanikule ning Tõva jaoks üsna erilisele viimasele sajandile. Tehkem lühike tagasivaade...
Aastal 1207 vallutasid Tõva territooriumi mongolid Tšingis-khaani vanema poja − Džutši-khaani − juhtimisel. XVII sajandil sai Tõvast osa Džungaaria riigist, mida valitsesid oiraadid. Oiraatide lüüasaamisega XVIII sajandi keskel langesid nii Mongoolia kui-ka Tõva mandžude võimu alla, mis oli Hiina keisririigi viimane, Qing-dünastia, ning kestis aastani 1911. Mandžud lasid tõvadel rahulikult elada, nõudsid vaid andamit, mis võrdus 3000 sooblinahaga aastas. Aastal 2012 tõi Nikolai II sisse Vene väed. Paar aastat pärast seda oli Tõva veel nominaalselt iseseisev Urjanhai Vabariik, ent aastal 1914 sai sellest Vene keisririigi protektoraat. Pärast tsaarivõimu langemist Venemaal oli Tõvas segane aeg, võimu püüdsid haarata punased, valged, hiinlased, mongolid, samuti panturgi vabastusliikumine ehk niinimetatud burhanistid. 1921. aastal  kuulutasid bolševikud NSV Liidu toel välja Tannu-Tõva Rahvavabariigi. Selle esimene peaminister Donduk tugevdas sidemeid Mongooliaga ning tegi budismist riigiusu. Kuid aastal 1929 toimus riigipööre, punase juhi Saltšak Toka juhtimisel said kõik etnilised venelased kodanikega võrdsed õigused ning mongoli ja budismi mõju hakati järkjärgult maha suruma. Esialgu säilis veel üksainus klooster 15 laamaga, aga 1940-ndate lõpuks suleti seegi. Kohalik sovjeti-meelne valitsus hakkas reformima kirjakeelt, mongoli alfabeet asendati algul ladina tähestikuga ning kümmekond aastat hiljem mindi üle kirillitsale. Algas ka kollektiviseerimine. Uskumatu, et tõvadel lasti mängida iseseisvust 1944. aastani. Aga siis ta tegi Stalin sellele lõpu, Tõva n-ö parlament ehk Väike Hural otsustades ühehäälselt: “Meie jaoks pole teist teed kui ühine tee Nõukogude Liiduga. Tõva Rahvavabariigi Tööliste Väikese Huraali erakorraline, seitsmes instungjärk, täites kogu Tõva rahva vankumatut tahet ja palavat soovi, otsustab: paluda NSV Liidu Ülemnõukogu vastu võtta Tõvá Rahvavabariik NSV Liidu koosseisu.” Sellest ajast jäi see väike maalapp välismaailma jaoks pea pooleks sajandiks üsnagi suletuks. Pärast ühinemist NSV Liiduga algas kollektiviseerimise teine laine. Selle tulemusel puhkes näljahäda, mis polnud küll nii ränk kui Burjaatias, aga ikkagi olevat kariloomade hulk vähenenud vahemikus 1944−1955 pea poole võrra.

Ööbime jurtades. Sel puhul on kasulik teada ja järgida teatud kombeid. Magama peab jalad ukse suunas; võõrustavale perele või lastele on sobilik tuua kasvõi minimaalne kingitus; mitte katsuda kellegi mütsi ega laste pead; mitte vilistada; mitte toetuda vastu tugiposti; mitte minna läbi kahe tugiposti vahelt; mitte uudistada võõrustajate isiklikke asju; mitte teenindada end ise.

• N 30 aug Kara-Hak – Kõzõl – Kara-Hak. Läbisõit 98 km, 10−25 °C.

Hommukul sõidame pealinna. Linn, mis praegu kannab nime Kõzõl (‘punane’), rajati aastal 1914 kui Belotsarsk (‘valge tsaari linn’, Valge Tsaar oli Idas Vene valitsejate tiitel alates juba Ivan IVst ehk Ivan Julmast). Ühena väga vähestest välismaalastest, kes külastas 1920-ndatel aastatel, täpsemalt 1929. aastal siinset kanti, oli Moskva Marxi-Engelsi Instituudi etnograafiaosakonna juhataja, Austria päritolu Otto Mänchen-Helfen. Ta kirjutas, et Tõvas elas alla 100 000 inimese, oli küll 3 autot, aga polnud ühtegi teed. Kõzõl koosnes kahest puuonnidega tänavast. Ühes barakis asus Välisministeerium, teises Mongoolia saatkond, siis üks jurta, seejärel tükk tühja maad ja siis jälle üks onn jne.

SibMong ShamanSiin ühinevad Suur ja Väike Jenissei (tõva k Бии-Хем ja Каа-Хем). Kõzõl on Aasia geograafiline keskpunkt. Kuid olenevalt sellest, millist meetodit maailmajao keskkoha arvutamisel kasutatakse, võib Kõzõli sellekohast ambitsiooni ka vaidlustada. Uiguuria ehk Ida-Turkestani administratiivne keskus Ürümtši, kus viibisime 11 aastat tagasi Siiditee tuuri aegu, pretendeerib samuti keskpunkti aule.

Astume sisse Höömei-laulu Keskusesse. Tegelikult tegeldakse siin peale höömei (tõva k хөөмей) ka teiste tõva obertonaalse kurgulaulu stiilidega − kargõraa, sõgõti, ezengileeri (эзеңгилээр) ja borbannadõriga (борбаңнадыр). Neid stiile oleme kuulnud ka Eestis, eelkõige festivalil Orient, kus on esinenud sellised Tõva artistid nagu Monguš Mergen ja ansambel Huun-Huur-Tu.

Külastame kahte budistlikku templit. Ühes toimub parajasti hommikune rahvarohke teenistus ja ka teises on rahvast piisavalt. Pole ka ime, sest enam kui pooled inimesed peavad end budistideks. Peamiselt järgitakse tiibeti gelugi ehk kollase koolkonna budismi.

Kuigi budism jõudis Tõvasse juba XVII sajandi lõpus, suutis šamanism säilitada selle kõrval oma elujõu. On siiski märgata ka budismi ja šamanismi ühtesulamist, näiteks šamaan võib kasutada budistlikke rituaaliesemeid. 1931. aasta rahvaloenduse andmeil oli Tõvas tegutsevaid šamaane (tõva k хам) 725, kümnendi lõpuks polnud avalikult tegutsevaid enam ühtegi. Paljud šamaanid pandi vangi. Šamanismi taassünd on aset leidnud alates aastast 1993, loodi ka ühendus “Düngür” (‘šamaanitrumm’). Šamaane eristatakse selle järgi, kuidas nad on omandanud oma väe: (1) põlvnevad šamaanisoost, väärikatel on juba 8−10 põlve šamaanidest esivanemaid, (2) maa- ja veevaimudelt, (3) taevast, need on kõige võimsamad šamaanid − tengri böö, (4) albis-nõialt, (5) aza-deemonilt. Šamaanidel tehakse vahet ka nende peamise “töörista” järgi: selleks võib olla kas metallpeegel (küzüngü), sau (tajak), parmupill (homus) või trumm. Ning sarnaselt Jakuutiaga jagunevad ka siinsed šamaanid valgeteks ja mustadeks.

SibMong ShamanDrummingMul on ühe siinse šamaani – Hovalõgma – telefoninumber. Kuna sain selle ühelt meie ühiselt healt tuttavalt, söandangi talle helistada ning kutsuda ta külla meie jurta-laagrisse Jenissei kaldale. Tegemist on nais-šamaaniga, tema õde on valge šamaan, tema ise aga must. Küsime, kas ta saaks leevendada Hannese kaelaradikuliiti. Ta uurib Hannest ning ütleb, et pigem võib selle haiguse puhul abi saada tavameditsiinist. Samuti soovime šamaani abi meie reisi heaks jätkuvaks kordaminekuks. Algab riitus, mis koos ettevalmistusega kestab üle kolme tunni. Tarvis läheb piima, piimaga teed, rasvast lambasaba, väikeseid küpsiseid. Tuleb teha ka lõke, see aga on omaette “ooper”. Esmalt tuleb vana lõkkease puhastada poolpõlenud puudest ning sütest, seejärel teha väikestest pilbastest kolmnurkne väike torn, selle ümber asetada pikemad puud püstkoja kujuliselt, seejuures jättes ühele küljele “uks”. Pea igaüks meist saab ülesande: Hannes tegeleb lõkkega, Toonart on abiline, kes pakub šamaanile juua ja ulatab vajalikke asju kätte, Tiina viskab “peremehele” õhku teed ja piima, mina aitan selga panna šamaanirüü (mis kaalub vähemalt 15 kilo) ning aitan kanda šamaanitrummi. Hovalõgma läheneb igaühele meist individuaalselt, ümbritseb meid suitsuga ning ütleb igaühele mõne soovituse. Mulle annab nõu vitamiinirikka toidu osas ning teatab seejuures, et ma ei söö liha. Kust ta küll seda teab? Iga mees (rõhutan: mees, sest naised seda traditsiooni kohaselt ei tee) võtab kolm küpsist ning asetab selle “ukse” kaudu lõkkekoldesse, edastades iga küpsisega ühe soovi. Süüdatakse lõke. Rituaal koosneb paljudest selgelt eristatavatest osadest: paiga puhastamine, kõige ebameeldiva eemalepeletamine, positiivsele keskendumine, “peremehele” annetamine, soovide edastamine jne. Kõike seda saadab laul, šamaanitrummi mäng ja liikumine. Rituaali audio-salvestist saad kuulata siit.

• R 31 aug Kara-Hak – Kõzõl – Ujukski ahelik – Turan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Krasnojarski kraisse – Aradan – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Tanzõbei – Grigorjevka – Jermakovskoje – Alam-Suetuk – (off-road) – Ülem-Suetuk. Läbisõit 328 km, 9−22 °C, vihm, vahelduv pilvitus, õhurõhk 853−942 mbar, kõrgus merepinnast 635−1455 m, päikesetõus 5.51, loojang 19.42.

SibMong OrchestraHommikul sõidame linna ning väisame Tõva Rahvamuusika Orkestri proovi. Üllatusena näeme, et nad on meie külastuse puhuks end riietanud uhketesse rahvuslikesse kostüümidesse. 27-liikmeline orkester on väga professionaalne ning kõlab kompaktselt. Audio-salvestist saab kuulata siit. Orkestri direktoriga kaalume võimalusi kutsuda neid järgmisel aastal Eestisse esinema festivali “Orient” raames.

Asume tagasiteele põhja suunas. Näha on esimesi sügise märke, lehtpuud on muutumas kollakas-oranžiks.
Jermakovskoje külast pöörame trassilt kõrvale. Muide, Venemaal on paljudele asustatud punktidele, aga ka jäälõhkujale ja seljakotile pandud nimeks kas Jermak, Jermaki, Jermakovo, aga praegu oleme Jermakovskojes. Mees, kelle auks on see küla nimetatud, on iseäranis Siberi kontekstis väga tähtis. XVI sajandil, tsaar Ivan Julma ajal suundus ta esialgu suurejoonelise röövlikamba pealikuna Uuralitesse, aga hiljem liikus oma väesalgaga Siberi retkele juba tollase Venemaa jõukaima perekonna − Stroganovide − toetusel. Mõistagi ei kuulunud Uuralite-tagune ala tollal Moskva tsaaririigile, Jermakil tuli võitlusse astuda tatarlaste khaaniriigiga. Kandes tsaar Ivan IV käest saadud liiga raskeid rõngassärke, Jermak uppus ning tema väed Siberis tol hetkel kestvat edu ei saavutanud, vastupidi, olid sunnitud põgenema tagasi lääne poole. Aga hiljem, alates XIX sajandist on Jermak venelaste teadvusse jäänud kui vapper kangelane, kui Siberi vallutamise sümbol.

Kuigi mitmed inimesed ütlevad, et Alam-Suetukist on pea võimatu jõuda Ülem-Suetukini, sest normaalset teed pole ning kerege on õigelt rajalt eksida, me siiski üritame. Asi polegi kuigi hull, vaid paaris kohas tuleb sõita läbi sügava pori, aga üldiselt tuleb kulgeda paarkümmend kilomeetrit mööda suhteliselt kergesti läbitavat põlluvaheteed.

Ülem-Suetuk (vene k Верхний Суэтук, varem Kamennõi Brod) − see on üks omaette “ooper”, millest võiks kirjutada pikalt ja põhjalikult. Ülem-Suetuki  asustasid aastal 1851 soomlased, 1857 tulid veel sunnitööle soomlased ja eestlased. Aastal 1888 rajati luteri kirik, 1895 eesti kool, 1901 puhkpilliorkester.
Imetleme, et pooleteise sajandi jooksul on säilinud eesti keel, eesti tavad ja elustiil. Oleme tänulikud Airi Laurile, tema abikaasale Alekseile, Kensapi Kollale ja Kensapi Jaanile, kes meid lahkelt võõrustavad, sauna kutsuvad ning “allikavett” pakuvad. Hilisõhtul esineb kohaliku pasunakoori vähendatud koosseis. Orkestri sponsoriks on Tiit Pruuli, ta on kinkinud orkestrile trompeti, nüüd on korraldamas tuuba ostmist. Püüan dirigendilt välja uurida, millist tuubat täpselt tarvis on.

• L 1 sept Ülem-Suetuk – Kurkino – Karatuz – Taskino – Kotšergino – Kuragino – Bugurtak – Imisskoje – Možarka – Petropavlovka. Läbisõit 167 km, 9−13 °C, õhurõhk 966 mbar, kõrgus merepinnast 410−425 m.

1. september − tarkuse päev, Venemaal de facto püha, isegi paljud külapoed jäävad sel päeval suletuks. Kuni XVIII sajandini loeti 1. septembrit (vana kalendri järgi) Bütsantsi traditsiooni järgi Venemaal ka aasta alguseks. Ka meie läheme 1. septembril kooli, täpsemalt − oleme külalisteks Ülem-Suetuki kooli õppeaasta esimesel päeval. Rajooni haridusosakonna ametnik, kooli direktor ning meie Tiina astuvad üles piduliku kõnega. Kui üldiselt on aktus venekeelne, siis Tiina peab oma kõne eesti ja vene keeles. Koolis on alla 20 õpilase, neist kaks asuvad õppima esimeses klassis. Märkame, et koolimajal on ühekordsed aknaklaasid, seda piirkonnas, kus talvised temperatuurid langevad sageli alla −40 °C. Ja taas on abiks Tiit Pruuli, kes on lubanud rahastada akende vahetuse. Meiegi teeme väikese annetuse, et kooli WCd saaksid korrastatud.

SibMong PetropavlovkaTeele jäävad Bugurtaki (Бугуртак − ‘küürakas mägi’) küla ja samanimeline mägi. XIX sajandi teises pooles tegutses siin arheoloog Ivan Savenkov ning avastas arhailised petroglüüfid ehk kaljujoonised, mis paraku pole tänaseni säilinud. Küll aga on alles sügav järv ja selle keskel asuv puudega kaetud kalju, millega on seotud legend. Kalju asunud kunagi mäe tipus, selles olnud koobas, kus elanud kahepealine tiibadega madu. Inimesed, kes teda näinud, väitnud, et temast lennanud sädemeid. Öösel, peale päikeseloojangut siirdunud ta ikka jahiretkele. Kuragino küla talupoegadel olnud siinkandis heinamaad, kuid nad püüdnud pimedal ajal neist paigust eemale hoida, sest madu haaranud kõik elava, olgu siis tegemist inimese või hobusega. Ühel õhtul puhkenud torm ning välgunooled aina sähvinud. Äike tabanud kaljut, milles elanud madu. Kalju rebenenud mäe küljest lahti, kukkudes matnud mao enda alla ning maapinnale langemise kohale moodustunud järv. See kõik meenutab muinasjuttu, kuid ometi leiduvat inimesi, kes usuvad, et tegemist on tõestisündinud looga.

Ja nüüd tuleb muudkui vajutada gaasipedaali, et jõuda hiliseks pärastlõunaks vissarioonlaste küladesse. Jääme peatuma Petropavlovkasse. Võrreldes paljude juba nähtud Siberi küladega valitseb siin kord ja puhtus. Esmalt teeme külaskäigu pühakotta, seejärel vaatame külas niisama ringi ning teeme visiidi muusikainstrumentide valmistamise töökotta. Suurem osa külaelanikest on Vissarioni õpetuse järgijad. Õpetajale pühendutakse tingimusteta, guru pildid riputatakse kodudesse, töökohta, pühakotta. Igapäevaselt juhindutakse Viimse Testamendi rituaalidest, reeglitest, sümbolitest, palvetest, kalendrist. Taimetoitlus on peaaegu kohustuslik, paljud on päris veganid. Kitsi ja kanu kasvatatakse vaid piima ja munade saamise eesmärgil. Rahasuhted kommuunis on viidud miinimumini, küll aga kasutatakse raha suhtlemisel maailmaga väljaspool kommuuni. Pole lubatud suitsetada, vanduda ega pruukida alkoholi. Süüakse marju, pähkleid, seeni... metsast; kartulit, porgandit, kapsast, lillkapsast, kaalikat, sibulat, tilli... kasvatatakse ise. Kuid äkitselt kõlavad kellalöögid ja kogu elu seiskub paariks minutiks. Katkevad põllutööd, jalgrattur tuleb ratta seljast maja, jutt katkeb poolelt sõnalt... On aeg vaikseks palveks ja härdaks järelemõtlemiseks. Kellahelina vaibumise järel jätkuvad poolelijäänud tegemised.

• P 2 sept Petropavlovka – Tšeremšanka – Guljajevka – Žarovsk – Päikeselinn. Läbisõit 48 km, 12−13 °C, pilves, vihm, õhurõhk 910−972 mbar, kõrgus merepinnast 360−930 m, päikesetõus 5.54, loojang 19.33.

Täna alustame vara: ärkame hommikul kell 5, sööme kell 6, kell 7 asume teele ja 8 paiku jõuame Päikeselinna väravasse. Seda kõike vaid selleks, et mitte hilineda pühapäevahommikusele liturgiale. Nüüd aga selgub, et halva ilma ja vihma tõttu on liturgia algus nihutatud kolme ja poole tunni võrra edasi. See jätab meile võimaluse teha Päikeselinnas põhjalikum ringkäik. “Linna” süda on ringikujuline, nagu päike, ja sellest lähtuvad päikesekiirtena tänavad.

SibMong LiturgyKõige selle keskel kaunil muruplatsil on suur puidust ingel. Umbes tund enne liturgiat saabub siia Sergei, mees, kes viib läbi rituaali. Ta laskub ingli ette põlvili, palvetab, mediteerib... Veerand tundi enne liturgia algust hakkavad kogunema Päikeselinna elanikud, mitte päris kõik, hinnanguliselt sadakond. Paljud mehed kannavad juukseid hobusesabas ning habet, enamik naisi kannab pikki juukseid ja pikki seelikuid. Pea kõik on kas valgetes või heledates riietes, paljudel peal keep vihma kaitseks. Lõpuks kõlavad kellalöögid, mis annavad märku alustamiseks. Tehakse kummardusi, palvetatakse, Sergei loeb palveid ning juhib liturgiat, Mäekoor laulab psalme. Koor koosneb 6 naisest ja 8 mehest. Umbes poole tunni järel suundub rahvas − nende hulgas meie − poolele mäele, kus üritus jätkub. Mõneks minutiks peame jääma Vissarioni järgijatest maha, minna tohivad üksnes pühendatud, peagi liitume ka meie. Mõnikord ilmub rahva ette ka Vissarion ise ja vastab küsimustele, täna jääb Õpetaja troon tühjaks. Lõpuks laskutakse mäelt taas alla ingli juurde, kellad annavad märku lõpetamiseks.

Päeva teises pooles tõuseme mäetippu. Tegelikult on mäel veel kolm väiksemat tippu: ühel asub pooleliolev tempel või pühakoda, kahel ülejäänul kellatornid. Ühes tornis on kell, mis kaalub 270 kilo. Tähelepanu väärib fakt, et see kell toodi mäele 50 kilomeetri kauguselt inimjõul, ilma ühegi transpordivahendi abita!

Õhtul kohtume Vadimiga, kes on Vissarioni “parem käsi”, kroonik, Viimse Testamendi kirjapanija, endine rokkbändi laulja. Tunneme teineteist juba varasemast ajast, mistõttu kujuneb kohtumine eriti südamlikuks. Vadim jutustab elust Päikeselinnas, Vissarioni järgijatest, siinsetest tavadest ja kehtivatest eetilistest printsiipidest.

• E 3 sept Päikeselinn – Žarovsk – Guljajevka – Tšeremšanka – Petropavlovka – Možarka – Bugurtak – Kuragino – Kotšergino – Šošino – Bolšaja Inja – Minussinsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Abakan. Läbisõit 219 km, 8−14 °C, udu, pilvitus, vihm, õhurõhk 960−983 mbar, kõrgus merepinnast 270−500 m, päikesetõus 5.56, loojang 19.40.

SibMong VissarionTänane hommik kujuneb tähendusrikkaks, ees seisab kohtumine ja intervjuu Vissarioniga. Kuigi meid on seitse, paraku teatab Vadim, et kohtumisele on kutsutud vaid kolm. Läheme koos Aivo ja Tiinaga. Tundub, et säärane suhteliselt privaatne kohtumine Õpetajaga on suur privileeg. Kohtume siinsamas Päikeselinnas ühe Soomest pärit antropoloogiga, kelle uurimisobjektiks on just nimelt vissarioonlased. Ta on siin käinud igal aastal alates 2011-ndast, kuid tal pole seni avanenud võimalust Vissarioniga vestlemiseks ega kohtumiseks. Ta palub, kas saaksime teda endaga kaasa võtta. Selleks meil voli pole.

Alustuseks kingin Vissarionile Tiibeti budistliku traditsiooni kohaselt valge siidist “salli” (khata ehk khadag), mis harmoneerub tema valge rüüga suurepäraselt (pildil). Vestleme enam kui tund aega. Keskendume peamiselt neljale teemale: (1) ajaloolise Jeesus Kristuse ristilöömise järgne eksistents, (2) kristluse, budismi ja võib-olla veel mõne religiooni kokkusobivus ühes inimeses, (3) maailma lõpp, ja (4) lõpuks kõige tähtsam − millistest eetilistest printsiipidest peaksime oma elus ja tegudes juhinduma. Aivo salvestab kogu vestluse, Tiina on seejuures abiks valgustaja rollis. vestluse audiosalvestist saab kuulata siit.

Kes on Vissarion? Sergei Torop oli liiklusmiilits Minussinskis aastani 1989, mil kaotas töö ja sai ilmutuse, et on Jumala Poeg. Ta on öelnud: “Jah, ma olen Jeesus Kristus. /.../ Seda sai lubatud Iisraelis 2000 aastat tagasi, et ma naasen viimaks, et viia lõpule poolelijäänu. Ma pole Jumal. On väär näha Jeesust Jumalana. Aga ma olen Jumal-Isa elav sõna. Kõike, mida Jumal tahab öelda, teeb ta läbi minu.” Tuhanded järgijad tunnustavad Vissarioni kui Naatsareti Jeesuse ümbersündi.
Meil on kaasas ka Vissarioni Viimse testamendi üks köide, mida loeme Toomasega vaheldumisi. Ostan Päikeselinnast 2 CDd, millel kõlavad psalmid Mäekoori esituses. Järgnevatel sõidutundidel kõlabki kummaski autos vaimulik koorimuusika.

Mõistagi pole õigeusk ja vissarioonlus siinkandi ainsad religioonid. Nagu mitmed teisedki turgi rahvad, nõnda järgivad ka hakassid tengrismi. Austatakse Tengrit (‘taevas’), Umaid (maa-ema, viljakuse ja neitsilikkuse jumalus, ‘platsenta’) ja Erlik-khaani (allmaailma valitseja, sarviline vanamees). Usutakse eluenergiasse (kut või hut), mis on eluseeme, elu-embrüo, inimese teisik-hing. Samuti on austamisobjektiks esivanemate, surnud šamaanide, loomade, puude, loodusnähtuste ja veekogude hinged-vaimud.

• T 4 sept Abakan – Askiz – Beltirskoje – Anhakov – Beltirskoje – Askiz – Verhni Askiz – Kazanovka – Biriktšul – Veršina Tjoi – Šora – Orton – Maizas – Mežduretšensk. Läbisõit 399 km, 2−11 °C, pilves, udu, vihm, lumi, tuuline, õhurõhk 914−994 mbar, suhteline õhuniiskus 88−98%, kõrgus merepinnast 170−936 m, päikesetõus 6.07, loojang 19.51.

SibMong OffRoadKui sisestada Google’isse soov arvutada teekonna pikkus Abakanist Novokuznetskisse, saame tulemuseks põhjapoolse ümbersõidu pikkusega üle 1000 kilomeetri. Ja samas, kui heidame pilgu kaardile, võiks hinnanguliselt pakkuda Abakani ja Novokuznetski vaheliseks kauguseks linnulennult veidi üle 300 kilomeetri. Tohutu vahe − 1000 versus 300. Suvel helistasin Siberi off-roaderile Andreile ja küsisin nõu. Tema ütles, et umbes 60-kilomeetrine off-roadi lõik Veršina Tjoi ja Ortoni vahel on vihma korral meie Land Cruiseritega läbimatu. Hetkel küll ei saja, aga ilmaprognoos ennustab tänaseks tugevat sadu. Kumma variandi valime, kas ringiga kindla peale või otse? Riskiksin off-roadiga, aga ei taha seda vastutust üksi enda peale võtta. Mida arvavad teised? Ütlevad: “Peeter, otsusta sina!” OK, läheme otse.

Esmalt külastame Kõikide Emade Ema kompleksi (Хуртуях тас), mis asub Anhakovi küla servas Nižnejesinski kanali kaldal. Pühapaiga kõrval on suur kuivanud pappel, mis väidetavalt on vähemalt 150 aastane. Öeldakse, et kui seda puudutada, siis normaliseerub vererõhk ning väheneb stenokardia oht. Siinsamas on ka Hakassia kõige kuulsam monoliit ehk menhir, mida seostatakse jumalanna Ulug-Hurtujah tasiga (‘suur kivist eit’, ‘kõikide emade ema’, ‘maa-ema’). Nagu Hakassia teisedki menhirid, asub ka see maakoore murdumise kohal, madalsagedusliku geoanomaalia epitsentris.

Vastavalt ilmaprognoosile hakkabki sadama, ikka enam ja enam. Peale Veršina Tjoid tuleb läbida kümneid ojasid ja jõgesid. Mitmed neist on tõusnud üle kallaste ning voolavad mööda meie sõidurada. Pea pool edasisest teekonnast kulgeb vees. Üle kapotiserva vesi siiski ei küündi.

• K 5 sept Mežduretšensk – Mõski – Berzukovo – Osinniki – Kaltan – Taštagol – Altamaš – Biiskaja Griva ahelik – sisenemine Altai Vabariiki – Kajaškan – Turotšak – Uskutš – Išinsk – Sovetskoje – Tšoja – Levinka – Paspaul – Sugul – Karasuk – Gorno-Altaisk – laager Katuni jõe ääres. Läbisõit 491 km, 5−18 °C, õhurõhk 920−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 96%, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6.23, kõrgus merepinnast 220−945 m.

SibMong YacksSiseneme Altaisse. Maastik, eriti mäed, on imeilusad. Altai mäestik tekkis baikali (650−550 miljonit aastat tagasi) ja kaledoonia (500−400 miljonit aastat tagasi) kurrutuste ajal, mistõttu tipud pole enam nõnda teravad ja hambulised kui noortel mäestikel.

Küllap paljudele on tuttavad Borodini ooperist “Vürst Igor” pärit Polovetside tantsud, need kuuluvad ju raadio soovikontsertide püsirepertuaari. Aga seda võib-olla kõik ei tea, et needsamad polovetsid ehk kõptšakid, kes Kiievi-Vene aegadel olid kõvad tegijad ja kelle mõju ulatus pea poolde Euroopasse Doonau kallasteni, on pärit just siitkandist − Altaist. Kuid milline on tänaste altailaste päritolu? Pean piinlikkusega tunnistama, et see asi on jäänud minu jaoks segaseks. Igatahes on altailaste rahvuslik identiteeditunne märksa tugevam paljudest teistest Siberi rahvastest. Nad räägivad oma, st altai keelt, mis kuulub turgi keelte hulka. Kui enamik turgi keeli on islami leviku kaudu mõjustatud pärsia ja araabia keelest, siis Siberi turgi keelte sõnavara on arhailisem, on vaid väheseid mongoli, tunguusi ja vene laene. On ju teada, et paljud põhjarahvaste ja üldse Siberi keeled on väljasuremise äärel, ent altai keel on pigem tõusulainel. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu, et mitte segamini ajada Altai Vabariigis kõneldavat altai keelt ning altai keelerühma kuuluvaid keeli, mis on levinud laialdastel aladel Aasias, ning mille alla omakorda kuuluvad turgi, mongoli ja tunguusi-mandžu keeled.

Kuigi algselt kavatsesime Gorno-Altaiskisse (lõuna-altai k Туулу Алтай) ööbima jääda, otsustame teekonda jätkata ning püstitada laager mõnes looduskaunis kohas.

Enne reisile minekut küsisin oma nooremalt pojalt Johanneselt, mida võiksin talle tuua kingituseks Siberist või Mongooliast. Vastus tuli pikemalt järele mõtlemata − ta sooviks šamaanitrummi. Katuni jõe ääres ostangi selle  ühelt naiselt. Trumm on 50-sentimeetrise läbimõõduga, kaunistatud uhke maalinguga ning tundub olevat päris hea kõlaga.

• N 6 sept laager Katuni jõe ääres – Manžerok – Ust-Munõ – Barangol – Kamlak – Tšerga – Seminski kuru – Ongudai – Tšike-Tamani kuru – Kuptšegen – Inja – Tšibit – Kurai – Ortolõk – Koš-Agatš. Läbisõit 678 km, 2−23 °C, pilvitu, õhurõhk 820−968 mbar, päikeseloojang 18.39, kõrgus merepinnast 540−1786 m.

SibMong RoerichPakime oma laagri kokku ning alustame sõitu lõuna suunas. Teeme peatuse Katuni jõe ääres Nikolai Roerichi ausamba juures.

Jakuutia ja Kolõma puhul oli meil põhjust kõnelda Sergei Obrutševi 1926. aasta ekspeditsioonist. Täpselt samal ajal läbis Altaid Roerichite ekspeditsioon. Käesolevat reisi kavandades võtsin paljude aastate järel taas kätte Nikolai Roerichi reisikirja “Altai-Himaalaja” ning fragmendid reisipäevikust. Kultuuriloolises mõttes ei saa küll öelda, et lugemiseks kulutatud aeg on raisatud asjatult, olen sellest saanud piisavalt inspiratsiooni. Kuid meie käesolevaks reisiks otseselt kasulikku infot sellest küll palju ei leidnud. Isa-Roerich kirjutab Valgest Burhanist, räägib Belovodje või Šambala otsingutest... Vaatasin läbi ka tema Mongoolia reisipäeviku, ka see on üsna pealiskaudne ja infovaene. Mis kõik muidugi ei vähenda müstikust maalikunstniku rolli maailma kultuuris ega mu lugupidamist tema vastu. Küll aga leidub märksa rohkem infot Nikolai Roerichi poja Juri ülestähendustes, mis on tehtud sama ekspeditsiooni kestel. Kui me nüüd läbime ka Altai ja Mongoolia, siis võime öelda, et oleme viibinud pea kõigis olulistes paikades, mis aastatel 1924−1928 jäid Roerichite teele. Oleme ju varem viibinud Punjabis, Kashmiris, Ladakhis, Burjaatias, ületanud Karakorumi ja Kunluni ahelikud, olnud Ida-Turkestani keskustes nagu Kashgar, Ürümtši, Turfan, Hotan, samuti Hiina Gansu provintsis, Gobi kõrbes, Tiibetis, Himaalajas, Trans-Himaalajas jne. Aga esialgu ootavad meid ees veel osa mägisest Altaist ja Mongoolia.
Erinevalt Nikolai ja Jelena Roerichist pole meie siinmail küll Šambala otsingutel, kuid lühike kõrvalepõige selle valgustatud maa teemale pole vast siinkohal ehk liiast. Šambala (sanskr k Śambhalaḥ) on hinduistliku Viṣṇu Purana järgi Viṣṇu viimase kehastuse Kalki sünnipaik, budistliku Kālacakra tantra järgi maa, mida valitseb tulevane Buddha Maitreya. See sümboliseerib paika, kus elab täiuse saavutanud inimeste ühiskond. Sageli püütakse seda seostada mingite konkreetsete geograafiliste piirkondadega või koguni maa-aluse ilmaga Sise-Aasias, olgu selle asukoht kas siis Tiibet, Himaalaja, aga sageli Altai mäestiku Mongoolia osa ning Šambala väravaks peetakse sageli Beluhha mäge. Venekeelses kõnepruugiks on Šambala vaste Belovodje. Selle tõotatud õnnemaa ideest on olnud sisse võetud teosoofid eesotsas Jelena Blavatskyga.

SibMong AltaiChurchAstume sisse Šebalino puukirikusse. Kirikuõpetaja Pavel jutustab põhjalikult kiriku ajaloost, räägib suhetest teiste usunditega. Meid ei lasta lahkuda kirikust enne, kui oleme söönud uhhaad ja joonud teed. Mulle kingitakse miniatuurne ikoon, teen omapoolse vastukingituse. Pildistame ja jätame väga südamlikult hüvasti. Oleme sõitnud sellest paigast 105 kilomeetrit, kui Toomas avastab, et unustas foto-koti kolme objektiiviga kirikusse. Toonart ja Toomas suunduvadki tagasi otsima kadunud varandust, ülejäänud jätkavad teekonda.

Ületame 1295 meetri kõrguse Tšike-Tamani kuru. Otsetõlkes lõuna-altai keeles чике tähendab ‘sirge’ ja таман tähendab ‘tald’. Tee üle kuru rajati järkjärgult eelmise sajandi esimesel kolmandikul, Nikolai Roerich kirjutas oma 1926. aaasta Altai ekspeditsiooni päevikus, et seda teed ehitati ja mingi lõik oli juba valmis autoga läbimiseks.

Inja lähedal avaneb teelt vaade ühele kaugele kõrgele jäiselt sillerdavale mäetipule. Kas see võib olla 4506 meetrine Beluhha? Selles ei saa kindel olla.

Teated altailaste religioossete suundumuste kohta on äärmiselt vasturääkivad. Kirikuõpetaja räägib üht juttu, šamaan teist, internetist loeme hoopis muud... Kümme aastat tagasi tehtud küsitluse andmetel järgib usklikest altailastest 81% burhanismi, 10,7% vene õigeusku, 5,3% šamanismi ja 2,2% budismi. Mõnikord eristatakse veel tengrismi, aga selles küsitluses pole seda eraldi välja toodud ning tegelikult ongi seda raske eristada burhanismist.

Mis on burhanism (uiguuri ja mongoli k бурхан – ‘jumal, buddha’)? See on Altai uus religioon, mis levis ajavahemikus aastast 1904 kuni 1930-ndateni ning mille taaselustumine algas 1990-ndatel. Altailased ise nimetavad seda valgeks ehk piima usundiks (altai k ак јаҥ, сӱт јаҥ) vastandina mustale usundile elik šamanismile, aga võimalik ka, et vastandina tiibeti budismi kollasele (milleks on gelug) ja punastele (njingma, kagjü ja sakja) vooludele. Usutakse messia saabumisse, austatakse Ak-Burhaani (‘valge jumal’). Selles usundis on läbipõimumisi tiibeti-mongoli budismiga, altai müütide ja šamanismiga. Toon välja valiku õpetuse punktidest, nii mõnedki neist on üpris radikaalsed: (1) mitte suitsetada tubakat, kui mõni ei suuda sellest kombest loobuda, siis lisagu tubakale kaks osa kasekoort; (2) tapke kõik kassid ning ärge kunagi laske neid oma jurtasse; (3) ärge raiuge toorest metsa; (4) ärge kasutage toiduks noorloomi; (5) ärge kasutage toiduks loomade verd; (6) igal hommikul ja õhtul piserdage ülasuunas ja igasse ilmakaarde piima; (7) põletage šamaanide trummid, kuna need pole Jumalast, vaid Erlikist, st saatanast; (8) ristitud altailastega ärge sööge samadest toidunõudest; (9) ärge pidage sõprust venelastega; (10) pikki aegu langetasite te pea põhjas asuva kõrge valge mäe ees, kuid käes on aeg, mil valge mägi pole enam meie valitseja; (11) suhtugem venelastesse kui vaenlastesse, varsti saabub neile lõpp, maapind avaneb ning nad langevad maapõue, kuid meie hakkame vaatama päikest ja kuud kui vendi; (12) riputagem kaskedele viit värvi linte, mis märgistavad viit peamist hõimu ja viit peamist religiooni maa peal; (13) teie peamine sümbol on valge ja kollane värvus, neid värve kandke oma mütsidel.

Jääme ööbima Koš-Agatši (lõuna-altai k Кош-Агаш). Selle kohanime etümoloogia pole üheselt selge, aga nime teine pool tähendab igatahes lõuna-altai keeles puud või metsa ja sõna koš tähendab arvatavasti turgi keeltes ‘paar’. Õhtupimeduses jõuavad lõpuks kohale ka Toonart ja Toomas, õnneks koos kadunud koti ja objektiividega.

SibMong Team• R 7 sept Koš-Agatš – Sailugemski Rahvuspark. Läbisõit 75 km, 0−19 °C, pilvitu, õhurõhk 760−829 mbar, suhteline õhuniiskus 58%, päikesetõus 5.29, kõrgus merepinnast 1780−2448 m.

Hommik algab üllatusega. Selgub, et oleme enese teadmata pannud toime administratiiv-õigusrikkumise, täpsemalt viisarežiimi rikkumise. Nimelt, oleme sisenenenud Venemaale äriviisaga, kuid muuhulgas tegeleme turismiga. See kõlab ehk uskumatult, ent on ometi tõsi. Meid peetakse kinni Koš-Agatši politseis... Anname selgitusi, kirjutame alla arvukatele paberitele ning tunnistame end lõpuks seaduserikkumises süüdi. See kõik võtab aega neli tundi. Igaühele määratakse õigusrikkumise eest trahv 2000 rubla, mille ka tasume.

Lõpuks siseneme piiritsooni ning ühtlasi Sailugemski rahvuspargi territooriumile, Tšagan-Burgazõ (Чаган-Бургазы) jõe kaldal asuvasse kämpi. Tõuseme 2448 meetri kõrguse mäe tippu, vaatame looma ja inimese kujutistega petroglüüfe, mille vanuseks väidetakse olevat 200 000, 300 000 või isegi enam (?) aastat. Fauna on liigirikas, siin elavad altai mägilammas ehk argali (lad k Ovis ammon ammon), stepikotkas, ahm, ilves, lumeleopard (lad k Unica unica), jakk... Näemegi suuri mägilambaid, jakke, linde.

SibMong AltaiShamanPäeva kõrghetkeks, nii spirituaalsuse kui atraktiivsuse mõttes, kujuneb kohtumine šamaaniga (altai k кам, muide, sellest tuleneb venekeelne sõna камлание). Ent alustuseks mõni sõna Altai šamanismist üldse. Leidub kirjeldusi selle kohta, kuidas šamaanikandidaat teeb läbi “eksami”, näiteks peab sööma hõõguvaid süsi. Samuti peab tegema läbi reisi ülailma, kohtuma seal oma taevase abikaasa ning üheksa taevaneitsiga (peajumal Ülgöni tütardega, kelle kujutised on šamaanitrummi nahal). Initsiatsioonirituaal tipneb uuestisünni ning maisesse ilma tagasipöördumisega. Altai šamaanirituaalid kestavad tavaliselt mitu tundi, õhtul tuhmi lõkketule paistel. Šamaan külastab teisi maailmu. Raviseansi puhul pakub vaimudele naise tervendamise puhul seitse tassi ohvrijooki, mehe puhul üheksa. Varem toodi ka loomohvreid − eriti loomataudide, suurte pidustuste ja jahiretkede puhul. Madalama järgu šamaanid tegelevad ka ennustamisega, ilmaennustamisega või ilma muutmisega. Teada on teineteise vastu võitlevad šamaanid. Kui vägevam šamaan tapab teise kaitsevaimud, siis see teine šamaan haigestub ja sureb. Šamaanidel on tähtis roll ka matuserituaalis, sel puhul mõnikord ohverdatakse lahkunu lemmikhobune. “Meie” šamaan on suhteliselt noor mees, kuigi tema üleloomulikud võimed avaldusid juba lapseeas, võttis ta alalise šamaanirolli vastu viie aasta eest. Ta ennustab, et meil seisavad reisil olles ees suured raskused, esimesed neist ilmnevad juba Venemaa-Mongoolia piiri ületamisel. Aga ta püüab meie jaoks sillutada “valge tee” ning me saame probleemidega hakkama. Individuaalselt tegeleb ta Hannese ja Toonartiga. Mina näitan üleeile ostetud šamaanitrummi ning küsin, kas seda tohiks üldse kasutada. Šamaan ütleb, et trumm on hea, tõelise meistri tehtud. Ta selgitab nahale tehtud maalingute sümboolikat, proovib mängida ning ütleb, et seda tohib kasutada. Kuid lisab, et kuna trummisse pole ükski vana šamaan sisestanud väge, siis see on lihtsalt muusikainstrument, mitte tõeline šamaani tööriist.

Õhtu eel kuuleme kolme rahvalauliku musitseerimist. Kaks meest ja üks naine laulavad altai rahvalaule, saates end keelpillidel. Meeste kurgulaul meenutab Tõva stiile (sõgõt, kargõraa, höömei), õrn ja sulnis naishääl on neile kontrastiks.

• L 8 sept Sailugemski Rahvuspark – Tašanta – sisenemine Mongooliasse – Durbet-Daba kuru 2482 m – Ulaanbaišint – Tsagaannuur – Ogotor-Hamrõn-davaa (kuru) 2119 m – Üüreg nuur (järv). Läbisõit 263 km, 4−16 °C, õhurõhk 750−824 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 1782−2030 m.

Hommikul ei tunne Hannes end kuigi hästi. Tekib koguni kahtlus, kas ei võinud eilne kokkupuude šamaaniga mõjuda halvasti. Loodame siiski, et tervisehäda on kergekujuline ja kiiresti mööduv. Mõnel teisel jällegi ilmnevad probleemid seedetrakti alumises osas, mistõttu peame teel tegema tavalisest sagedasemaid peatusi.

Miski on korrast ära Land Cruiser II šarniiri või roolivardaga. Hannes väidab, et kuuleb iseäralikku heli ja tunneb rooli loksu. Kaasreisijana ma ei saa sellest aru, kuid ise rooli asudes on selge − asi pole õige. Esialgu pole midagi teha, tuleb vaid ettevaatlikult sõitu jätkata.

Piiriületus on aeganõudev. Kuigi olime ärganud hommikul ülivara, et jõuda piiripunkti juba poolteist tundi enne selle avamist, on meie ees elavas järjekorras ootamas juba 10 autot. Iga auto passi- ja tolliformaalsuste vormistamiseks ning autos sisalduva kraami põhjalikuks kontrollimiseks kulub ligi pool tundi. Seega jõuame Mongooliasse alles pärastlõunal. Kellaaeg teisel pool piiri jääb esialgu samaks (Hovdi ajavöönd, GMT / UTC +7).

Varasematel reisidel on meid aidanud kohalikega suhtlemisel ikka Tiina, kes vähemal või enamal määral suudab suhelda umbes kümnes keeles, muuhulgas sai hädaga hakkama isegi Tiibeti lääneosas, kus kõneldakse tiibeti keele ngari dialekti, ning Mauritaanias ja Lääne-Saharas, kus on levinud araabia keele lääne murded. Kuid siin, Mongoolias, ei aita ka Tiina lingvistilised ja filoloogilised oskused. Ja neist paarikümnest mongolikeelsest sõnast, mis on peidus minu mälusopis, pole ka abi. Seetõttu oleme otsustanud palgata kümneks päevaks tõlgi, kes loodetavasti suudab olla ka teejuhiks. Tema lühendatud nimi on Tovšuu. Ta räägib soravat inglise keelt ning teab Mongoolia ajaloost väga palju, paraku pole ta Mongoolia lääneosas varem kunagi käinud ning teejuhiks saame olla pigem meie ise kui tema. Ja teinegi probleem, Bayan-Ölgii aimakis (mongoli k Баян-Өлгий аймаг) elavad peamiselt (93%) kasahhid, tõlk aga kasahhi keelt ei valda.

SibMong NaadamLääne-Mongoolias teed kui niisugused peaaegu puuduvad. Isegi need “teed”, mis on märgitud maakaardile jämeda joonena, on tegelikkuses vaid autojäljed stepis ja mäenõlvadel. Need kord hargnevad, ühinevad taas. Mõistagi pole ainsatki teeviita. Ühesõnaga, eksimise võimalus on väga suur, või õigemini, teelt eksimist on pea võimatu vältida. Paaril korral avastame, et enesele märkamatult oleme õigelt teelt sattunud valele rajale, mis lõpeb paari jurta juures. Jätkame teekonda peamiselt kompassi järgi. Mingil hetkel jõuame tõdemusele, et oleme täiesti vales kohas, liiga lõunas, ning õigest teest lahutab meid mäeahelik. Õnneks on ahelik ületatav. Selle eksimise tõttu aga satume juhuslikult nägema sadu − kui mitte tuhandeid − ratsanikke (pildil). Toimumas on kasahhide naadami esimene päev, mille kavas on ratsutamisvõistlus. Võisteldakse viies erinevas kategoorias, vastavalt hobuse vanusele, ning selgitatakse välja ratsutajate esiviisik, nende hulgas tšempion. Homme toimuvad maadluse ja vibulaskmise võistlused.

Jõuame Uvsi aimakki. Muudkui sõidame ja sõidame, siin-seal on näha loomakarjasid, kuid mitte ainsatki inimhinge. Seda kinnitab ka statistika, rahvastiku tihedus on vaid pisut üle ühe inimese ruutkilomeetri kohta. Aimaki rahvastiku moodustavad peamiselt oiraadi hõimud: dörvödid (mongoli k дөрвөд, 40%), bajadid (баяд, 30%) ja hotonid (хотон), aga samuti halha-mongolid, tõvad ja kasahhid.

SibMong UuregNuurPiiriületuse ja teelt eksimise tõttu ei jõua me tänaseks planeeritud sihtkohta Ulaangomi, vaid püstitame laagri Üüreg nuuri äärde. See on kaunis järv (pildil), mis asub 1425 meetri kõrgusel merepinnast ning mida ümbritsevad enam kui 3000 meetri kõrgused maalilised, kohati lumega kaetud mäed. 

• P 9 sept Üüreg nuur (järv) – Ulaan davaa (kuru) – Ulaangom – Uvs nuur (järv) – Baruun-turuun – Altan els (liivadüünid). Läbisõit 431 km, 2−16 °C, pilves, kerge vihm, õhurõhk 791−861 mbar, kõrgus merepinnast 1380−1980 m.

Ületame 1972 meetri kõrguse Ulaan davaa (‘punane kuru’), mille tipus on hiiglaslik ovoo, šamanistlik annetuspaik. Kulgedes stepis mööda vaevu eristatavaid radu, eksime jällegi teelt. Õnneks märkame kõrvalekaldumist üsna pea ning kaotatud aeg pole kuigi suur ja asjatuid lisakilomeetrid pole liiga palju. Siis aga, läbides kuivanud jõesängi, jääb Land Cruiser II suurte kivide peal põhja peale kinni. Ei saa enam edasi ega tagasi... Püüame kolmekesi maasturi esiotsa veidi kergitada, kuid inimjõud ikka kolm tonni kaaluvast autost jagu ei saa. Appi tuleb Land Cruiser I oma vintsiga, mõne aja pärast on jõesäng ületatud ning oleme taas valmis teekonda jätkama. Auto vigastada ei saanud, sest just selliste juhuste tarvis on auto alla kinnitatud terasest põhjakaitse.

Sõidame mööda Uvs nuuri lõunakallast. See on Mongoolia suurim järv − pikkus 84, laius 79 kilomeetrit, keskmine sügavus 12 meetrit, legendi järgi põhjatu. Järve voolab sisse 38 jõge, välja ainsatki. Vesi aurustub ning seetõttu on vee soolasus viis korda suurem maailmamere keskmisest. See on riigi kõige kontinentaalsem osa,  suvel on registreeritud tempreatuure üle +40 ℃ ja talvel –50 ℃. Siin pidavat pesitsema üle 200 linnuliigi: kraanad, haned, pardid, kotkad, kajakad... Kuid turistile on see pettumus, sest kaldale jõudmine on keerukas.

Meie mahajäämus kavandatud reisigraafikust suureneb veelgi, sest teeolud on eeldatust märksa halvemad. Õhtuhämaruse saabudes on selge, Bayantes on liiga kaugel, sinna me ei jõua. Keerame teerajalt veidi kõrvale ning seame oma laagri üles liivadüünide vahele, kohta, mida kutsutakse Altan els. Teeme kiiresti süüa ja joome rohkelt kuuma teed, sest öö tõotab tulla külm, vihmane ja tuuline. Katusetelgid lausa õõtsuvad ja värisevad tuule käes. Hetke pärast on absoluutne tuulevaikus, möödub paar tundi ja jälle pöörab ilm tormiliseks. Need Mongoolia kõrbeilmad on ikka imelikud.

• E 10 sept Altan els (liivadüünid) – Tes – Bayantes – Tudevtei – Numrug – Telmen nuur (järv) – Tosontsengel. Läbisõit 330 km, 1−12 °C, pilves, öösel kerge vihm, õhurõhk 799−860 mbar, päikeseloojang 20.50, kõrgus merepinnast 1400−1996 m.

Välistamaks edaspidiseid teelt eksimisi võtame Toomasega ohjad oma kätte: Toomas jälgib pedantliku täpsusega elektroonilist kaarti, mina paberkaarti ja kompassi. Ning vähemalt esialgu paistab, et püsime õigel suunal. Kuid autode tervislik seisund halveneb. Land Cruiser II šarniiri või roolivarraste loks tundub suurenavat. Ühes suuremas alevis näeme autoremonditöökoda, kus on võimalus autot kergitada ning heita sellele pilk altpoolt. Kohalike remondimeeste ning meie asjatundjate − Hannese ja Toonarti − ühine arvamus on, et auto vajab hiljemalt Ulaanbaataris kindlasti remonti. Ja siis... Äkki on Land Cruiser I esiosas kuulda metalset kolinat. Peatume. Juhipoolse esiamortisaatori ülemine kinnitusmutter, seib ja kummist puks on kadunud ning amortisaator on vajunud viltu. Õli voolab sellest välja. Niimoodi ei saa sel äärmiselt ebatasasel teel kilomeetritki edasi sõita, aga me oleme lähimast külast 55 või 65 kilomeetri kaugusel. Asume otsima kadunud puksi, seibi ja mutrit. Kõnnime vihmas ja tuules vähem kui kilomeeter tagasi ja ennäe − Toomas leiabki puksi ja seibi, ent mutter jääbki leidmata. Keerame ühe sarnase mutri Land Cruiser II küljest. Võtame ratta alt ning pärast mõningast pusimist ongi asi niikaugel, et saame sõita hiinlastest tee-ehitajate laagrisse ning paluda neilt abi. Laseme amortisaatori kinnitada ajutise keevituse abil ning saame teekonda ettevaatlikult jätkata, loodetavasti Ulaanbaatarini, sest väljaspool pealinna vaevalt sobivaid remondivõimalusi on.

Kohtume kohalike karjustega, kes kurdavad karjavaraste üle. Süüdistatakse tõvasid. Kaameleid tõvad nad ei varastavat, küll aga pidavat aeg-ajalt siia saabuma salaja öösiti ning kaasa viima hobuseid ja muid karjaloomi. Seda juttu võiks ehk pidada lihtsalt laimuks naaberrahva aadressil, kuid sarnast juttu kuulsime ka Lõuna-Altais, kust tõvad olevat väidetavalt hiljuti varastanud 60-pealise hobusekarja.

Viibides Mongoolias kolmandat päeva, ei suuda kuidagi vabaneda mõttest, et kunagi oli mongolite impeerium suurim ja võimsaim kogu maailmas, ulatudes Vaikse ookeani rannikult Kesk-Euroopani. Üksnes keiser Traianuse aegne Rooma keisririik kannataks kannataks ehk võrdluse välja. Kuid võrrelgem teisest aspektist: mis on meile pärandunud Roomast? Colosseum, Pantheon, rikkalik arhitektuur, skulptuur, kirjandus, mütoloogia, filosoofia, mis on tänaseni säilinud kirjalikul kujul. Ent siin? Pole Tšingis-khaani või Hubilai-khaani aegadest pärit luksuslikke losse, paleesid, taevasse kõrguvaid pühakodasid ega raamatukogutäit kirjandust. Nomaadidest karjakasvatajate hiigelimpeeriumi elustiil ja kultuur olid Roomaga võrreldes hoopis teistlaadsed. Mongolite impeeriumis on materiaalsel kujul säilinud vaid “igav liiv ja tühi väli”, kui kasutada värsirida eesti luuleklassikast, ning sellega kaasnevad vaid legendid ja rahva kollektiivses mälus säilinud mälestustekillud kunagisest suurusest ja võimsusest.

• T 11 sept Tosontsengel – Ih-Uul – Terhiin Tsagaan nuur (järv) – Tariat – Tsetserleg. Läbisõit 348 km, 0−12 °C, õhurõhk 746−827 mbar, vahelduv pilvitus, päikesetõus 7.58, loojang 20.34, kõrgus merepinnast 1691−2550 m.

SibMong OvooStupaTäna tuleb ületada kolm mäekuru: Halzangiin, Šar Bulagiin ja Tsagaan davaa. Ületanud Tarvagataini aheliku keerame kellad tund aega edasi, Ulaanbaatari ajale Ulaanbaatari ajale GMT +8.

Jõuame kauni, 2060 meetri kõrgusel asuva mageveejärve äärde, mida kutsutakse Terhiin Tsagaan nuur (mongoli k Тэрхийн Цагаан нуур) ja mis on tekkinud arvatavasti vulkaanipurske tagajärjel. Legendi järgi tekkinud järv nõnda: üks vanapaar võtnud kaevust vett ning unustanud kaevu katta kaanega. Vett ikka voolanud juurde, kuni kogu nõgu täitunud veega. Siis üks kohalik kangelane lasknud noolega maha mäetipu, see kukkunud vette ning katnud kaevu. Tipust moodustunud saar.
Järve ümber on kustunud vulkaanikraatrid mitme miljoni aasta tagusest ajast. Purske tulemusena on maapind kaetud musta vulkaanilise kivimiga. Kui ilm oleks parem,  võiks ronida 2400 meetri kõrgusele Horgo vulkaanile, mille kraatri läbimõõt on 200 ja sügavus 100 meetrit. Vulkaani lõunanõlval on jahtunud laavast moodustised, mille kohta kohalikud ütlevad “basalt-jurtad”. Kas sõidame järve vastaskaldale ja jääme laagrisse? Väga konarlik tee, aina langev õhutemperatuur ja taevasse kogunevad pilved teevad otsuse meie eest. Jätkame sõitu Tsetserlegi (mongoli k Цэцэрлэг − ‘aed, lilleaed’).

Õhtu eel külastame endist linna peakloostrit (Bujandelgeruuleh hiid), milles kunagi tegutses 1000 munka. Kuna klooster muudeti muuseumiks, pääses üks tempel imekombel Stalini-agsest hävitustööst. Templis on eksponeeritud mongolite traditsiooniline elustiil, riided, tööriistad, jurta, pillid, relvad, thangkad, käsitöötooted.
Kloostri ees on Öndör Gegeen Zanabazari (sanskr k Jñānavajra − ‘teadmise teemantvälk’) kuju. Olen selle auväärt mehe tegemistega tuttav juba tudengipõlvest, mil omandasin kolm või neli tema loomingule pühendatud kunstialbumit. Kuna tegemist on Mongoolia budismi ja kunsti ühe kõige olulisema tegelasega, siis oleks ehk mõistlik talle pühendada mõned read. Tegemist on Tüšeet-khaani pojaga, Džetsun-damba 16. hutuktu ehk kehastusega, esimesee Bogd-gegeeniga. Ta tunnistati Halha mongolite vaimseks liidriks juba nelja-aastaselt, hiljem V dalai-laama tunnistas ta kuulsa Tiibeti õpetlase Tāranātha (1575−1634) kehastuseks ja andis talle nime Zanabazar. Zanabazar levitas gelugi koolkonna budismi, sulandades sellesse ka elemente sakya õpetustest, mis olid mongoolias levinud. Lisaks oli ta skulptor, maalija, arhitekt, poeet, “kostüümidisainer”, õpetlane, lõi soyombo kirja mongoli keele kirjapanekuks. Tema kuulsad skulptuurid on 21 Tārāt ja Vajradhāra. Usun, et Ulaanbaataris puutume tema nime ja töödega veel kokku.
Kloostri juurest jalutame mäe otsa Galdan Zuu templi juurde, mille ees on seitsme-meetrine seisev Buddha-kuju.

• K 12 sept Tsetserleg – Altan-Ovoo – Hotont – Harhorin. Läbisõit 127 km, −2 kuni +15 °C, suhteline õhuniiskus 55%, tuule kiirus 6 m/s, pilvitu, õhurõhk 826−850 mbar, päikesetõus 7.47, loojang 19.27, kõrgus merepinnast 1480−1695 m.

Hommikul käime Tsetserlegi turul.

Tänane kavandatud teekond on umbes 120 kilomeetrit. Siinkohal tahaksin nimetada üht vana mongoli pikkusühikut − өдрийн газар ehk päevane ratsateekond, mis vastab 90−100 kilomeetrile. Aegu on möödunud, tehnika on arenenud, meil on head maasturid, mille mootori võimsus olevat 175 hobujõudu. Kuid meie tänase päeva teekonnaks siinsetes teeoludes kujuneb arvatavasti alla 2 өдрийн газарi ehk vähem kui kaks tinglikku ratsa päevateekonda. Teele jäävad ka kaks mäekuru: Bulgiin davaa, Oliin hotol.

Karakorumi ehk Harhorini rajamisega Uiguuri linnade varemetele Orhoni orgu tehti algust aastal 1220 Tšingis-khaani käsul. Tööd lõpetati 15 aastat hiljem, juba Tšingis-khaani poja, Ögedei-khaani (Өгэдэй, 1186−1241) valitsusajal. Linn oli väga kosmopoliitne ja religioosses mõttes tolerantne. Karakorumi õitseaeg jäi vahemikku 1235−1260. Aastal 1235 kogunes mongolite suurkogu ehk kurultai otsustas, et Mongoli Impeerium peab laienema mitmes suunas. Aasta hiljem vajutatigi gaasipedaal põhja. Ögedei-khaanil oli plaan jõuda välja “Suure Mereni” ehk Atlandi ookeanini. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania siiski pääsesid, küllap seetõttu, et aastal 1241 Ögedei-khaan suri. Sellegi poolest, Karakorumist valitseti hiiglaslikku impeeriumi, milliseid pole eksisteerinud varem ega sündinud hiljem. Suur osa Aasiast ja Venemaast oli juba alistatud, XIII sajandi teises pooles ründasid mongolid Poola, Tšehhi, Sileesia, Ungari, Austria, Serbia, Horvaatia, Transilvaania ja Bütsantsi alasid. Euroopa värises mongolite ees. Näiteks Rooma paavst Innocentius IV saatis mongoli suurkhaanide juurde oma saadikud ning andis välja bullad, milles palus kristlikke riike mitte rünnata ja kristlasi mitte tappa. Saksa-Rooma keiser Friedrich II pöördus tulise palvega kristlaste poole, et Euroopa ühendaks oma jõud vastupanuks mongolitele. Prantsusmaa kuningas Louis IX Püha saatis oma saadikud suurkhaani juurde, et luua mongolitega sõbralikud suhted. Vahemikus 1260−1380 kaotas Karakorum Suur-Mongoli Impeeriumi pealinna staatuse ja jäi üksnes Mongoolia pealinnaks. Aastal 1368, mil lõppes mongolite Suure Yuan-dünastia valitsusaeg, naases mongolite valitsus pärast 110 aastat Hiinast kodumaale. Karakorum muutus taas olulisemaks ja õitsvamaks. Kuid see ei kestnud kaua, 1388. aastal vallutasid ja hävitasid linna Míng-dünastia väed. Tänaseks pole linnast alles midagi peale ühe kivist kilpkonna ja pinnase alla mattunud rusuhunnikute.

Kuigi teame, et Mongoolias on valitsev Tiibeti budism, pandi just Mongoolias paika, kuidas peavad asjad käima Tiibetis. Ögedei-khaan ja Hubilai-khaan toetasid Tiibeti sakya koolkonna ülemvaimulikke − vastavalt siis Sakya Paṇḍitat (1182−1251) ja Phagpa laamat (1235−1280). Hubilai-khaani vennad Möngke-khaan (1209−1259) ja Hülegü-khaan aga toetasid drikung kagyu koolkonda, mistõttu tekkis Tiibetis rivaalitsemine sakya ja drikungi vahel.
Eelnev jutt puudutas eelkõige XIII sajandit. Kuid mongolid määrasid Tiibeti asju ka hiljem. Näiteks võimukas Altan-khaan (1507−1582) lõi liidu Tiibeti kollasemütsiliste budismikoolkonnaga, andis Sönam Gyatsole (1543–1588) dalai-laama tiitli ning ühtlasi gelugpale ulatuslikud privileegid. Muide, me kõik teame, kes on dalai-laama, kuid selle teokraatliku institustsiooni seotust Mongooliaga näitab kasvõi see, et dalai tähendab mongoli keeles merd või ookeani.

Heidame põgusa pilgu ka siinsele kuulsale Hõbedasele Puule, mis kuulus Tšingis-khaani pojapoja Möngke-khaani palee juurde ning mis kujunes Karakorumi sümboliks. Selle valmistas Pariisi päritolu khaani-õukonna kunstnik Guillaume Bouchier. Puu all on neli lõvi, puu otsas neli madu, kõige tipus kuldne ingel. Iga madu pakub ühte jooki − üks airagi ehk fermenteeritud märapiima Mongoolia põhjaosale, teine mee-mõdu Euroopa läänele, kolmas viinamarjaveini lõunale, ja neljas riisist valmistatud alkohoolset jooki idale.

Seoses Harhoriniga vääriks ehk mainimist veel üks detail. Nimelt, meile hästi tuntud Eestimaalt pärit mees Vend Vahindra ehk rahvapäraselt Paljasjalgne Tõnisson olevat siin viibinud aastal 1905, samuti olevat ta Erdene Zuu kloostris viibinud aastavahetusel 1905−1906, mil kohtunud legendaarse Dža-laamaga.

• N 13 sept Harhorin – Lun – Hustai ahelik – Ulaanbaatar. Läbisõit 430 km, 1−15 °C, vahelduv pilvitus, tugev tuul, õhurõhk 852−893 mbar, päikesetõus 6.42, loojang 19.09, kõrgus merepinnast 1065−1465 m.

SibMong ErdeneZuuTeeme külaskäigu Erdene-zuusse (mongoli k Эрдэнэзуу хийд − ‘saja vääriskivi klooster’). Juba eemalt paistavad kloostrikompleksi ümbritsevad müürid (400 × 400 meetrit) koos 108 stūpaga. Kloostri ajalugu ulatub aastasse 1580, mil Abtai-khaan (mongoli k Автай сайн хаан) koos oma venna Tumenheniga külastas III dalai-laamat ja väljendas soovi ehitada Mongooliasse budistlik tempel. Dalai-laama soovitas rekonstrueerida vana tempel Karakorumis. Vastavalt dalai-laama soovitusele taastatigi tempel Tahai varemetele ning sellest sai Erdene-zuu peatempel. Hiilgeaegadel elas kloostris 1000 laamat.
Alustuseks teeme koos Tiina ja Aivoga visiidi kloostriülema juurde, kingime talle khataki ja vestleme pool tundi. Kohe on algamas rituaal, osaleme selles ning saame õiguse ka salvestada. Audio-salvestist saab kuulata siit.

Järgmine äramärkimist vääriv paik on Hustai mäeahelik. Ja seda mitte üksnes oma võrratute maastike pärast, vaid ikka eelkõige Mongoolia metsikute ehk Prževalski hobuste (lad k Equus przewalskii) tõttu. Teatavasti on tegemist Punasesse Raamatusse kantud liigiga, kes küll 1960-ndatel aastatel loodusest hävis, kuid keda tänu kasvandustes ja loomaaedades peetud isenditele on alates 1990-ndatest aastatest loodusesse tagasi toodud. Mööda kitsaid teeradu tungime mägede vahele, ent esimese tunni jooksul ei näe ühtki hobust, ei palja silmaga ega binokliga. Ent siis... õhtuhämaruse saabudes ilmub neid kümnete kaupa meie vahetusse lähedusse. Toomas satub pildistamisest erilisse hasarti. Kuid ega’s siin ei ela üksnes ulukhobused, see paik on koduks ka hirvedele, metssigadele, metsikutele lammastele, metsikutele kassidele, mägikitsedele, mongoolia gasellidele, ilvestele, huntidele, rebastele, kuldsetele kotkastele, luikedele, must-toonekurgedele, öökullidele jne.

Vastavalt esialgsele reisiplaanile peaksime täna jääma siiakanti ööbima kas jurtadesse või telkidesse, ent endalegi ootamatult otsustame pimedas ette võtta veel paaritunnise sõidu pealinna. Miks nõnda? Sest riided vajavad pesemist, sest ka ise tahaksime pesta end dušši all või saunas, sest tahaksime vaheldust dehüdreeritud matkatoitudele, sest tahaksime mõneks päevaks unustada metsapeatused ning kempsuks nimetatavad räpased augud maa sees, sest oleme tüdinud telkides külmetamisest, sest tahaksime likvideerida lüngad blogi sissekannetes, sest autod vajavad hooldust ja remonti... Lisaks muudele probleemidele on vahepeal hakanud sterikima ka Land Cruiser II roolivõimendi.

• R 14 sept Ulaanbaatar. Läbisõit 19 km, −3 kuni +14 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 875 mbar, õhurõhk 785 mbar, suhteline õhuniiskus 74%, tuul 16 m/s, vahelduv pilvitus, päikesetõus 6.27, loojang 19.07, kõrgus merepinnast 1350 m.

Tänase päeva pühendame tutvumisele Ulaanbaatariga (mongoli k Улаанбаатар − ‘punane kangelane’). Alustuseks pean ütlema, viibisin seoses filmivõtetega siin linnas 28 aastat tagasi ning see on tundmatuseni teisenenud, muutunud tõeliseks metropoliks.

SibMong AvalokitesvaraEsmalt külastame Gandantegtšenlini kloostrikompleksi (mongoli k Гандантэгчэнлин хийд − ‘täieliku rõõmu suur asupaik’). See on rajatud V Džebtsun-damba hutuktu (mongoli k Жавзандамба хутагт) initsiatiivil aastal 1809. Tõsi küll, esimesest templist on alles vaid puidust sammas. Nagu juhtus kõigi teiste kloostritega Mongoolias ja Nõukogude Liidus, nõnda suleti ka see 1930-ndate aastate teises pooles. Aastal 1944 avati Gandantegtšenlin taas ning tänaseks tegutseb siin üle 150 munga.
Rituaalil veedame vaid tosinkond minutit. Põhjalikumalt tutvume aga 26,5-meetrise Avalokiteśvara (mongoli k Мэгжид Жанрайсэг) kujuga. Väidetakse, et see on maailma kõrgeim siseruumi skulptuur. Hiigelskulptuuri püstitamise algne idee pärineb XII dalai-laamalt, kes külastas Urga (mongoli k Өргөө, Ulaanbaatari endine nimi) linna aastal 1905. Budakuju valmis aastatel 1911−1913. Arvatakse, et skulptuuri püstitamine võis maksta umbkaudu 1 miljon Vene rubla. Asja taga seisis Bogd-gegeeni valitsuse tollane peaminister. Enam kui 26-meetrise skulptuuri sisemusse paigutati Kanjuri köited, mantrad, ravimtaimi, mitmesuguseid juveele. Kokku kulus 45 kilogrammi kulda, 56 kilogrammi hõbedat ja 400 vääriskivi. Arvatavasti Tšoibalsani korraldusel lammutasid 1937. või 1938. aastal vasest originaalkuju nõukogude sõdurid, väidetavalt olevat skulptuuri detailid viidud NSV Liitu ja ümber sulatatud, kuid kindlaid fakte selle kohta pole. Aastal 1996 valmistati uus vasest kuju, mis kaeti lehtkullaga ja kasutati kaunistuseks 2286 vääriskivi. Kuju sisemusse on paigutatud reliikviad: XIV dalai-laama saadetud täielik kogu Kandžuri ja Tandžuri raamatuid, Tsongkhapa teosed, kõrgete laamade kingitused, eelmiste dalai-laamade juuksesalgad, XIII dalai-laama kingitud Tāranātha näo kujutis ja muid pühasid esemeid. Pjedestaali ehk lootosetrooni sisemuses on jurta, kehaosa toetab 11-meetrine lehise tüvi, mis toodi pühalt Bogd-khaani mäelt. Kuju sissepühitsemisel viidi läbi Kālacakra tseremoonia ja rahvuslik naadami festival. Kuju erineb tavapärasest Tiibeti 4-käelisest Avalokiteśvarast, ta pole istuvas nn lootosepoosis, vaid seisab. Ja tavaliselt on 4-käelise vormi puhul ülemises paremas käes palvehelmed ja vasakus lootoslill, siin aga näeme nektarikannu ja peeglit.

Meie järgmiseks sihtpunktiks on Bogd-khaani palee, mille ehitamist alustati aastal 1893. Kompleksi territooriumil on säilinud kuus templit, kus on hulganisti budistlikke skulptuure (sealhulgas Zanabazari 21 Tārāt) ja thangkasid. Templite naabruses on Vene ehitusmeistrite kavandatud euroopalikus stiilis talvepalee, see on ainus, mis säilinud viimase teokraatliku valitseja neljast residentsist. Eksponaatide hulgas näeme välismaistelt kõrgetelt ametnikelt saadud kingitusi, nagu näiteks 80 rebasenahast valmistatud rüü, 150 lumeleopardi nahast valmistatud jurta ja palju muud luksuslikku kraami. Bogd-khaan, n-ö Elav Buddha, oli loomade fänn, selle tõestusena on siin näha paljude metsloomade topiseid. On ka foto elevandist, kelle valitseja ostis Venemaalt 22 000 rubla eest ja kes kõndis kaks kuud Vene piirilt Ulaanbaatarisse. Elevandi hooldaja − ühtlasi Bogd-khaani ihukaitsja − oli hiiglaslik Öndör (‘kõrge, pikk’) Gongor, kelle pikkuseks on mõõdetud 236 (või koguni 245?) sentimeetrit.
Kes oli Bogd-khaan ja mida kujutab endast bogd-geneenide institutsioon? Just hiljuti lugesin taas mälu värskendamiseks läbi Ferdinand Ossendowski eestikeelse raamatu “Loomad, inimesed ja jumalad”, kus autor üsna põhjalikult kirjeldab oma kohtumisi Bogd-khaaniga. Pärast mandžude dünastia kokkuvarisemist aastal 1911 võttis VIII bogdo-gegeen endale tiitli Bogd-khaan ning kuulutas Mongoolia pärast 200-aastast Hiina ülemvõimu taas iseseisvaks. Aastal 1919 vallutasid hiinlased Urga ja kõrvaldasid Bogd-khaani võimult. Parun Ungern-Sternberg aitas ta 1921 ajutiselt taas troonile, kuid peagi kõrvaldasid kommunistid Bogd-khaani taas poliitilise võimu juurest ning kuulutasid pärast tema surma ümbersündide ahela lõppenuks. Siiski leidsid Tiibeti mungad aastal 1936 uue ümbersünni kohalikus 4-aastases poisis. Bogd-gegeeni IX reinkarnatsiooni − Jampal Namdröl Chökyi Gyaltseni − eksistents hoiti saladuses 1990. aastani. Ta saabus elama Mongooliasse aastal 2011 ehk aasta enne surma. Hiljuti avaldas XIV dalai-laama usku, et juba X bogd-gegeen on Mongoolias sündinud.

Ulaanbaatari keskväljaku ääres näeme Marco Polo elegantset ausammast. Selle paigutamine sedavõrd väärikasse kohta pole juhuslik, sest on ju Marko Polo reisikirjeldused ühed olulisemad infoallikad XIII sajandi teise poole Sise-Aasia ja sealhulgas Mongoolia kohta. Millest kõigest küll messer Marco ei pajata! Kas vennad Polod ka tegelikult siinkandis käisid ning aastaid Hubilai-khaani teenistuses olid, seda me ei tea. Skeptikud igatahes kahtlevad. Kuid kahtlustele vaatamata on Marco Polost aegade jooksul kujunenud otsekui kaubamärk ning kindlasti oleks siinkohal põhjust rääkida temast pikemalt. Nii nagu ka mitmetest khaanidest, Dža-laamast jne, kuid seda kõike on liiga palju, teha tuleb mingi valik... Seetõttu vaid soovitan lugeda eesti keelde tõlgitud raamatut “Marco Polo reisid”. Küll aga tahaksin Mongoolias viibides kindlasti juttu teha ühest Eestimaa taustaga, kuid siinmail erakordselt kurikuulsast mehest − parun Roman Ungern von Sternbergist. On ju enamik eestlasi kuulnud lugusid Ungru krahvist ning baltisaksa Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale kuulunud mõisavaldustest Eestis... Järgnev jutt väljub reisikirja formaadist, aga teema on sedavõrd intrigeeriv, et patt oleks paruni siinsele tegevusele mitte tähelepanu osutada. Ning internetis ju ruumiprobleeme pole.
Romani isa oli Kärdla mõisas sündinud Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg. Robert (Roman) sündis aastal 1886 küll Grazis, kuid kaheaastasena kolis koos perega Eestisse. Kui laps oli kuuene, lahutasid vanemad abielu ja ema Sophie abiellus peagi Järvakandi mõisniku parun Oskar Hoyningen-Huenega. Poiss kasvas üles kasuisa majas Tallinnas ja esialgu õppis Tallinna Aleksandri (praegu Gustav Adolfi) Gümnaasiumis.
Aastal 1904 suundus noor Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta. Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne, kui Ungern sõjaväljale jõudis, sest ta rändas vahepeal Mongoolias, kus tutvus Dža-laamaga. Teise versiooni kohaselt võitles ta Mandžuurias ning sai mitmeid autasusid. Aastal 1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis sõjaväeakadeemia ja teenis Taga-Baikali kasakaväes, kus tutvus mongolite ja burjaatide eluviisiga. Aastal 1912 tegi ta üksi hobusel retke Tšitast läbi metsiku taiga Mongooliasse, et ühineda Dža-laama (mongoli k Жа Лама) vägedega ja osaleda lahingutes hiinlaste vastu. Aastal 1913 naasis Ungern von Sternberg Tallinnasse pere juurde, kuid maailmasõja puhkedes pöördus taas armeesse. Teda peeti vapraks, hulljulgeks, kuid ka vaimselt tasakaalutuks ohvitseriks. Aastal 1917 suunati Ungern von Sternberg Taga-Baikali üksusse, et tagada Mandžuurias valitsusele lojaalne sõjaline kohalolek ja organiseerida vabatahtlike väeosasid. Pärast oktoobrirevolutsiooni asus Ungern von Sternberg oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu. Ta võitles küll bolševike vastu, kuid samas keeldus allumast admiral Koltšaki ülemjuhatusele. Aastast 1918 juhatas Ungern von Sternberg vägesid Dauurias. Tema vägi oli segu Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, mongolitest ja burjaatidest. Ta paistis silma julmusega vastaste, kohalike elanike ja isegi oma alluvate vastu, teenides ära Verise Paruni hüüdnime. Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks. Ta oli veendunud antisemiit ja tema vägede käe läbi hukkusid paljud sõjategevuse eest ida poole põgenenud juudid.
Paruni idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qing-dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima utoopilise Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni. Osalt ehk sel eesmärgil abiellus ta Qing-dünastiast pärit printsessiga.
Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles aastal 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki. Bogd-gegeen andis salaja parunile nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Mitmendal katsel õnnestus tal tiibeti sõdalaste abil lõpuks vabastada bogd-gegeen, keda hoiti oma lossis koduarestis, ning 1921. aasta veebruaris alistus paruni vägedele Urga. Märtsis 1921 kuulutati välja sõltumatu Mongoolia monarhia eesotsas bogd-gegeeniga, riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga Mongoolia vabastaja parun Roman Ungern-Sternberg. Tema filosoofia oli vastuoluline segu vene natsionalismist ja erinevatest Ida usunditest, eeskätt budismist, kuid tema valitsusaega iseloomustas peamiselt sõjaväeline terror. Samas aitas ta kaasa tehnilisele progressile Mongoolias, lastes väidetavalt ehitada Urgasse elektrijaama, lasi puhastada tänavad ja rajada esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajada haiglaid, koolimaju, sildu ning esimese veterinaarialabori.
Pärast mitmeid võitlusi ja sagimisi Venemaa ja Mongoolia vahel soovis Hull Parun siirduda Tiibeti aladele. See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta lõpuks reetsid ja punavägede kätte andsid. Toon siinkohal ära Lenini telefonikõne, mis edastati poliitbüroole: “Советую обратить на это дело побольше внимания, добиться проверки солидности обвинения, и в случае если доказанность полнейшая, в чём, по-видимому, нельзя сомневаться, то устроить публичный суд, провести его с максимальной скоростью и расстрелять.” Sellega nõustusid poliitbüroo neli ülejäänud liiget: Trotski, Stalin, Kamenev ja Zinovjev.
Parun toimetati Novonikolajevskisse (praegune Novosibirsk), kus 15. septembril (täpselt täna 97 aastat tagasi!) peeti kohalikus suveteatris tema üle kuus tundi kestnud avalik kohtuistung. Protsessil süüdistati kohtualust koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ning julmustes ja terroris. Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus: “Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista − meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas...” Parun mõisteti surma mahalaskmise läbi, otsus viidi täide sama päeva õhtul.
Bogd-gegeen austas Ungern von Sternbergi mälestusteenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, XIII dalai-laama kuulutas paruni aga budistliku raevuka jumaluse, kuuekäelise Mahākāla (või dharmapāla Begtse?) inkarnatsiooniks.

• L 15 sept Ulaanbaatar. Läbisõit 9 km, −2 kuni +14 °C, vähene pilvitus, suhteline õhuniiskus 28%, tuule kiirus 6−10 m/s, õhurõhk 871−876 mbar, päikesetõus 6.28, loojang 19.05, kõrgus merepinnast 1350 m.

Tänase päeva peamiseks ülesandeks on maasturite hooldus ja remont. Vahetatakse kütuse- ja õhufiltrid, lisatakse mootoriõli, keevituse abil kinnitatakse paremini Land Cruiser I juhipoolne esiamort, vahetatakse Land Cruiser II roolivardad uute vastu...

Kõikjal näeme üht sümbolit − Mongoolia riigilipul, autode registreerimisnumbritel, plakatitel... See on soyombo (sanskriti k svayambhu − ‘ise tekkinud, eksisteeriv iseenesest’). Selle tähenduse peaks lahti kirjutama... Ülal on leek, mis sümboliseerib koitu, taassündi ning soo jätkuvust. Kolm tulekeelt kehastavad rahva õitsengut kolmes ajas − minevikus, olevikus ja tulevikus. Allpool olevad päike ja kuu sümbiliseerivad valgust ja igavikulisust, seejuures kuldne päike on mongoli rahva ema, poolkuu − isa. Keskel yin-yangi sarnane märk, mida on tõlgendatud kaladena. Horisontaalsed ristkülikud nagu stepitasandik, tähistavad otsekohesust, ausust, avatust, heldust ja õiglust. Kaks vestikaalset ristkülikut on justkui kindlusemüürid, väljendavad mõtet, et kaks sõpra on tugevamad mistahes kindlustustest. Ja lõpuks kolmnurgad − militaarsed sümbolid, nooleteravikud. Ülemine on suunatud sisevaenlase vastu, alumine välisvaenlase vastu.

Mongoli traditsiooniline kiri arendati välja vana-uiguuri kirjast, mis omakorda on kohandatud variant sogdi kirjast. Pärast lühiajalist katset minna üle ladina tähestikule võeti aastal 1937 kasutusele kirillitsa, lisaks mõned üksikud kirjamärgid spetsiifiliste häälikute kirjapanekuks. Seepärast on meil üsna lihtne lugeda lihtsamaid silte, kohanimesid jne. Varem teadsin umbes tosinkonda mongolikeelset sõna − peamiselt muusika ja budismiga seotud sõnavara, nüüd tundub, et olen omandanud järgmise tosina. Šamaan − бөө, must − хар, parmupill − хэл хуур, supp − шөл, vesi − ус, liha − мах, sool − давс, üks − нэг, kaks − хоёр, kolm − гурав, neli − дөрөв, viis − тав, kümme − арав. Kui seda kõike ka aasta pärast mäletaks!

• P 16 sept Ulaanbaatar – Nalaih – Arhust – Erdene – Bayandelger – Baganuur – Bayanmod – Žargalt – Mörön – Öndörhaan (Tšinggis). Läbisõit 374 km, 0−17 °C, õhurõhk 828−890 mbar, suhteline õhuniiskus 40−72%, pilvitu, päikesetõus 6.30, kõrgus merepinnast 1027−1775 m.

Hommikul käime Gachuurti külas, mis asub kümmekond kilomeetrit Ulaanbaatarist idas, et heita pilk Hõbedase Puu koopiale. Sellesama Hõbedase Puu, mille originaal valmistati XIII sajandil ja millest kirjutasin kolm päeva tagasi.

Ent siis tabab meid ebameeldiv üllatus, Öndörhaani suunas kulgev tee on remondiks suletud ning me peame tegema umbes 30-kilomeetrise ringi mööda autodest ummistunud ja kohati väga halba teed. See ümbersõit võtab meilt vähemalt poolteist või koguni kaks tundi. Lisaks kulgeb tänane tee ikka üles ja alla, üles ja alla − ületada tuleb seitse mäekuru: Bajan, Doltuuriin, Bor Hudžirin, Narangiin, Hamar, Nam ja Duutin davaa.
Teatavasti toimuvad sel perioodil Mongoolias ka Hiina, Venemaa ja Mongoolia vägede ulatuslikud ühisõppused. Teedel liiguvad sajad Hiina numbrimärkidega veoautod ning sõjamasinad. Teid küll tavaliikluseks ei päriselt suleta, kuid sõjaväekolonnid tuleb läbi lasta ja mõnikord võtab ootamine päris kaua aega, mis ühtlasi tähendab, et me ei jõua sihtkohta päevavalges.

SibMong GenghisKhanPõikame teelt kõrvale Tšingis-khaani memoriaali juurde. Me kõik teame, kes oli see vägev mees, kuid siinkohal ehk mõni täiendav aspekt... Üks eriti võimas šamaan, kes võis ihualasti jääl istudes seda sulatada, ennustas Temudžinile, et taevajumal tahab temast teha maailma isanda. Šamaan andis Temudžinile tiitli Tšingis-khaan. Hiljem aga šamaan kuulutas, et Tšingise noorem vend tõukab valitseja troonilt. Seepeale lasi Tšingis šamaani tappa. Laip oevat jäänud kolmeks päevaks jurtasse ja seejärel tõusnud läbi suitsuava taevasse.

Oma varasemate reiside jooksul oleme näinud paljude suurte valitsejate haudu, Meso-Ameerika, Egiptuse ja Sudaani püramiide ja templeid, iidsete Iraani kuningate hauakambreid, samuti Hiina esimese keisri Qín Shǐ Huángdì lausa uskumatult grandioosset matmispaika koos tuhandete terrakotasõrdalastega. Võiks eeldada, et maailma suurima impeeriumi rajaja, Tšingis-khaan, on ka enda nime igaveseks jäädvustamiseks lasknud püstitada hiiglasliku mälestusmärgi, kas siis püramiidi, templi, palee, hauakambri, monumendi või misiganes muul kujul. Paraku ei. Väidetavalt olevat ta palunud, et tema maised jäänused viiakse tema sünnipaika, impeeriumi kesksest võimalikult kaugele, kohta, mis ühtlasi sümboliseeriks impeeriumi põhjapiiri. Küll aga püstitas Tšingis-khaan endale monumendi, mis pole küll kivist ega matallist, ent on ajale vastu pidanud paremini, kui misiganes materiaalses vormis eksisteeriv rajatis. See on aastast 1206 eksisteerinud Mongoli Impeerium ning mitmete stepihõimude liitumisest tekkinud mongoli rahvas. Kuigi tänaseks on suur osa impeeriumi kunagisest hiilgusest tuhmunud, eskisteerib endiselt Mongoolia kui iseseisev riik, eksisteerivad endiselt mongolid kui rahvus, eksisteerivad keel, traditsioonid ja ajalugu. Mainisin äsja Tšingis-khaani sünni- ja surmapaika − selle asukoht on umbes teada, Ononi jõe ääres kusagil Mongoolia-Venemaa piiri lähedal. Tšingis-khaani teema juurde on meil veel põhjust tagasi pöörduda, sest tema üht hüpoteetilist sünni- ja matmispaika on meil kavas külastada kolme päeva pärast.

Jõuame linna, mille ametlik nimi on Tšinggis. Viis aastat tagasi andis Mongoolia parlament (Улсын Их Хурал) endisele Öndörhaanile (‘ülim valitseja’) kuulsa khaani nime, kuid inerts ja harjumused on esialgu veel takistuseks uue nime omaksvõtmisel. Muide, Tšingis-khaani nimi või näopilt on justkui kvaliteedimärgiks kõikvõimalikes valdkondades, tema nimelised on mitmed viinasordid, hotellid ja restoranid, tema nägu kaunistab suuremaid rahatähti jne.

• E 17 sept Öndörhaan (Tšinggis) – Tumentsogt – Hulunbuir – Bulgan – Tšoibalsan. Läbisõit 350 km, 4−22 °C, õhurõhk 894−927 mbar, pilvitu, suhteline õhuniikus 68%, kõrgus merepinnast 780−1095 m.

Nikolai Roerich kirjutas oma 1926. aasta reisipäevikus: “Rabav on Põhja-Ameerika indiaanlaste sarnasus mongolitega”. Ja samas meenub, et meie Ameerikate-reisi päevikus tõin esile samuti sarnasused kahe Mon-silbiga algava maa lõputute rohumaade vahel − need maad on Montana osariik ja Mongoolia. Tõsi küll, esimesel juhul ütleme nende rohumaade kohta preeria, teisel puhul stepp.

Tšoibalsani linnas on põhjust korraks heita tagasivaatav pilk Mongoolia XX sajandi ajaloole. Pärast Lenini surma 1924. aastal sai tollane Mongoolia liikuda oma kommunistlikul teel mõned aastad Moskvast sõltumata. Kuid kui Stalin tuli 1920-ndate aastate lõpul ainuvõimule, alustas ta peagi Mongoolias puhastustööd ja kõrvaldas Mongoolia Rahvarevolutsioonilise Partei liidrid, kuni leidis lõpuks truu käsilase Horloogiin Tšoibalsani (mongoli k Хорлоогийн Чойбалсан) näol. Temast sai kommunistlik liider ja Mongoolia relvajõudude marssal alates 1930-ndatest kuni surmani 1952. aastal. Teda nimetati sageli “Mongoolia Staliniks”. Jossif Vissarionovitši näpunäidete kohaselt alustati kollektiviseerimisega, senistelt omanikelt konfiskeeriti maa ja kari, eraviisiline majandustegevus keelati. Vana põllumajanduse lammutamine toimus kiiremini kui jõuti üles ehitada uus, seepärast oli tulemuseks − nagu Nõukogude Liiduski − suur näljahäda. Tšoibalsani tegevuse tagajärjel suri hinnanguliselt 30 000 kuni 35 000 inimest. Enamik ohvreid olid budistlikud vaimulikud, intelligendid, poliitilised teisitimõtlejad, etnilised burjaadid ja kasahhid ning muud “revolutsiooni vaenlased”. Arvatakse, et ainuüksi 1937. aastal saadeti surma 27 000 inimest, kellest 17 000 olid mungad. Tšoibalsan praktiliselt likvideeris Mongoolias budismi. Samas tema ustavus Jossif Stalinile aitas säilitada Mongoolia Rahvavabariigi nominaalse iseseisvuse, ning mõistagi poliitilise, majandusliku ja sõjalise seotuse NSV Liiduga. Eksisteeris ka Tšoibalsani isikulultus, siiski vähemal määral kui Stalini kultus.
See linn on nimetatud Horloogiin Tšoibalsani järgi. Siinkohal ei jää muidugi märkamata üks mõnevõrra isegi üllatav asjaolu. Teatavasti mõni aasta pärast Stalini surma hakati tema nimesilte maha võtma. 1956. aastal nimetati ümber Stalini-nimeline Moskva autotehas Lihhatšovi-nimeliseks, 1961. aastal võeti Stalini nimi Valgemere-Läänemere kanalilt, samal aastal nimetati Stalingrad ümber Volgogradiks jne. Ent siin, Mongoolias... Aasta on praegu 2018 ning kunangine Баян-Түмэн (‘rikas Tümeen’) kannab endiselt Stalini võitluskaaslase ja kannupoisi Tšoibalsani nime.
Linna lääneosa on poolenisti mahajäetud, sest suur osa venelasi lahkus 1990-ndatel aastatel. Seos Venemaaga on osalt aga säilinud, Tšoibalsan ja Tšita on kaksiklinnad.

SibMong HorsesÕhtul jagame grupi kaheks: Aivo, Raivo, Hannes ja Tiina eelistavad öö möödasaatmiseks hotelli, meie koos Toonarti ja Toomasega sõidame linnast 15 kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde telkima. Laagriplatsi ümbrust kaunistavad hobuste karjad (pildil) ning sookurgede, luikede ja hanede häälitsused. Kuid aeg-ajalt satub meepotti ka tilk tõrva − kihulaste hulk on kujuteldamatu, neid pole võimalik loendada sadades ega tuhandetes, neid on miljoneid, õhk on paks, õhk on tumehall. Toonartil ja mul on jalas põlvpüksid, sääred on kaetud nende evameeldivate putukatega.

• T 18 sept Tšoibalsan – Ereentsav – sisenemine Venemaale – Solovjovsk – Borzja. Läbisõit 340 km, 1−20 °C, pilvitu, õhurõhk 932−948 mbar, kõrgus merepinnast 580−735 m.

Teame, et sadakond kilomeetrit enne Venemaa piiri peaksid olema Tšingis-khaani müüri jäänused. Müür on küll tegelikult ehitatud enne suure khaani valitsusaega kitanite poolt, kuid on tuntud Tšingis-khaani müürina. Kunagisel Siiditee ekspeditsioonil kulgesime sadu ja sadu kilomeetreid paralleelselt Suure Hiina müüri Hàn-dünastia aegse osaga, nüüd tahaksime näha siinset müüri. Kulgeme mööda steppi otsides silmapiirilt pinnavorme, mis võiskid kuidagi meenutada müüri või selle jäänuseid. Piirkond on praktiliselt inimtühi, pole kelleltki küsida. Mitme tunni jooksul näeme vaid kahte heinaveoautot; ja pole ka ime, sest teed kui niisugust polegi, on vaid mööda steppi kulgevad autojäljed, mis kord lahknevad, kord ühinevad, kord kaovad, kord muutuvad neljarealiseks “autostradaks”. Igatahes Tšingis-khaani müür jääb meil leidmata.
Vene piiri äärde jääv piirkond −
Tšuluunhoroot (Чулуунхороот) − on probleemne. Siin elab 60–65% halhimongoleid ja 30% burjaate. Peale punase võimu kokkuvarisemist venelased lahkusid ja sumi majandus käis alla. Noorte meeste seas oli tööpuudus kuni 60%. Levis alkoholism, perevägivald. Nüüd on olukord hakanud normaliseeruma.

Mongooliast väljumine võtab küll aega ning toll vaatab üle meie pagasi, kuid kõik laabub probleemideta. Sama ei saa öelda Venemaale sisenemise kohta. Ja nimelt, Toonart ostis Harhorinist Jaapani samurai ajaloolise mõõga ning pedantlikult ausa inimesena ei tahtnud seda salakaubana üle piiri toimetada, vaid soovis deklareerida. Tollis tekkis aga probleem, mitte niivõrd selle pärast, et tegemist on antiikse kultuuriväärtusega, ilmnes hoopiski täiesti ootamatu aspekt − tegemist on külmrelvaga, mille toomine Venemaale pole lubatud. Kohale kutsuti sepetsialistid ja manukad, mõõka mõõdeti ja pildistati, koostati vajalik protokoll ning lõpuks mõistagi ohtlik relv konfiskeeriti. Toonartile jäi õigus taotleda mõõga tagastamist, aga mil moel ja millal see saaks toimuda...? Kogu see jant võttis mitu tundi väärtuslikku aega.

Olime tänaseks planeerinud oma telklaagri poolenisti kuivanud Barun-Torei järve kaldale Dauuria biosfääri kaitsealale, täpsemalt Kulusutai külasse, paraku aga selgub, et piiri ületamise järel pole Venemaa poolel võimalik diislikütust hankida varem kui 90 kilomeetri kaugusel Borzjas. Seega oleme sunnitud oma plaane ja marsruuti korrigeerima.

• K 19 sept Borzja – Hada-Bulak – Bezretšnaja – Mirnaja – Nižni Tsasutšei – Tsokto-Hangil – Aginskoje – Aga (Aginski) klooster. Läbisõit 259 km, 2−23 °C, valdavalt pilvitu, õhurõhk 933−934 mbar, kõrgus merepinnast 700−715 m.

Sõidame suurelt trassilt kõrvale, omamata seejuures piiritsooni sisenemise lube. Meil veab, politsei meie autosid ei peata ega kontrolli dokumente.

Käime Tšingis-khaani väidetavas sünnipaigas. On üldiselt teada, et Tšingis-khaan on sündinud (ilmselt aastal 1161) ja hiljem arvatavasti ka maetud Delüün Boldogi (mongoli k Дэлүүн Болдог) orus, Ononi jõe ääres. Org ulatub nii tänase Venemaa kui Mongoolia territooriumile, samuti ületab Ononi jõgi kahe riigi piiri. Ja nõnda ongi, et burjaadid ja venelased peavad suure khaani sünnikohaks just seda paika siin, kust Mongoolia piirini jääb 38 km, ent mongolid usuvad, et sünnipaik asub sama oru Mongoolia-poolses osas Khentii aimakis, 25 km Vene piirist lõuna pool. Tšingis-khaan olevat palunud matta end sünnipaika, tema surnukeha olevatki toodud siia. Kuhu täpselt ta maetud on? Eksisteerib versioon, et varjamaks tema hauda, olevat sõjavägi koguni nihutanud Ononi voolusängi. Siinsamas lähedal asub Тогоон-шулуун, ‘kivi-katel’, khaani peeker. Eksisteerib legend, et khaan saanud noolest haavata, joonud seepeale kivinõgususse kogunenud vett ning paranenud. Kivi peetakse äärmiselt pühaks. Siin sooritatakse riitust, annetusena tuuakse viirukit, tikke, münte, kive, siniseid khatak-salle. Riituse sooritamiseks tuleb tingimata teha kellaosuti liikumise suunas kolm või mõni muu paaritu arv ringi ümber kivi. Lisaks mainitud kivile asuvad siin südant, maksa ja neerusid ravivad kivid, samuti kivikuhi, mis aitab järglasi saada. Siit mitte kaugel on lame kivi, milles on kaks süvendit, neli-viis korda suuremad normaalsetest jalajälgedest. Neid nimetatakse Tšingis-khaani ning tema hobuse jälgedeks ning neisse kogunev vesi pidavat olema tervendava toimega.
Käime ka Ononi jumalanna (pildil) templis. Samuti kõrgendiku tipus, kust avaneb lausa jumalik vaade Ononi jõeorule (pildil).

SibMong OnonRiver SibMong OnonGoddess

Õhtu eel jõuame Aga kloostrisse, kuhu jääme ööbima. Kõigepealt kohtume Rabdžung Namgjaliga, äärmiselt sümpaatse ja targa mungaga. Koos tema ja Tiinaga teeme tervitusvisiidi kloostriülema Badma Tsõbikovi (burjaadi k ширээтэ лама Бадма Цыбиков) juurde ning lepime temaga kokku homse tegevuskava.
Algselt oli datsanis lisaks peamisele Tsogchen-duganile veel neli sumed: Чойра (budistliku filosoofia kool), Дуйнхор (Kalacakra), Манла (Meditsiini-Buddha) ja Гунриг (Maha-Vairocana). Lõpuks oli 13 templit, 700 laamat koos mittekoosseisuliste gelongidega. XIX sajandi lõpuks oli datsan kuulus oma meditsiini, filosoofia ja astroloogia koolkondadega. Samuti oli see oluline raamatutrükkimise keskus, siin hoiti enam kui 40 000 ksülograafi ehk trükilauda tiibeti ja mongoli tekstidega. Siin anti välja õpikuid, tiibeti-mongoli sõnastik, rituaalseid tekste.
Aastal 1930 algasid arreteerimised, 1937. aastaks oli alles vaid 32 laamat. 1930-ndate aastate lõpul klooster suleti, laamad viidi Tšitasse ja lasti maha. 1940. aastal paigutati kloostrisse sõjaväeosa. Kunst ja rituaalesemed viidi osalt Moskva, Leningradi ja Ulan-Ude muuseumidesse, osalt lihtsalt rööviti või hävitati. Aastal 1946 avati klooster taas ning kommunistliku režiimi lõpliku kokkuvarisemise eel saadi Leningradist tagasi Maidari kuju ja 250 muud kultuse-eset.

SibMong AgaDatsang• N 20 sept Aga (Aginski) klooster – Aginskoje – Mogoitui – Hara-Šibir – Pervomaiski – Nertšinsk. Läbisõit 218 km, 2−15 °C, õhurõhk 912−939 mbar, valdavalt pilves, vihm, rahe, kõrgus merepinnast 630−930 m.

Tänase päeva põhisisuks on Aga datsan. Kloostri kaitsejumalusteks on hirmuäratav Džamsaran ehk dharmapāla Begtse ja Lhamo. Hommikul osaleme Õpetuse-kaitsjate templis (burjaadi k сахюусан-сумэ) liturgial, mis vältab kaks tundi. Selles osalevad kolm laamat ja üks noviits. Eeslaulja on väga professionaalne. Kuigi suudan tema esitatud tiibeti- ja osalt sanskritikeelsetest keelsetest tekstidest aru saada ülivähe, õhkub tema esitusest mingi eriline vägi. Muusikainstrumentidest kasutatakse honh-kellukest, tsan-taldrikuid, damaru-trummi ja suurt trummi. Templisse on kogunenud lisaks meie kuueliikmelisele meeskonnale veel mõnikümmend kohalikku, kes toovad munkadele ja kaitsejumalustele annetusi ning elavad toimuvale silmnähtava härdusega kaasa. Kloostriülem annab loa rituaalist audio- ja videosalvestise tegemiseks. Audio-salvestist saab kuulata siit.
Pärastlõunal teeme kloostriülemaga intervjuu (mille salvestist on võimalik kuulata siit). Badma-laama on budistliku teoloogia “magister”. Ta alustas noviitsina siinsamas Aga datsanis, seejärel lõpetas Budistliku Instituudi Ulaanbaataris, aastal 1995 jätkas õpinguid Labrangi kloostris endises Tiibeti Amdo provintsis Hiinas ja Drepung Gomangi kloostris Indias, alates aastast 2000 on ta Aga kloostri ülemlaama. Küsin temalt tiibeti, mongoli ja burjaadi budismi erinevuste, stalinismiaja repressioonide ja hiiglasliku Maitreja-kuju kohta. Samuti esitan provokatiivse küsimuse: miks burjaadi laamad kuulutasid president Medvedjevi Valge Tārā kehastuseks, aga president Putinit mitte? Badma-laama vastab küsimustele burjaadi keeles ning kuna tõlk jõuab kohale hilinemisega, jääbki suurem osa jutust arusaamatuks. Laseme millalgi hiljem selle intervjuu tõlkida mõnda meile mõistetavasse keelde.

SibMong MaitreyaIntervjuu järel korraldatakse meile paaritunnine ekskursioon, mille käigus külastame kõiki templeid, budismiakadeemiat, raamatukogu, heidame pilgu hiiglaslikule stūpale, bodhi-puule. Eriti muljetavaldav on raamatukogu, siin on Kandžuri ja Tandžuri mitmed redaktsioonid, nende hulgas ka väga autoriteetne Derge kriitiline väljaanne. Loomulikult ei puudu siit kollamütsiliste koolkonna rajaja Tsongkhapa “Lamrim Tšenmo” erinevad tõlked ja redaktsioonid. Oma suurusega rabab tulevikubuda Maitreja kuldne skulptuur (pildil). Meile jutustatakse peatempli taastamisest, aastal 2014 puhkenud hävitavast tulekahjust ja paljust muust.
Seoses burjaatide budismiga tahaksin siinkohal tähelepanu pöörata ühele iseärasusele, nimelt paljude munkade abielustaatusele. Üldise arusaama kohaselt peaksid budamungad elama tsölibaadis, abielu on vastuolus budistliku eetikakoodeksi Vinaya Piṭaka ettekirjutustega. Mõned väidavad, et
VIII Bogd-gegeen Džabtsun-damba Hutuktu andis mongoli ja burjaadi munkadele rohelise tule abiellumiseks ning järglaste saamiseks. Võib-olla oli see tõesti nõnda.

Õhtuks jõuame Nertša jõe vasakul kaldal asuvasse umbes 15 000 elanikuga linna − Nertšinskisse.

• R 21 sept Nertšinsk – Amuuri autotee – Never. Läbisõit 706 km, 4−14 °C, õhurõhk 920−964 mbar, vahelduv pilvitus, udu, vihm, kõrgus merepinnast 435−845 m.

Toonart ja Toomas siirduvad varahommikul jõe äärde kalale ning naasevad mõne tunni pärast tühjade kätega. Vetevaimu asjatu tülitamise eest tuleb loovutada ka kaks lanti.
Raivo ja Tiina teevad võimalusel igal hommikul üheksa või kümne kilomeetrise jooksutrenni. Internetilevi olemasolu korral kasutan mina seda aega käesoleva blogi kirjutamiseks ning fotode üleslaadimiseks. Kuna täna oleme levist väljas, siis liitun taas ka mina spordiharrastajatega.

Esmaspäeval kirjutasin loendamatutest kihulastest (vaata 17. septembri blogisissekannet). Tänaseks on nii Toonarti kui minu säärtel näha umbes poolsada poole sentimeetrise läbimõõduga lillat hammustusejälge, samas sügelus hakkab juba taanduma. Ühe naise väite kohaselt pidavat nende meie jaoks tundmatute putukate hammustused olema mürgised (?). Mine sa võta kinni...

Enne Nertšinskist lahkumist külastame siinset koduloomuuseumi, mis paikneb Butini palees. Enne tänast muuseumikülastust teadisn Nertšinskist vaid kui paigast, kus aastal 1689 sõlmiti nii-nimetatud Nertšinski kokkulepe. See oli esimene leping Venemaa ja Hiina vahel, mille kohaselt venelased loobusid aladest Amuuri jõest põhja pool kuni Stanovoi ahelikuni ja said õiguse hallata piirkonda Arguni jõe ja Baikali järve vahel. Hiina-Mandžu Qing-dünastia kolmanda keisri Kāngxī nimel kirjutas lepingule alla Songgotu (Suǒ’étú), Venemaa poolt kirjutas alla tsaaride Peeter I ja Ivan V nimel Fjodor Golovin. Tekst koostati ladina, mandžu (või hiina?) ja vene keeles. See piirikokkulepe kehtis kuni Amuuri annekteerimiseni 1858−1860. Muuseumit külastades selgub, kuivõrd oluline linn Nertšinsk tegelikult oli ja kui olulist rolli ta mängis Vene-Hiina kaubandussuhetes.
Muide, Amuuri jõe ümbruses, Mandžuurias ja Taga-Baikalimaal räägiti XIX ja XX sajandi vahetusel väga erilist keelt, mida nimetati piiri- ja kaubanduslinna järgi Kjahta keeleks. See oli vene-hiina pidžin- või kreoolkeel. Sõnavara pärines enamalt jaolt vene keelest, grammatika hiina keelest. Tuntud on fraas моя твоя понимай нету, ‘minu sinu saa aru ei ole’.

Täna on ees pikk teekond, ligikaudu 700 kilomeetrit. Stiilsem oleks siin ehk öelda vanades vene mõõtühikutes, verstades (1 verst = 1066,781 m) − seega siis umbes 656 versta. Suur osa tänasest teekonnast kulgeb Amuuri autoteel, mida mööda kulgesime viis ja pool nädalat tagasi. Tol korral liikusime idast läände, nüüd vastupidises suunas, tol korral oli veel suvi täies jõus, nüüd on loodus muutumas sügiseseks. Seetõttu pole tunnet, et oleme kõike seda juba näinud.

Kuna teekond on pikk, siis jutustan reisikaaslastele läbi raadioside-aparaadi vana-vene traditsioonidest, mis on seotud sügise saabumisega. Nõnda mööduvad sõidutunnid otsekui kiiremini. Täna on 21. september, vana – Juliuse – kalendri järgi 8. september. Ning just sel päeval on traditsiooniliselt aset leidnud slaavi pidustused Rod ja Roženitsa (Роженица), mis on pühendatud suguvõsa ja pere heaolule ning mille patrooniks on jumalanna Lada. Sel päeval pöördutakse jumalanna poole sooviga saada õnnelikult mehele ja et abielu oleks kindel. Sel päeval lepitakse kokku pulmade asjus, mis toimuvad tavaliselt peale põllutööde lõppu. Lada päris pidustused toimuvad pööripäeval, aga praegu austatakse Ladat, Leljat ja Rodi. Seejärel algab kärbsematuse rituaal. Püütakse kinni kärbes, prussakas, sääsk või herilane, pannakse porgandist valmistatud “kirstu”, pidulikult viiakse see tühermaale ja maetakse hauda. Sellega tähistatakse putukate uinumist saabuvaks talveks. Matuste järel algab rituaalne põdra- või hirvejaht. Kaks põdraks või hirveks riietatud tüdrukut näitavad end korraks metsa vahelt ning jooksevad siis ära. Noormehed-jahimehed püüavad neid kätte saada. Kätte saades lastakse üks kohe vaaks, aga teine viiakse pühamusse, kus enne vabakslaskmist noomitakse selle eest, et ta lasi nõnda kaua end taga ajada. Püha lõpeb pidusööminguga, kust ei puudu kohupiim, munad, hirve- või veiseliha, kaerapuder, marjavein. Asja juurde kuuluvad mitmesugused lõbustused, samuti ringtants, mis koondub kõige eakama naise ümber. Naine hoiab käes leiba, mis on valmistatud soovitavalt kaerast. Ringtantsu lõpus leib jaotatakse, et selle abil ravida inimesi ja koduloomi. Pärast pidustusi algab nn vananaiste suvi.

• L 22 sept Never – Tsiolkovski (Uglegorsk) – Blagoveštšensk. Läbisõit 654 km, 6−14 °C, pilves, vihm, õhurõhk 958−997 mbar, suhteline õhuniiskus 96%, päikeseloojang 18.29, kõrgus merepinnast 122−485 m.

Jätkates sõitu mööda Amuuri maanteed jätkan eile poolelijäänud jutustust. Traditsioonilised slaavi paganlikud pühad on seotud looduses toimuvaga. Nende pühade olemus ja tähendus on sügavalt sakraalne, nad tagavad inimeste rahuliku kooseksistentsi slaavlaste jumalatega ja üldiselt Emakese Loodusega. Eriti austatakse päikest, mis on slaavlaste jaoks kui maapealse elu allikas ja sümbol. Sügisene pööripäev on suur püha − Radogost. Seks ajaks on põllusaagid koristatud, sügisene päike ei kõrveta, puud vabastavad lehed ja valmistuvad talveuneks. Pidustusteks küpsetatakse hiiglaslik meekook või -pirukas, varasematel aegadel võis see olla lausa inimese suurune. Selle taha peidab end preester ja küsib, kes teda on näha. Kui vastatakse jaatavalt, siis ta avaldab soovi, et järgmine aasta tuleks parem ja saaks küpsetada veelgi suurema piruka. Lauale pannakse “mäekõrgune” kuhi toitu, mis peo jooksul kahaneb. Juuakse veini. Sel päeval mängitakse läbi muinasjutt vägilasest ja maa-alusest kuningriigist, millega meenutatakse kustuvat päikest ja saabuvat talve. Pimeduse saabudes tehakse lõke ning hüpatakse üle selle, puhastudes. Preestrid kõnnivad paljajalu tulistel sütel, samal ajal lausudes “Яже, Яже, потоптаже!” Vältimaks põletushaavu viivad preestrid end trummilöökide abil transsi. Pidustused kestavad mõnikord koiduni. Kas venelased tähistavad sügise algust kusagil ka tänapäeval sel moel, seda me ei tea.

Sõjalised manöövrid Mongoolias on läbi saanud ning Vene väeosad on suundumas tagasi oma baasidesse. Amuuri trassil liiguvad sajad, kui mitte tuhanded, veoautod ja sõjamasinad ida suunas. Kolonn on kohati kümnete kilomeetrite pikkune. Kuna maantee on kvaliteetne ja piisavalt lai, siis kolonniga ühes suunas liikumine meie sõidukiirust oluliselt ei kahanda.

Pöörame teelt kõrvale uude “kosmoselinna”, mis varem kandis nime Uglegorsk, ent nüüd on ümber nimetatud Vene raketiteadlase Tsiolkovski auks. Linnakesest veidi eemal asub valmismisjärgus kosmodroom “Vostotšnõi”, mille esimese etapi ehitus maksis 84 miljardit rubla ning mille lõplikuks maksumuseks peaks kujunema umbes 300 miljardit. “Vostotšnõi” kosmodroomi detaili on kujutatud ka Vene 2000-rublase rahatähe tagaküljel. Ja juba võtamegi suuna kosmodroomi poole ning imestame, et tee pole suletud tõkkepuuga. Korraks peame aga tagasi pöörama... Ning siis äkki näen tee ääres suuri kollaseid, punase äärisega silte, millel on nii vene kui inglise keeles kirjas, et tegemist on rangelt suletud alaga, kuhu tohib siseneda vaid erilubadega. Uskumatu, et keegi meist polnud varem märganud neid keelavaid silte. Ilmselt olime oma tähelepanu keskendanud roolikeeramisele, GPSile jne. Nüüd vajutame gaasipedaali ning üritame nii kiiresti kui võimalik lahkuda keelatud alalt, sest teame, millega võib see kõik lõppeda, kui meid kui välismaalasi (pealegi NATO liikmesriigi kodanikke!) koos foto- ja videokaameratega siit tabatakse. Sel korral läheb kõik hästi.

Sügise saabudes on loodus kiires muutumises, kased ja lehised on juba täiesti kuldkollased, nulud ja seedrid loovad vaheldust eri toonides roheliste laikudena. Õhtuks jõuame Blagoveštšenskisse, kust üle Amuuri jõe avaneb vaade Hiina poolele, tuledesäras suurlinnale − Hēihéle (hiina k ‘must jõgi’).

• P 23 sept Blagoveštšensk – Tambovka – Mihhailovka – Voskresenovka – Progres – Bureja – Novobureiski – Oblutšje / Juudi AO – Birobidžan. Läbisõit 500 km, 9−17 °C, õhurõhk 974−998 mbar, lauspilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 97%, tuulevaikne, päikesetõus 6.16, kõrgus merepinnast 80−340 m.

Täna öösel kell 1.54 algab ametlikult sügis.

Külastan hiina turgu, kus kaubad on imeodavad. Meile, ostjatele, peaks see ju olema igati meelpärane. Ja siin kargavad pähe mitmesugused vastandlikud mõtted... Aastate jooksul on mul välja kujunenud omamoodi tarbimiseetika. Kannan rõivaid nii kaua, kuni need on muutumas auklikuks, linnarõivas sobib veel mõnda aega kasutamiseks maakodus. Samuti ma ei viska prügiämbrisse veel tarvitamiskõlblikku toitu ning ühe kilekotiga käin poes mitmeid ja mitmeid kordi. Ent nüüd siin, Blagoveštšenski hiina turul, kus 100 rubla (≈ 1.30 €) eest pakutakse 4 paari sokke ja kauplemise korral saaks ka hinnaalandust, olen dilemma ees. Kas on üldse mõtet sokke, aluspesu ja T-särke pesta − kulub ju pesemiseks sooja vett, pesemisvahendit, aega, vaeva? Igatahes on uute ostmine odavam. See ei peaks nõnda olema, miski on täiesti valesti.

Sisenedes Juudi Autonoomsesse Oblastisse seame kella Vladivostoki ajale (UTC +10).

Aastal 1930 loodi Kaug-Ida krai raames Biro-Bidžani Rahvusrajoon, neli aastat hiljem sai see Juudi Autonoomse Oblasti staatuse. Mihhail Kalinin ütles kohtudes juudi esindajatega Moskvas, et oblasti ümberformeerimine vabariigiks on vaid aja küsimus ning et Venemaa näeb selle projekti perspektiivis juudi rahvusriigi loomist. Selles valguses toetasid oblastit rahaliselt ka USA juudid. Aastal 1937 elas seal 20 000 juuti. Kui juudi-liikumine aktiveerus 1947. aastal, avati Birobidžanis sünagoog, edendati keeleõpet, Birobidžani õmblusvabrikus lubati Yom Kippuri ajal mitte töötada jne. Aastal 1991 muudeti kõik Venemaa autonoomsed oblastid vabariikideks, väljaarvatud Juudi AO. Ja juudi rahvusriiki sellest loomulikult kunagi ei kujunenud. Praegugi on elatustase siin suhteliselt madal, ametliku statistika kohaselt pidavat ainult Tõva ja Ingušimaa jääma Vene Föderatsioonis sellest maha. Enamik juute lahkub Iisraelisse, ainuüksi ajavahemikus 1994−1998 lahkus 59,6% siinsest juudi elanikkonnast. Aastaks 2010 moodustasid juudid elanikkonnast vaid 1%. Aastal 2013 algatas Vene valitsus programmi, mis stimuleeriks Venemaa juute ümber asuma autonoomsesse oblastisse, programmi tulemusena asus siia ümber vaid üks (!) juudi rahvusest inimene.

SibMong Synagogue• E 24 sept Birobidžan – Belogorodskoje – Olgohta – Partizanskoje – Volotšaevka 1 – Nikolajevka – Habarovsk. Läbisõit 179 km, 8−16 °C, vahelduv pilvitus, suhteline õhuniiskus 80−94%, õhurõhk 1002−1005 mbar, päikeseloojang 18.56, kõrgus merepinnast 72−105 m.

Septembrikuusse jääb kolm olulist juudi püha − Rosh Hashanah, Yom Kippur ja Sukkot ehk lehtmajadepüha. Ning see viimane on algamas just täna, 24. septembril. Tegemist on sügiseste rõõmsate lõikuspühadega. Seejuures meenutatakse juutide Egiptusest lahkumist läbi kõrbe ja elamist lehtonnides. Külastame sel puhul Birobidžani sünagoogi. Kuna kohal on vähem kui kümme juuti, siis Toorat täna välja ei võeta. Palvus aga toimub ikkagi ning seejärel istutakse pidulauda. Saame kuulda detaile juutide saabumisest Kaug-Itta, nende kommetest, Sukkotiga seonduvast. Filmime, pildistame...

• T 25 sept Habarovsk. 8−10 °C, 1010−1013 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 91%, päikesetõus 6.49, loojang 18.52, kõrgus merepinnast 72 m.

Kuigi olen Habaraovskis varem käinud, ikkagi üllatab linn oma suursugususega. Uhked kirikud, korrastatud kaldapromenaad, megasild üle Amuuri jõe, stiilsed restoranid, Nikolai Muravjov-Amurski ja Jerofei Habarovi monumendid...
Habarovist oli meil põgusalt juttu juba kuus nädalat tagasi, kui tankisime autosid kohas, mis kannab Jerofei Pavlovitši nime. Kes oli Habarov, seda saame soovi korral lugeda arvukatest raamatutest, entsüklopeediatest, internetist. Kuid ajaloolised hinnangud selle mehe tegevusele on seinast seina. Teda on peetud rahvuskangelaseks, kes on pühendunud Venemaa piiride laiendamisele ja impeeriumi võimu kindlustamisele. Kuid on ka täiesti negatiivseid suhtumisi. Tuntud Siberi-ajaloolane Pjotr Slovtsov kirjutab: “Этот необыкновенный посадский, необдуманными обещаниями увлекший легкомысленного воеводу, по сие время не усчитан в уронах, в бедствиях, какие он нанес краю, всей Сибири и даже государству. /.../ Во что поставить озлобление и отчуждение миролюбивых племен, по Амуру особняком живших и против воли вынужденных прибегнуть к покровительству маньчжуров? Не сами ли мы сделали соседей врагами себе в таком числе... На зиму укрепляют место, весною бросают его на разорение прибрежных жителей... Если и Степанов расточал силу и время на подвиги грабительства, то все надобно винить Хабарова, который в пользу свою имел и всеобщий переполох по Амуру, и благоприятное время для утверждения главного места в любом из оставленных городков. /.../ Но, к несчастью, при всеобщей неурядице, господствовал один лишь дух ясака и грабежа.” Samuti on oletatud, et algselt tulenes linna nimi hoopiski Habarovo nimelisest asustatud punktist ning vaid hiljem Peterburi etnograaf Sergei Maksimov olevat linna nime ekslikult sidunud Jerofei Habaroviga.

SibMong TigerVõimaluse korral tahame näha Siberi ja Kaug-Ida rahvaid, nende eluolu ja traditsioone ehedal kujul, mitte konserveeritud museaalidena, siis tänase päeva esimese poole pühendame kahele muuseumile, kus tutvume Kaug-Ida rahvaste etnograafia, ajaloo ja kunstiga. Seejärel teeme ringsõidu Amuuri jõel.

• K 26 sept Habarovsk – Mirnoje – Knjaze-Volkonskoje – Krasnoznamenka – Anastasjevka – Tajožnoje – Tšernolesje – Malõševo – Sikatši Aljan. Läbisõit 100 km, 4−16 °C, õhurõhk 1007−1021 mbar, suhteline õhuniiskus 94−98%, päikesetõus 6.51.

Tänased Habarovski uudised on keskendunud peamselt ühele teemale. 9. septembril toimunud Habarovski krai kubernerivalimistel ei osutunud valituks ei Kremli-meelne Vjatšeslav Šport ega Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei kandidaat Sergei Furgal. Kolm päeva tagasi toimus valimiste teine voor. Sellega oli palju segadust, kaika kodarasse viskamist, valimistulemuste võimalikku võltsimist... Lõpuks täna andis valimiskomisjon teada lõpliku tulemuse − Sergei Furgal on osutunud valituks Habarovski krai uueks kuberneriks ülekaaluka tulemusega 69,57%. Juba ülehomsest asub ta täitma oma ametikohustusi.

Volkonskite vürstiperekonna teemaga puutusime Tšitaa Dekabristide kirikus kokku juba seoses dekabristide väljasaatmisega Siberisse. Täna jõuame alevisse, millele anti Knjaze-Volkonskoje nimi Mihhail Sergejevitš Volkonski auks. Nimetatud vürst oli senaator, ober-gofmeister, salanõunik, rahvahariduse ministri asetäitja, dekabrist Sergei Grigorjevitš Volkonski poeg ja ühtlasi meie Peeter Andrejevitš Volkonski vanavanavanaisa, kes noorena, aastatel 1849−1855 osales Amuuri ekspeditsioonil. Enne reisile asumist küsisin Volgilt, kas ta on oma esiisadega seotud paigas käinud. Ta pole kunagi siiamaile jõudnud, palus teha ühe foto ning tema palve ma täidan.

Päeva sihtpunktiks on Sikatši Aljani küla, kus elab paarsada nanaid. Nanaid kuuluvad tunguusi-mandžu rahvaste hulka, nende lähimad sugulasrahvad on evengid, eveenid, orotšid, mandžud ja sibod. Kokku on nanaisid umbes 11 000−12 000. Mulle on see rahvas positiivses võtmes mällu sööbinud juba tudengipõlvest, mil vähemalt kahel korral käisin vaatamas Arsenjevi raamatu põhjal aastal 1975 vändatud Akira Kurosava filmi “Dersu Uzala”. Tänane Sikatši Aljan on suuresti venestunud, aga mitte päris... Inimesi, kes nanai keelt valdavad, pidavat külas olema viis, üldiseks suhtlemiskeeleks on muidugi vene keel. Kuid paljud nanai mehed tegelevad endiselt oma traditsioonilise tegevusega, kalapüügiga. Läheme Amuuri äärde ning kohtume kalameestega, kes tulevad parajasti paadiga jõelt. Nende saak pole suur, aga kümmekond umbes poole meetri pikkust kala on paadi põhjas. Peamiselt толстолоб’id (‘paks laup’), vaevalt sel kalaliigil eestikeelset nime on. Ent on ka üks keta, mille ostame ning millest peaks meile jätkuma kaheks söögikorraks. Hilisel pärastlõunal külastame etno-keskust, kus saame näha-kuulda noorte rahvalaulu- ja rahvatantsuansamblit, kelle esinemise ka salvestame (salvestist saab kuulata siit). Lauldakse nanai keeles, saateks šamaanitrummid.

SibMong AivoAmur SibMong AmurSunset

Päikeseloojangu eel läheme jõe äärde vaatama petroglüüfe. Kuna veetase on väga kõrge, siis paljudele kaljujoonistele pole võimalik ligi pääseda, mõningaid siiski näeme. Mis ajast need pärinevad? Varem olen lugenud, et ajavahemikust IV või III aastatuhandest eKr kuni XIII sajandini eKr. Sikatši Aljanis kohapeal aga räägitakse märksa laiemast ajavahemikust XII aastatuhandest eKr kuni I aastatuhandeni pKr.

• N 27 sept Sikatši Aljan – Dolmi – sisenemine Primorje kraisse – Krasnõi Jar – laager Bikini jõe ääres. Läbisõit 292 km, 5−11 °C, valdavalt pilvitu, õhurõhk 983−1019 mbar, kõrgus merepinnast 60−370 m.

27. septembril uue kalendri järgi toimub Vana-Vene pärimuse järgi paradiisi sulgumine ja maa pealt lahkub jumalanna Živa − viljakuse väe, nooruse, samuti looduse ja inimese ilu kehastus. Tema asemel võtavad võimu pakane ja talv. Lõpeb saagikoristus ja rahvas tänab Živat, et ta ei lasknud inimestel surra nälga, vaid õnnistas maad viljakusega. Alates sest päevast laskuvad maa peale esivanemate hinged. Linnud lendavad soojale maale, slaavlaste uskumuse kohaselt kõrgemasse maailma, kus elavad surnute hinged. Inimesed pöörduvad lindude poole, et need viiksid elavatelt surnutele sõnumeid. Samuti on täna vanade slaavlase sõjajumala Tule-Volhi päev. Oleks huvitav teada, kas ja kui paljud venelased seda veel täna tähistavad.

Siseneme Primorje kraisse. Rahvastiku põhiosa moodustavad siin venelased (86%), ent siin elavad ka ukrainlased, korealased, hiinlased, Volga sakslased, burjaadid, jaapanlased. Põliselanikke (udeged ehk udehed, tazid, nanaid, orotšid) on vaid kaduvväike osa.
Sõidame külasse, mis kannab nime Krasnõi Jar. Pöörame trassilt kõrvale, paarkümmend kilomeetrit sõidame mööda ülihalba teed, kiirusega parimal juhul vaid ehk 10 km/t. Krasnõi Jaris loodame kohtuda udegeedega − “punase raamatu” rahvakilluga, keda on tänaseks säilinud kokku vaid ca 2000. Oma keelt, mis kuulub tunguusi-mandžu keelkonda, kõneleb neist veel mõnisada inimest, reaalselt räägivad nad kõik vene keelt. Udegeede sugulasrahvad on mandžud, nanaid, ultšid, evengid ja eveenid; traditsiooniline usk on šamanism. Seda olen lugenud internetist ja ühest Kaug-Ida kultuuri põlisrahvaste tutvustavast raamatust, milline on aga tegelikkus?
Krasnõi Jaris kuuleme, et kunagi eksisteeris udegeede asula nimega Metaheza, aastal 1939 asusid nad ümber Sjaini külasse, seal aga olid sageli üleujutused. Seepärast koliti Bikini jõe siinpoolsele kaldale, mis on kõrgem. Esimesi maju hakati siia ehitama 1957. Praegu elab külas umbes 600 inimest, neist 400 peavad end udegeedeks ja 90 nanaideks. Tegelikkuses on rahvusi raske määratleda... Kolmest inimesest, kellega meil on tekib tihedam kontakt, peab vaid üks end puhastverd nanaiks, teise ema on küll udegee, aga isa on evenk, kolmas on samuti ema poolt udegee, kuid isa on hiinlane. Palju on ka sega-abielusid venelastega. Udegee keelt räägib külas vähemal või enamal määral 17−18 inimest. Leiame kusagilt udegee keele aabitsa ja udegee-vene / vene-udegee sõnaraamatu, Tiina üritab õppida lugema kümneni.
Udegeede üheks traditsiooniliseks tegevusalaks on olnud kalapüük ning on seda ka tänaseni. Sissesõitnud tohivad püüda vaid õngega, põliselanikele on lubatud ka võrguga püük. Kuid Bikini jões on kehtestatud ranged ööpäevased piirnormid, püüda tohib kuni 15 harjust, 5 haugi, 3 siberi taimenit (lad k Hucho taimen) ja / või 20 hõbekokre, lisaks kalu, millel arvatavasti puudub eestikeelne nimi − 3 ленок’i (lad k Brachymystax), 5 конь-губарь’i (lad k Hemibarbus).

SibMong TigerSignKüsime kohaliku šamanismi elujõulisuse kohta. Üldine arvamus on, et see suretati 1930-ndatel aastatel pea täielikult. Nüüd käib siin aeg-ajalt üks nais-šamaan Burjaatiast. Samuti tegutseb üks kohalik šamaan, kes on oma pühitsuse saanud burjaadi šamaanilt, kuid selle kohaliku mehe šamaanivõimetesse suhtutakse skeptiliselt, kuna tema vägi ei pärine kohalikelt jumalustelt, vaid võõrast-kaugest Burjaatiast.

Bikini jõgi ning selle ümbrus on imekaunis. See kant on ka elupaigaks tiigritele, siinne amuuri ehk ussuuri liik kannab ladinakeelset nime Panthera tigris altaica. Neid loomi peaks Habarovski ja Primorje krais kokku olema 500 ringis, kohalike väitel on nende arvukus viimastel aastatel kasvanud. Nagu juuresolevalt sildilt näha, mõistagi on tiigrite küttimine rangelt keelatud.

Õhtul, päikeseloojangu eel teeme kahetunnise paadisõidu mööda Bikini jõge. Toonart, Toomas ja Aivo püüavad paar haugi ja harjust, millest saab meie õhtusöök. Kohalikud kalamehed õpetavad, kuidas süüakse haugi udegeede tava kohaselt. Kala hakitakse umbes sentimeetri suurusteks kuubikuteks, lisatakse vaid soola ja hakitud mugulsibulat ning süüakse toorelt, termiliselt töötlemata. Nõnda teeme meiegi.

Telklaagri seame üles Bikini jõe kaldale, pooleteise kilomeetri kaugusele külaservast.

• R 28 sept laager Bikini jõe ääres – Krasnõi Jar – Verhni pereval – Fedosjevka – Lutšegorsk – Požarskoje – Kirovski – Dmitrievka – Sibirtsevo – Razdolnoje – Andrejevka. Läbisõit 682 km, −3 kuni +21 °C, vahelduv pilvitus, õhurõhk 994−1018 mbar, kõrgus merepinnast 20−285 m.

Täna hommikul saabub Krasnõi Jari Venemaa valitsuse kõrgete ametnike delegatsioon arutama looduskaitsega seotud küsimusi. Kohalikud ametnikud on ärevuses, tehakse viimaseid ettevalmistusi. Isegi üle Bikini jõe viiv sild pestakse puhtaks. Meie laagriplatsile saabub ootamatult hulk läikivaid maastureid koos tumedates ülikondades ja lipsudes meestega. Selgub, et jõeäärne tasane koht, kuhu olime eile end parimate kavatsustega laagrisse seadnud, on just täpselt see plats, kuhu poole tunni pärast peab maanduma helikopter tähtsate tegeleastega. Meil ei jää muud üle kui kibekiiresti 50 meetri võtta eemale kolida.

Täna jaguneb meie reisiseltskond kaheks. Aivo, Toonart ja Toomas lähevad paadiga kalale ning jäävad veel üheks ööks Krasnõi Jari. Hannes, Raivo, Tiina ja mina võtame ette pikema teekonna lõuna suunas Jaapani mere äärde Andrejevka külasse. Lepime kokku, et kohtume kõik ülehomme Vladivostokis.

Tulles kaugele reisile on ikka mõistlik tutvuda kirjapanekutega neilt meestelt, kes on siin varem käinud. Mõnevõrra ebaloogiline on aga ehk see, et olen rohkem süvenenud reisikirjadesse, mis on tehtud sajand või isegi enam tagasi ja pole kuigi hästi kursis värskeimate reisiblogidega. Seetõttu ei pruugi teada kesvamärjukese hindu Habarovski õllekates ning ka seda, kas Lenini uulits on juba ümber nimetatud või mitte. Samas, selle võrra jääb ajurakkudes rohkem ruumi muule − näiteks põnevatele nähtustele ja faktidele, mille on kirja pannud Nikolai Prževalski oma Ussuurimaa ekspeditsiooni kestel aastatel 1867−1869. Jah, paraku juba mitmendat korda meie Siberi-Mongoolia reisi jooksul teen viiteid Vene rännumeestele ja venekeelsetele reisikirjadele. Nii see on, sest aegade jooksul on siinmail peamised tegijad olnud venelased ja hiinlased ning hiinakeelseid materjale ma lugeda ei mõista. Ja niisiis, osaliselt selle põhjal, mida oleme oma silmaga näinud, osalt aga eelnimetatud Prževalski reisikirjade põhjal võib öelda, et samuti nagu Mongoolias, on ka Primorje krais kokku saanud põhi ja lõuna. Aga erinevalt Mongooliast − mitte klimaatilises mõttes, vaid eelkõige taime- ja loomariigi liikide osas. Üsna harjumatu on näha kuuske, mille ümber on põimunud viinamarjaväädid. Või kui sageli me võima näha kreeka pähklipuud ja korgipuud, mis kasvab kõrvuti nulu ja seedriga? Aga mitte ainult need..., meile enam-vähem teadaolevatest puudest kasvavad siin saar, vaher, jalakas, pärn, tamm (vist mongoolia tamm?), dauuria kask, valge kask, dauuria lehis, jaapani lehis, jugapuu, mänd, kadakas, mandžuuria araalia ehk kuradipuu. Ja muidugi kõiksugu muu kraam, mille nimesidki pole me kuulnud.

SibMong JapanSeeBird• L 29 sept Andrejevka – Vitjaz – off-road – Vitjaz – Andrejevka. Läbisõit 67 km, 10−25 °C, õhurõhk 990−1017 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, tuule kiirus 4 m/s, suhteline õhuniiskus 74−96%, kõrgus merepinnast 0−245 m.

Hommikul peale jooksutrenni käime Tiinaga Jaapani meres ujumas. Veetemperatuur on üllatavalt kõrge, hinnanguliselt 17−18 °C.

Teeme ringsõidu Gamovi poolsaarel. Varem oli see militaarne ala külastajatele suletud, nüüd saame vabalt ringi liikuda. Külastame ka Gamovi majakat, mis on Venemaal kõige lõunapoolsem. Nii poolsaar, neem kui-ka majakas on nimetatud Vene kindralmajori, garde-marine’ Dmitri Ivanovitš Gamovi järgi. Tegemist on mehega, kes XIX sajandi keskpaiku osales Korea poolsaare idaranniku hüdrograafilistes uuringutes ning muuhulgas esimesena nägi neeme, millele hiljem anti tema nimi.

• P 30 sept Andrejevka – Vitjaz – off-road – Vitjaz – Andrejevka – Razdolnoje – Vladivostok. Läbisõit 230 km, 12−21 °C, valdavalt pilves, kerge vihm, suhteline õhuniiskus 86−100%, õhurõhk 998−1010 mbar, päikeseloojang 18.56.

SibMong JapanSeeRocksGamovi poolsaar oma arvukate neemede, lahesoppide ja kõrgendikega on sedavõrd kaunis, et otsustame päeva esimese poole pühendada siinsete maastike nautimisele. Vaid ringiliikumine on siin raskendatud. Jalgsimatka jaoks on distantsid liiga pikad, kuid autoteed viivad vaid vaid paari külasse. Üle künklike kõrgendike viivad vaid maasturite jäljed, mida mööda üritame kulgeda. Kivisel-kaljusel pinnasel liigume kiirusega kolm-neli kilomeetrit tunnis, mõnes kohas õnnestub “kihutada” 10- või isegi 12-kilomeetrise tunnikiirusega. Teeme peatused Astafjevi, Spasenija (‘pääsemise’) ja Opasnaja (‘ohtlik’) lahesoppide ääres.

Juba mitmendat korda hoiatatakse meid mürgiste madude eest ning soovitatakse kanda kinniseid jalanõusid. Neid madusid kutsutakse siin  уссурийский щитомордник (lad k Gloydius ussuriensis) ning see on kilplõugmadude üks alaliike.

Õhtuks jõuame Vladivostokki ning kohtume taas Aivo, Toomase ja Toonartiga. Linnas on täna pidustused − Tiigri Päev, mida tähistatakse igal aastal. Paljud inimesed, iseäranis lapsed, liiguvad ringi riietatuna tiigri kostüümi.

• E 1 okt Vladivostok. 9−16 °C, suhteline õhuniiskus 52−86%, vihm, taifuun, õhurõhk 990−1000 mbar, päikesetõus 7.09, loojang 18.54.

Vladivostok (‘valitse ida’), hellitavalt ka Vladik, on noorem kui võiks arvata. 1860. aastal rajati siia Vene sõjaväepost, mis 20 aastat hiljem sai linna õigused. Aastal 1918 okupeerisid linna Jaapani ja Briti väed. Aastani 1921 kuulus Kaug-Ida Vabariiki, seejärel oli Amuurimaa Vabariigi pealinn, aastal 1922 lahkusid jaapanlased ning linn liideti Venemaaga. Nõukogude perioodil oli Vladivostok kinnine linn, see avati külalistele alles peale kommunistliku režiimi kokkuvarisemist. Käesoleva sajandi algusest on tulnud Vladivostokki elama rohkelt usbekke ja hiinlasi. Me oleme hiinlaste n-ö rahumeelse ekspansiooniga kokku puutunud oma varasematel ekspeditsioonidel mitmel pool Aafrikas, samuti Okeaania saareriikides. Sama hakkab silma ka siin Vladivostokis, aga ka mujal Primorje krais ja Amuuri piirkonnas. Venemaal on sadu tuhandeid hiinlasi, kes tegelevad äriga, restoranidega, põllumajandusega... Kohati tekitab see vastumeelsust kohalikus vene elanikkonnas ja samuti Kremlis. Aga midagi pole teha, paljud venelased on viimastel aastakümnetel Kaug-Idast lahkunud ja vastavalt loodusseadusele tühi koht alati täitub millegagi või kellegagi. Ja lõpuks, kunagi ongi need alad ju kuulunud hiinlastele ning Hiinas leidub kindlasti inimesi, kellele tundub, et kunagine Vene-Hiina piirileping oli ebaõiglane ning tugevama õigusega pealesurutud. Ka hotellid, restoranid ning kaldapealne promenaad on täis Hiina ja Korea turiste. Paljud sildid on vene, hiina ja inglise keeles. Ja seoses hiinlastega veel sellinegi kurb-naljakas aspekt... Viimasel ajal on rubla kurss Hiina yüaani suhtes langenud, mistõttu on Venemaale reisimine ja siin sisseostude tegemine hiinlaste jaoks suhteliselt soodne. Ja nõnda ongi välja kujunenud olukord, et hiinlased tulevad Vladivostokki ja mujale Vene Kaug-Ida linnadesse ostma odavaid Hiina tooteid.

Linn on väga palju muutunud sest ajast, mil mina seda veel mäletan. Tähelepanu püüavad rahvarohke rannapromenaad, kirikud, kõrghooned, äsja restaureeritud raudteejaam, ja muidugi kaks uskumatult grandioosset silda − esiteks üle lahesopi viiv Zolotoi most ning maismaad Russki saarega ühendav  Russki most, mida on kujutatud ka 2000-rublase rahatähe esiküljel.

Taifuun on pärastlõunaks peaaegu vaibunud, ent hilisõhtul on tuul sisse võtnud sellise hoo, et ookeaniäärsel nõlval kõndides on raske jalul püsida.

• T 2 okt Vladivostok. Läbisõit 23 km, 5−19 °C, õhurõhk 1005−1008 mbar, pilvitu, suhteline õhuniiskus 36−89%, päikesetõus 7.10, loojang 18.52.

Vladivostok on linn kus nii kultuurilises, majanduslikus kui militaar-strateegilises mõttes kohtuvad Ida ja Lääs. Ent siin saavad kokku ka muud vastandid... Külastame äsja renoveeritud iseäranis uhket raudteejaama hoonet, mille üht seina kaunistab tsesareevitš Nikolai Aleksandrovitši, tulevase keiser Nikolai II bareljeef. Kuid väljudes raudteejaamast, näeme, et üle tänava oleval platsil kõrgub näpuga kaugusse osutava Vladimir Iljitš  Lenini monument.

Tahaksime teha suure pika pai kahele Land Cruiserile, mis on enam kui kahe kuu jooksul meid truult teeninud ning pidanud vastu rasketele oludele vaatamata. Kuna maasturid on üsna paksu porikihiga, siis “pikk pai” jääb pigem mõtteliseks. Paigutame autod konteinerisse, et need saaksid hiljemalt nädala jooksul asuda teele Peterburi suunas.
Päeva teises pooles sõidame üle Zolotoi ja Russki sildade Russki saarele. Raivo tutvub Russki saarel ülikoolilinnaku, kloostri ja kunagiste kaitserajatistega. Nii sillad, saar kui kogu Vladivostok jätavad kokkuvõttes väga sümpaatse mulje. Igati väärikas lõpp-punkt “Siber-Mongoolia” reisile!

• K 3 okt Vladivostok. 7−13 °C, suhteline õhuniiskus 89−92%, õhurõhk 1011−1013 mbar, päikesetõus 7.11.

Tänasega loeme ekspeditsiooni “Siber-Mongoolia” lõpetatuks. Jätame hüvasti Valdivostokiga, veel mitte Venemaaga, sest pärastlõunane lennureis viib meid esialgu Moskvasse.

Kallid reisikaaslased − Hannes, Aivo, Raivo, Toomas, Toonart ja Tiina, ja samuti I etapi meeskond − Sander, Kaido, Silver ja Inga, tänan teid kõiki, et pidasite vastu. Samuti tänud kõigile, kes meie ettevõtmisele ühel või teisel viisil kaasa aitasid, nende heade inimeste ja firmade nimed nimed on allpool.

Siin ka väga lühike formaalne kokkuvõte.

II etapi meeskond

Aivo Spitsonok, Hannes Loopere, Toomas Luhaäär, Toonart Rääsk, Raivo Pärnpuu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

LogoToyota       Imagetext      LogoTacticalFoodpack       LogoOsakond       ERGO Logo      LogoWrapit

Tänu: Toyota Baltic AS, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Vadim Redkin, Jaanus Piirsalu, Tiit Pruuli, Aado Lintrop, Andrei Šidlovski, Tuuli Roosma, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010

InEnglish