SIBER-MONGOOLIA 2018
I etapp Magadan-Abakan

Aastal 2007 püüdis grupp eestimaalasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid ja parasjagu sõdivaid riike ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni "Arktika-Antarktika 2010" raames mõlemad Ameerikad ehk 32 000 kilomeetrit, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Aastatel 2012−2013 teostus veelgi mastaapsem reis, mis tegi ringi peale Aafrikale − 5 kuuga läbiti 24 Aafrika riiki + 4 riiki hiljem. Vahepealseks reisisihiks on olnud Okeaania: Paapua Uus-Guinea, Tonga, Vanuatu, Fiji. Nende ekspeditsioonide meekondadest on välja kujunenud tuumik, kes ajavahemikus juulist oktoobrini 2018 kulges kahel Land Cruiseril läbi Siberi, Mongoolia ja Kaug-Ida. (Tekst ja fotod − Peeter Vähi)

 

Marsruut

• P 29 juuli Magadan. 12−19 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 70−99%, päikeseloojang 21.32.

Saabume Moskvast ja seame kellad kohalikule ajale − UTC (Coordinated Universal Time) +11. Vaatamata ajavahest tingitud roidumusele teeme kuue tunni pikkuse jalustuskäigu linnas, turul ja Nagajevi lahe rannal. Kui oleks võimalik näha üle Ohhoota mere kaugele, avaneksid silmapiiril vasakult paremale vaated Kamtšatkale, Kuriilidele, Jaapani Hokkaidō saarele ning Sahhalinile. Paraku on nägemisel piirid ja ilmgi on udusevõitu. Seetõttu jäävad nägemisulatusse maadligi laskuvad pilved, mäeküngastel üksikud lumelaigud, roostes laevavrakid, roostes mammut (pildil), pudelipõhja vaatavad meremehed, veidi eemal GULAGi aegadest pärit armetuvõitu puulobudikud ja veelgi kaugemal viiekorruselised paneelelamud.

Olen varemgi Magadanis käinud, nagu ka enamikes teistes suuremates linnades, mida läbime algava reisi kestel. Noil kordadel noore mehena. Seega nagu polekski midagi uut avastada. Jah, ongi raske küsimus, miks tulla taas Siberisse ja Venemaa Kaug-Itta? See on minek teisele ringile, mitte enam lihtsalt läbima neid paiku ega tutvuma, vaid püüd minna mingilgi määral “sisse”. Kas ja kuivõrd sisseminek õnnestub ning kuidas see läbi blogikirjutiste ja kaamerasilma paistab, on iseküsimus.

Magadan on USVITLi endine keskus, see hirmuäratav tähekombinatsioon tuleneb sõnadest Управление Северо-Восточных Исправительных Трудовых Лагерей. Sunnitöölisi toodi siia laevadega Vanino sadamast. Nende ja muude Stalini-aegsete õudustega puutume kaudselt kokku lähipäevil.

Turul hakkab ootuspäraselt silma mereandide rohkus: harjus, keta, nerka, кижуч (lad k Oncorhynchus kisutch), gorbuša, paltus, jukola, trubatš, kammkarbid, krabid, krevetid... Ent silma jääb ka plakat kirjaga “Make Alaska Russian again!” (pildil). See on omamoodi tähelepanuväärne, selles väljendub paljude Kaug-Ida ja Kaug-Põhja venelaste ambitsioonikus ning ihalus kauge möödaniku järele. Teatavasti müüs Vene Impeerium 30. märtsil 1867 talle kuulunud hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks tegi see 4,74 $! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest märgatavalt, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Kuid samas, kes teab, kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks tulnud see loovutada ambitsioonikatele brittidele ühegi krossita.

• E 30 juuli Magadan – Ola – Magadan. 12−16 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 93%, tuul 3 m/s, päikesetõus 4.34, loojang 21.30. Läbisõit 80 km.

Ärkame vara, et juba kell 8 olla sadamas vastu võtmas konteinerit, millega saabusid siia meie kaks Land Cruiserit.

Kuni 1630-ndate aastateni olid Ida-Siber ja Kaug-Ida − st alad, mis jäid Baikalist ida poole ja ajaloolisest Siiditeest põhja poole − eurooplaste jaoks peaaegu tundmatud. Suhtlemine Siberi idaosaga sai alguse XVII sajandil, mil Vene riigi etteotsa asus Romanovite dünastia. Kolme sajandi pikkuse Romanovite valitsemisaja jooksul suurenes Vene impeeriumi territoorium tohutult − menuka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore’ arvutuste järgi keskmiselt 142 km² päevas! Valdava osa sellest kasvust moodustaski Siberi hõivamine. Suur osa Siberist liideti Venemaaga Mihhail I valitsusjal, kuid suur osa Kaug-Idast, sealhulgas Magadan, kus praegu viibime, veidi hiljem − Aleksei valitsusja lõpul, aastal 1676.

Päeva teises pooles teeme väljasõidu Olasse, mis asub umbes 30 kilomeetrit Magadanist ida pool. Ent asulast märksa huvitavam tundub olevat samanimeline jõgi ning selle suudme lähedal asuv vana kaluriküla. Ola suudmeala lausa kubiseb kaladest ja hüljestest. Kuigi Toonartil on kaasas kalapüügiriistad, asub ta kalastama üsna omapärasel meetodil − käärib püksisääred üles ning püüab paljaste kätega kinni kaks vähemalt poolemeetrist kala, kes võivad meie hinnangul olla ketad. Õhtusöögi eelroog on olemas. Tänutäheks looduse lahkuse eest sooritab Toonart Jumalale meelepärase teo: püüab kinni veel kolmandagi kala, vikerforelli, kuid mitte söögiks, vaid päästeoperatsioonina. Nimelt jäi kala “lõksu” väikesesse veesilma, mis mõõna tõttu on jäämas üha madalamaks ja madalamaks. Kajakad paneksid forelli nahka lähema poole tunni jooksul, kuid nüüd pääseb ta taas ookeanilainetesse.

Õhtul kohtume kohaliku off-roaderi Vitaliga, kes vaatab üle meie kavandatud marsruudi ja rasketeks teeoludeks kohandatud maasturid ning jääb seepeale tõsiseks. Meil olevat kaasas liiga vähe varurattaid ja -rehve ning on väga vähe lootust, et me nende “mänguautodega” jõuame Jack Londoni järveni. Kui peaks neil päevil sadama, siis olevat see täiesti lootusetu ettevõtmine, sest veetase mägijõgedes võib lühikese ajaga tõusta paari meetri võrra. Võtame Vitali hoiatusi tõsiselt. Oleme moraalselt valmis võimalikeks muutusteks marsruudi osas ning ostame usbekkide rehviparandustöökojast varuks paar sisekummi. Kui usbekid saavad teada, et muusikuna olen teinud koostööd nende rahvusliku superstaari Sevara Nazarkhaniga, langeb kauba hind hetkega poole peale.

• T 31 juuli Magadan – Sokol – Palatka – Karamken – Jablonevõi – Atka – Dneprovski GULAGi laager – Gerbinski kuru (920 m) – Strelka – Gornõi – Larjukovaja. Läbisõit 420 km, kõrgus merepinnast 10−997 m, 7−16 °C, õhurõhk 894−980 mbar, suhteline õhuniiskus 93%, pilves, vihm, päikesetõus 4.36.

Lõpuks algab tõeline kulgemine mööda Kaug-Ida ja Siberit. Teeme viimased ettevalmistused, tangime autod, täidame varukanistrid ning ostame kaasa gaasi priimuse jaoks, toiduaineid ja muud nipet-näpet.

Asume teele põhja suunas mööda Kolõma trassi. See kulgeb Magadanist kuni Nižni Bestjahi linnani, mis asub Jakutski kõrval, Leena paremal kaldal. Trassi pikkuseks on 2032 kilomeetrit, kuid meie jaoks kujuneb see mõistagi pikemaks, sest on kavas teha mitmeid kõrvalepõikeid. Miks nimetatakse teed Kolõma trassiks? Teatavasti on Kolõma Venemaa Kaug-Ida üks suuremaid jõgesid, aga usun, et antud kontekstis on vahest olulisemgi Kolõma teine tähendus. Nimelt, Kolõma on muutunud stalinistlike Kaug-Ida sunnitöölaagrite sünonüümiks. Kohalikud inimesed ütlevad selle tee kohta lihtsalt трасса − olles ulatusliku piirkonna ainus oluline autotee, on eristamise vajadused ja täpsustused liigsed. Novembris 1931 loodi Dalstroi ja juba samal aastal saabus Magadani 44 000 “rahvavaenlasest” ehitajat, lisaks 5700 vabatahtlikult tulnut. Nagu öeldud, ehitajad olid peamiselt GULAGi vangid, kes jätsid siia oma elu, mistõttu on trass tuntud ka kui Kontide tee. See pole luuleline liialdus, teekatte all on tõepoolest peidus kümnete tuhandete ja tuhandete sunnitööliste surnukehad. Tegelik tee-ehitus algas 1932. aastal ning selle aastaga sai valmis 30 esimest kilomeetrit, järgmise 9 aastaga jõuti umbes 600 kilomeetri kaugusele Susumanini. See lõik on tänaseks suhteliselt kvaliteetne, esimesed 200 km lausa asfalt, sest sellesse on investeeritud kulla kaevandamisest saadud finantse. Aga edasi, Susumani ja Aldani jõe vaheline teeäärne piirkond on ülihõereda asustusega ning suuresti mahajäetud. Alles umbes kümme aastat tagasi sai tee lõplikult valmis sellisena, et on kuni Jakutskini läbitav igal aastaajal.

Siberlased on siinsete tingimustega harjunud ja ka meie teadsime, kuhu tuleme, kuid harvad siia sattuvad lääne inimesed on enamasti olukorrast šokeeritud. Nii näiteks püüdes guugeldades leida trassi kohta ingliskeelset teavet, ilmub järgmine kirjeldus: “... travel in Kolyma is serious adventure, with the very real possibility of death. The area is essentially lawless, undeveloped, barely populated, and unbelievably remote. /.../ Every year dozens of people die in the region from drowning, freezing, car accidents, starvation, tick-borne encephalitis, alcohol poisoning, fires, crime, wild animals, or just disappear. ... there is NONE of the safety net that accompanies nearly every other area that people travel, such as health care, consular support, English speakers, law enforcement, telecoms... Maps are generally out of date by a decade or more. Many towns listed on the maps will be either abandoned or completely vanished.”

Lahkudes Magadanist lahkume ühtlasi e-levist, mistõttu blogi jätkumises võivad ette tulla enam kui nädalased viivitused. ... ja paraku ongi nii, et kuigi reisipäeviku käesoleva sissekande kohal on kuupäev 31. juuli, kirjutan reaalselt seda teksti alles 9. augustil Jakutskis ning püüan eelnevate päevade sündmused osalt mälu järgi, osalt ülestähenduste põhjal taastada.

Justkui iseenesest kujuneb välja kaks ekipaaži. Kuna reeglina sõidab üks maastur ees ja teine selle taga, siis võiksime neid tinglikult nimetada Land Cruiser I ja Land Cruiser II. Esimeses sõidame koos Toonarti, Silveri ja Tiinaga, teises Kaido, Inga, Hannes ja Sander. Mõistagi juhivad kõik meist igapäevaselt autot, kuid otsustame, et Siberi rasketes oludes on roolis soovitavalt Hannes ja Toonart, kel on pikaaegsed professionaalse rallisõidu ja off-roadi kogemused. Kuna olen üldjoontes kavandanud kogu reisi marsruudi, siis vähemalt esialgu asun kaardilugeja kohale. Ent ülesandeid jagub kõigile − üks tegeleb autode turvaelektroonikaga, teine hoolitseb toidulaua eest, kolmas hoiab silma peal finantsasjadel, neljas korraldab linnades majutust jne.

Läbime Palatka alevi, mis on üllatavalt korras ning paistab silma jõukuse poolest. Edasi muutub pilt kurvemaks − Karamken (eveeni k Kарамкын, ‘tume’) ja Atka on kummituslinnad, neist esimene jäeti lõplikult maha mõni aasta tagasi, teise kõledad tondilossid seisavad tühjana aastast 2004.

Maastik on suhteliselt laugjas, kõrgeid mägesid pole, Jablonevõi külast mitte kaugel on sopka kõrgusega 1828 meetrit. Ületame Jablonevõi kuru (972 m), mida võib teatud osas nimetada veelahkmeks lõunasse Vaiksesse ookeani ja põhja Põhja-Jäämerre voolavate jõgede vahel. Teiseks on pereval Deduškina Lõsina (997 m), mis viib meid üle Maimandžinski aheliku. Mitmeid kilomeetreid vonklevad teega paralleelselt kunagise naftajuhtme jäänused. Ja just siin, tegeliku autosõidu esimesel päeval lendab vastusõitva auto rataste alt Land Cruiser I esiklaasile kivi ning tekkinud mõrad pikenevad iga raputuse tagajärjel.

Pöörame trassilt vasakule Veselajari teele ehk Dneprovski traktile, läbime Tsentralnõi oja ning nüüd ootab ees 18 kilomeetrit off-roadi. Tänase päeva eesmärk on jõuda Dneprovski laagrini, mis eksisteeris kui erirežiimiga Berlagi osakond ajavahemikus 1940/1941 kuni 1954/1955. Dneprovskis asusid kassiteriidi (tinaoksiid SnO²) kaevandus ja maagirikastusvabrik. Peamised tööriistad olid kirka ja labidas. Laagris töötas korraga umbes 1500−3000 vangi, neist eestlasi 40−50, sealhulgas Tallina Toomkiriku ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja ning Tartu praostkonna praost Harri Haamer, samuti Laidoneri ihukaitsja Osvald Jesjan. Dneprovski on üks paremini säilinud laagrijäänuk.

Siinkohal oleks võib-olla paslik teha kõrvalepõige reisipäevikust... Tülikate inimeste saatmisel Siberisse on pikk ajalugu. Asumiselesaatmise sihtkohana on Siber tuntud juba alates umbes aastast 1600. XVIII sajandil asendati kohtuliku karistusena surmanuhtlus eluaegse sunnitööga, siis muutus väljasaatmine eriti ulatuslikuks ning XX sajandi alguseks oli Siberis arvatavasti juba 300 000 väljasaadetut. Väljasaadetute hulgas polnud mitte üksnes kriminaalkurjategijad, vaid ka poliitilised teisitimõtlejad või tsaarile tülikad inimesed − nagu näiteks XVIII sajandil Aleksandr Menšikov. Aga teatud ajal saadeti välja ka prostituute. Aga see kõik omandas enneolematud mõõtmed Stalini ajal. Glavnoje Upravlenije Lagerei (‘laagrite peavalitsus’) ehk lühendatult GULAG loodi aastal 1930. Stalini ajal võis GULAGi allüksustest läbi käia hinnanguliselt 18 miljonit vangi. Kui sellele lisada kuus-seitse miljonit asumisele saadetut, siis kokku moodustasid sunnitöölised umbes 15% tollase Nõukogude Liidu elanike üldarvust. GULAG sai üldmõistena rahvusvaheliselt tuntuks pärast Aleksandr Solženitsõni mastaapse mitmeosalise teose “Gulagi arhipelaag” ilmumist 1973. aastal. Lugesin seda paarkümmend aastat hiljem, juba tõlgituna eesti keelde. Kunagi suhtlesin üsna aktiivselt ka Aleksandr Solženitsõni Ameerikas elava pojaga. Ignat on pianist ja dirigent. Mäletan, et alati vältisime oma vestlustes GULAGi teemat, pigem rääkisime muusikast.

Milleks oli tarvis siia, Venemaa pea kõige kaugemasse serva, tuhandete kilomeetrite kaugusele tsivilisatsioonist rajada vangilaagreid ja tuua sadu tuhandeid või isegi miljoneid sunnitöölisi? Põhjused polnud mitte üksnes ideoloogilist laadi − et oli tarvis ära koristada tülikad ja mittevajalikud inimesed ning likvideerida nii-nimetatud kulakude ja rahvavaenlaste klass. Märksa pragmaatilisem põhjus oli see, et Venemaa vajas arendatava tööstuse jaoks maavarasid. Kolõma mäestikus, või nagu vahel täpsustavalt eristatakse − Ülem-Kolõma mäestikus − leidub kulda, tina, haruldasi muldmetalle, samuti pruun- ja kivisütt. Aastatel 1932−1956 rajati kaevanduste ja Magadani vahele teed. Tee-ehitusega seotud vangilaagrid ei kuulunud otseselt GULAGi süsteemi, need allusid institutsioonile, mille nimi oli Dalstroi (‘kaug-ehitus’). Tagantjärele on raske tuvastada, kui palju vange Kolõma laagritesse sattus. Vaevalt täpseid nimekirju NKVD arhiivideski on. Pakutud on väga erinevaid arve, sageli arvatakse, et ajavahemikus 1932 kuni 1953, st Stalini surma-aastani, toodi siia umbes 900 000 vangi, kellest vast 500 000 võis siinsamas leida oma otsa. Aga on oletuslikult välja pakutud ka märksa suuremaid arve, näiteks Aadu Oll, kes Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjoni tellimusel viis läbi väga põhjaliku sellekohase uurimuse, on Kolõma vangide koguarvuks pakkunud 8 miljonit. Ülirasked klimaatilised tingimused, üleinimlikult pikad, 10−14-tunnised tööpäevad ning äärmiselt vilets ja vähene toit − neis tingimustes suutsid vaid vähesed vastu pidada üle nelja-viie aasta, enamik aga lahkus paremasse maailma märksa kiiremini, paljud ei suutnud üle elada isegi esimest talve. Alates aastast 1945 Kolõmale väljasaadetud eestlaste arvuks on uurijad pakkunud 6000−8000, kellest jäi ellu ja jõudis koju tagasi 8−12%.

Ent nüüd tagasi tänasesse päeva. Aina sajab ja sajab... Tundub, et tõeline seiklus on algamas. Mägedest allavoolav vesi uuristab teerajasse kraave, ojad paisuvad jõgedeks, jõgede veetase tõuseb pea meetri võrra (see pole kirjanduslik liialdus!), vool muutub üha tormakamaks. Jõgede läbimisel ulatub vesi isegi koolmekohtades üle kapoti ääre, lained pritsivad üle katuse. Esialgu näib, et tegemist on ägeda kogemusega, ent järjekordse jõe läbimisel saab selgeks, et asi on naljast kaugel. Land Cruiser I kaotab korraks toetuspinna rataste alt ning vool hakkab juba autot endaga kaasa haarama. Tagumisest autost vaadates tundub olukord ilmselt veelgi tõsisem. Dneprovski laagrini on jäänud kõigest neli kilomeetrit. Land Cruiser II roolis olev Hannes teatab, et tema igatahes loobub katsest jõge ületada. Võtame vastu kiire otsuse, et peame sellest vesisest põrgust lahkuma nii kiiresti kui võimalik, sest veetase tõuseb lausa minutitega. Toonart, kes on Land Cruiser I roolis, pöörab otsa ringi. Võtame üsna suure riski, et läbida uuesti jõed ja ojad vastupidises suunas. Tagasipöördumine on hetkel ainuõige otsus, sest vastasel korral jääksime veevangi teadmata ajaks. Just eile kuulsime seigast, mil isegi kolmesillaveoga Kamaz jäi siiasamasse veevangi kaheks nädalaks. Ülalöeldu kokkuvõtteks tahaksin öelda, et meie õnneliku tagasijõudmise eest maanteele võlgneme tänu osavetele sohvritele Toonartile ja Hannesele. Ja autod on meil üpris hermeetilised, vaid kesk-konsooli tungis vesi ja salongi põrand sai märjaks. Oleks ehk tore lisada siia mõni olukorda illustreeriv foto, kuid kriitilistel hetkedel pole aega ega võimalust pildistamisega tegeleda. Auto pardakaamera videosalvestisest saab siiski ehk mingi pildi teeoludest (vt fragmenti YouTube’ist).

Kuhu jääda ööbima? Trassi ääres võõrastemaja ega sobivat laagripaika pole, ent vihma kallab nagu oavarrest. Õhtul kella 11 paiku jõuame Larjukovajasse. Land Cruiser I meeskond saab keskööks avatud katusetelgi, saades seejures märjaks ning üsna poriseks, Land Cruiser II ekipaaž eelistab mitte märjaks saada ja mitte avada katusetelki, kuid see-eest peab leppima öö möödasaatmisega autos istuvas asendis.

• K 1 aug Larjukovaja – Orotukan – Razvedtšik – Spornoje – üle Kolõma jõe – Debin – Rõbnõi – Jagodnoje – Burhala – Polevoi – Susuman. Läbisõit 237 km, 8−12 °C, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 450−1005 m.

Mõne kilomeetri kaugusele meie peatuspaigast jääb Orotukan, kunagine Berlagi keskus. Teeme siia sissepõike. Varem kees siin elu, nüüd on enamik kortereid tühjad ja jäänud on vaid vähesed elanikud, hinnanguliselt alla tuhande. Edasi ületame Kolõma jõe ning alates Debini (jakuudi k ‘rooste’) külast kulgeb tee Tšerski mäestiku erinevate ahelike vahel.

Reisi jooksul puutume arvatavasti kokku umbes kümnekonna Siberi rahvaga. Ühest põlisrahvast oleks siin kohane rääkida, need on jukagiirid, kuigi pole kindel, et kogu Jakuutia reisi kestel kohtame ühtki jukagiiri rahvusest inimest. Üldse on jukagiire vaid poolteist tuhat, neist üle tuhande Jakuutias. Nad jagunevad kahte gruppi: tundra jukagiirid ja Kolõma jukagiirid. Siitsamast kohast sadakond kilomeetrit mööda Kolõmad allavoolu asub Seimtšani jõesuue ja samanimeline küla. Paraku me peame mingid valikud tegema ning sellesse külasse me ei satu. Aga mulle on see väiksearvuline rahvakild huvi pakkunud juba alates 1980-ndatest aastatest, mil sattus kätte etnograaf Vladdillen Tugolukovi õhuke raamat pealkirjaga “Кто вы, юкагиры?” (“Kes te olete, jukagiirid?”). Kuni põhjapõdrakasvatajatest eveenide ja evenkide saabumiseni piirkonda oli jukagiiride asuala palju laiem. Nad elatusid peamiselt jahist ja kalastamisest, põhjapõdrad olid nende “leib”. Kui aga põhjapõtrade migratsiooniteed läksid nende asualadest mööda, olid jukagiirid näljas ning rakematel aegadel ja ekstreemsematel juhtudel jõuti isegi kannibalismini.

Koolipõlves lugesin lisaks kooli kirjandustunnis nõutavale kohustuslikule kirjandusele hulganisti reisiraamatuid. Eesti keeles ilmus sari “Maailm ja mõnda” ja selle raames teiste hulgas ka Vene geoloogi Sergei Obrutševi raamat “Tundmatutel radadel”, mis jutustab siinseist paigust. Alates sest ajast on Jakuutia taiga, Indigirka ja Kolõma kärestikud, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikud kusagil sügaval mälusopis kui unistuste paigad. Aastakümnete tagant ei mäleta enam raamatus kirjeldatud detaile, aga loodetavasti järgnevad nädalad aitavad mälu värskendada. Alates Debini külast ja Kolõma ülemjooksust kuni Jakutskini hakkab meie teekond suures osas kattuma Obrutševi ekspeditsioonide marsruudiga. Väljapaistev geoloog, kes siinseid olusid arvestades kujunes paratamatult ka maadeavastajaks, viibis neis paigus aastatel 1926−1930, uuris eelkõige Kolõma, Indigirka ja Aldani jõgedega piirnevaid alasid, samuti Verhojanski ja Tšerski mäestikke. Muide, viimatinimetatud mäestikku ei eksisteerinud enne Obrutševi ekspeditsioone geograafilistel kaartidel. Ta läbis ka külmapoolused Oimjakoni ja Tomtori, kuhu me kõikide õnnestumiste korral peaksime jõudma vähem kui nädala pärast. Praegu on võimalik sinna sõita 4WD sõidukitega, ent siis, umbes 90 aastat tagasi, üksnes hobuste või põhjapõtradega, suvel teatud juhtudel ka parve või paadiga. Obrutševi teele jäi palju paiku, kuhu enne teda polnud veel kunagi astunud valge mehe jalg. Mõnikord juhtub paraku nõnda, et väljapaistva teadlase esialgu väga edumeelse ja konstruktiivse tegevuse tulemus võib kujuneda destruktiivseks. Võtkem näiteks Andrei Sahharovi termotuumareaktsiooni teooria väljatöötamine, mille tulemusena sündis vesinikupomm. Sealhulgas 58 megatonnine Tsaar-pomm, mille loomises osalemist Sahharov hiljem kahetses. Mingeid paralleele võiks tõmmata ka Obrutševiga. Aastal 1930 lõppes tema ekspeditsioon Kolõmale, ta esitas aruanded avastatud maavarade kohta ja juba kaks aastat hiljem hakkasid siia tekkima sunnitöölaagrid. Obrutšev sai esimese järgu Stalini preemia geoloogiliste uuringute ja tina leiukohtade avastamise eest NSV Liidu kirdeosas. Aga pole välistatud, et preemiat vastu võttes võis ka tema hinges sarnaselt Sahharoviga olla teatud kibeduse noot.

Esialgse reisiplaani kohaselt oleksime täna pidanud pöörama trassilt kõrvale ning off-roadi mööda jõudma Jack Londoni järveni. Tundub olevat üsna ebaloogiline, et üks Venemaa Kaug-Ida veekogu kannab Ameerika kirjaniku nime. Võime oletada, et sellel järvel võis kunagi olla ka mõni põliselanike keelne nimi. Ja igati loogilisem oleks, kui see oleks ümber nimetatud mõne Vene kirjaniku järgi. Aga miks anti aastal 1932 järvele just Jack Londoni nimi? Vanad kohalikud elanikud räägivad, et järve venelastest avastajad olevat leidnud kaldalt Jack Londoni raamatu “Martin Eden”. Teine versioon kõneleb, et paljud siinkandis tegutsenud geoloogid armastanud Jack Londonit, mistõttu antud järvele kirjaniku nimi. Jack London oli mu ema üks lemmikkirjanikke ning arvatavasti oli ta enam kui üks kord läbi lugenud peaaegu kogu Londoni loomingu. Seepärast ulatusid aeg-ajalt ka minu lapsekõrvadesse värvikad kirjeldused arktilisest loodusest, Alaskast ja Klondike’i kullapalavikust. Misiganes põhjusel ka Ameerika kirjaniku nimi sellele järvele kinnistus, meie ees avanev pilt võiks olla suurepäraseks illustratisooniks nii mõnelegi Jack Londoni teosele. Igatahes peetakse Jack Londoni järve Venemaa Kaug-Ida üheks kõige kaunimaks. Paraku me järveni ei jõua, sest sild üle Debini jõe on katki (pildil) ning veetase liiga kõrge selleks, et sõita läbi koolmekoha. Seetõttu teeme purunenud sillal vaid paar fotot ning võtame suuna Susumani poole. Selle kullakaevanduskeskuse kohta meenub värss: “Летом пыль, зимой туман − это город Сусуман”.

Muide, pole ehk liigne märkida, et Susumanis on keskkooli lõpetatud meie armastatud kirjanik Arvo Valton. Veidi enam kui nädal tagasi vestlesime temaga... Lähenesin Susumani teemale arglikult, kartes lahti rebida ammuseid hingelisi haavu, sest mõistagi ei viibinud Arvo Valton ja ta pere Siberis turismireisil. Ent kirjanikust vanahärra oli minevikumälestustest kõneldes pigem isegi positiivne.

• N 2 aug Susuman – Holodnõi – Neksikan – Bolševik – Arkagalinski kuru (960 m) – Kadõktšan. Läbisõit 148 km, 12 °C, pilves, vihm, õhurõhk 926 mbar, kõrgus merepinnast 630−960 m.

Täna, 2. augustil on vana slaavi paganlik püha − Peruni päev. Perun (vanavene k Перунъ) oli slaavi mütoloogilises panteonis üks austatumaid jumalaid, võiks öelda, et peajumal, äikese- ja kõuejumal. Peale äikese ja kõue olid tema valve all tuli, mäed, tuul, tammed, võhumõõgad, taevavõlv, hobused, vankrid, relvad, sõda ning sõjavõidud. Ühesõnaga veidi sarnane nagu Jupiter roomlastel, Zeus kreeklastel ja Indra hindudel. Perun on lisaks eelöeldule ka õigluse kaitsja, Kõigekõrgema Seaduse kaitsja ja samas halastamatu kohtumõistja, kelle pühaduse ees on hirmul kõik, mis või kes on roojane ja kuri. Perun hoolitseb sõdurite eest, kes on palunud talt palvetes abi lahingutes vaenlastega. Lahinguväljal langenud sõjamees saab igavese elu ning satub Peruni väkke, pühasse armeese, kus kaitseb kõiki õiglaseid inimesi. Vanadel aegadel korraldati Peruni auks suurejoonelisi tseremooniaid ja protsessioone, lauldi, söödi, joodi, tehti lõket. Nüüd on ajad muutunud, arvatavasti pole paljud venelased Perunist midagi kuulnudki.

Saame teada, et Sahha (Jakuudi) Vabariigi mitmetes piirkondades, kuhu oleme teel, on ulatuslike üleujutuste tõttu välja kuulutatud eriolukord.

Päeva esimese poole veedame firma Susuman Zoloto kullakaevanduses. Tänu karjääride sõbralikule tehnikadirektorile õnnestub meil näha kaevandamist (pildil ülal), kulla eraldamist liivast ning kuulda ka selle väärismetalliga seotud ärilistest aspektidest, vargustest jne. Ülalnimetatud Susuman Zoloto on suur eraettevõte, kuid siinkandis tegutseb ka üksiküritajaid nii legaalselt litsentsi alusel kui ka n-ö mustalt.

Teekond jätkub kullakaevanduste piirkonnas. Trassist vasakule jääb Holodnõi, mis oli siinkandis esimesi paiku, kus alustati kulla uhtmist veel enne GULAGi rajamist umbes 1930. aasta paiku. Algul töötasid selles lepingu alusel vabad kullaotsijad, hiljem vangid. Järgmine kaevandus − Neksikan (jakuudi k ‘roiskunud kohakene’) eksisteeris aastani 1998 kui küla, nüüd on alles vaid kullakaevandus. Pea kõigis töölisasulates on elanike arv langustrendis. Näiteks elas Bolševikus 1959. aastal 2367 elanikku, 1989. aastal 960, 2009. aastal 162 ja 2016. aastal vaid 54.

Põikame trassilt sisse Kadõktšani (evengi k кадагчан − ‘väike kuristik’) kummituslinna. Varem elas selles söekaevanduse asulas 15 000 inimest. Aastal 1996 toimus kaevanduse šahtis plahvatus, olid inimohvrid, mispeale kaevandus suleti. Elanikud hakkasid lahkuma. Valitsus eraldas igale lahkujale toetuseks umbes 100 000 rubla, olenevalt töötatud aastatest. Majadelt võeti ära küte, infrastruktuur lakkas eksisteerimast, pensione enam ei makstud... Aastaks 2009 oli jäänud veel 235 elanikku, aasta hiljem lahkusid viimased. Korteritest on kaasa võetud kõik väärtuslik, kuid mõnes köögis võib olla veel poolenisti täis gaasiballoon, aknalaual on säilinud vaas närtsinud lilledega... Võib-olla oli need tosina aasta eest kinkinud keegi kavaler oma südamedaamile. Seda emotsiooni on sõnadega raske väljendada. Tarkovski “Stalkeris” kujutatu on selle kõrval lapsemäng.

Silver filmib drooniga. Paraku saab mobiiliaku tühjaks ning side drooniga katkeb. Otsime ümbruskonnast oma lendavat kaamerat paar tundi, kuid ega nõela heinakuhjast ikka ei leia.

Me ei plaaninud kummituslinnas ööbimist, ent ümbruskond on sedavõrd sürrealistlik, et otsustame siia jääda homseni. Kuna hakkab sadama, otsime suure tööstushoone (pildil), siseneme sellesse mõlema autoga ning paneme laagri üles hoone sellesse osasse, kus lagi pole veel sisse varisenud.

• R 3 aug Kadõktšan – Arkagala – Ust-Haktšan – Kolõmo-Indigirski kuru (1154 m) – sisenemine Sahha Vabariiki – Deljankir – Artõk – Burustah – Ust-Nera. Läbisõit 303 km, 2−20 °C, kõrgus merepinnast 440−1154 m, õhurõhk 900−950 mbar, pilves, vihm.

Meie järgmisteks sihtpunktideks on külmapoolused Tomtor ja Oimjakon. Just siitsamast Kadõktšani lähedalt pöörabki Tomtori suunas niinimetatud vana suvetee ning Google’i kaartide järgi on Tomtor vaid 253 kilomeetri kaugusel. Paraku on sillad lagunenud ning tee pole enam läbitav, vähemalt mitte autodega. Oleme sunnitud valima 696 kilomeetri pikkuse ringiga tee läbi Ust-Nera ning selle läbimiseks kulub vähemalt kaks päeva. Jätame kummituslinnaga hüvasti.

Arkagalinski kurule on püstitatud mälestusmärk Kolõma vangidele. Teeme lühikese peatuse, leinaseisaku. Veidi hiljem näeme trassi kõrval mälestusmärki allakukkunud lennukile, mis vedas Alaskalt varustust. Pommitaja A-20 “Boston” tõusis 1942 Seimtšanist ja pidi lendama Jakutskisse, ent süttis ja purunes.

Siseneme Sahha (Jakuudi) Vabariiki ja keerame kellad tund aega tagasi Vladivostoki ajale (UTC +10). Muidugi oleks tahtmine panna sõna “vabariik” jutumärkidesse, kuna tegemist pole ju iseseiseva vaba riigiga. Aga antud juhul ei rõhutatagi Jakuutia nimes sõna “vaba”. See on respublica, mis ladina keelest tõlgituna tähendab tegelikult ‘rahva asi, rahvaga seotud’. Ent fantaseerigem edasi. Kui peaks juhtuma nõnda, nagu on ajaloo vältel lagunenud hiigelimpeeriumid, nagu lagunes enam kui veerand sajandi eest Nõukogude Liit, kui sarnaselt sellele peaks kunagi lagunema Vene Föderatsioon, siis just Sahha Vabariigil on iseseisvumiseks üsna suur potentsiaal. Sest maa on rikas ning arvatavasti peaks iseseisvana hakkama saama. Siin leidub teemante, kulda, naftat, gaasi, sütt, metsa, karusnahku... Edukaks iseseisvaks eksistentsiks jääb vajaka ühine piir teiste riikidega, Jakuutiat ümbritseb Venemaa, üksnes põhjas on ta avatud Põhja-Jäämerele, mis on aga laevatatav vaid vähestel suvekuudel väga piiratult.

Jõuame Ust-Nerasse, see on linna tüüpi alev, mis rajati 1937. aastal. Hiljem, alates 1940-ndatest aastatest asus siin Indigirlag, kus vangid ehitasid, kaevandasid kulda... Täna on Ust-Nera Oimjakoni ulussi keskus. Tänavanimedest jäävad silma ulitsa Lenina, Kommunistitšeskaja, Sovetskaja, Trudovaja...

Hilisel pärastlõunal teeme jooksutrenni Indigirka ääres. Jõgi on tavaliselt oktoobrist juuni alguseni jääs, kuid täna voolab see kõrge veetaseme tõttu vahutavalt. Väidetavalt on Indigirka väga kalarikas, eelkõige siialiste ja lõheliste poolest: siberi rääbis ehk obi heeringas, tšir ehk štšookur, muksun, nelma (võib kasvada kuni 1,3 m pikkuseks ja 50 kg raskuseks), arktiline omul, samuti tavaline meile tuntud siig.

Ja järgnevalt mõned Vikipeediast pärit värskeimad andmed: Sahha Vabariigis elab 964 252 inimest, neist jakuute (evengi k ‘hobuseinimesed’, omanimetus саха, mitmuses сахалар) 49,9%, venelasi 37,8%, ukrainlasi 2,2%, evenke 2,2%, eveene 1,6%, on ka tatarlasi, jukagiire, tšuktše jt. Jakuudi keel kuulub Siberi turgi keelte hulka, seda oskab 93% jakuute, aga ka paljud evengid, eveenid, jukagiirid ja siinsed venelased.

• L 4 aug Ust-Nera – üle Indigirka – Oltšanski kuru (1183 m) – Kjubeme – Agajakan – Jutšjugei – Tomtor. Läbisõit 386 km, 9–19 °C, õhurõhk 890–951 millibaari, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 420–1183 m.

Alustame sõitu Kjubeme ja Tomtori suunas, esialgu ületades Indigirka. Isegi trassiäärne asustus on ülihõre, pea olematu. Numbrilised näitajad kinnitavad nähtut: Sahha Vabariigi pindala on üle kolme miljoni ruutkilommetri ehk umbes 68 Eestit, kuid elanike arv Eesti omast umbes kolmandiku jagu väiksem. Sõidame pool tundi, seejärel tund, kuid tee kõrval on näha vaid taiga, sopkad, ojad, jõed... jälgegi inimtegevusest. Kauguse mõiste omandab uue tähenduse. Siinkohal meenub, et Siiditee ekspeditsiooni ajal, Tiibeti aladel räägiti piirkondadest, mis asusid kõrgemal kui 5000 meetrit merepinnast, et need on “kõrgel” ja alla 5000 meetri alad olid “madalal”. Teatud suhtumiste sarnasust võime märgata ka siin, Siberi südames, kõik, mille kohta öeldakse “kaugel”, jääb tuhandete kilomeetrite taha, kuid kõik, mis on kaugusel alla 500 kilomeetri, on “lähedal”, lausa “siinsamas kõrval”.

Ületame Oltšanski kuru (1183 m), mis asub Tšerski mäestiku sopkade vahel ning on üks maalilisemaid kohti seni läbitud Kolõma trassil. Kuru jääb ka meie teekonna kõige põhjapoolsemaks punktiks (64° 37' põhjalaiust). Me pole põhjapolaarjoonest kuigi kaugel, mistõttu on päevad ülipikad ja kesköögi paiku ei lähe päris pimedaks. Mõne aja pärast ületame Brjungjadinski kuru (ca 1182 m).

Keerame trassilt kõrvale niinimetatud vanale suveteele. Teeme peatuse Jutšjugei külas, kus elab umbes 300 inimest, kellest enamik on eveenid. Tegeldakse põhjapõdrakasvatusega, seda siiski üsnagi tagasihoidlikult. Kunagi oli Indigirka ja Jana piirkonnas umbes 130 000 põhjapõtra, tänaseks on neist hiigelkarjadest alles vaid riismed. Näib, et võõrad pole Jutšjugeis teretulnud, saame jutule vaid lastega ning ühe naisega. Ja siinkohal üks tähelepanek karude kohta. Kuigi senisel teekonnal oleme näinud vaid ühte karu, on meid pea igas külas hoiatatud karude rohkuse ja nende võimalike rünnakute eest. Sel aastal olevat karud eriti agressiivsed, kuna ulatuslike metsatulekahjude pärast on nad sunnitud oma “kodust” lahkuma. Hoiatajad on peamiselt venelased või muud sissesõitnud. Vesteldes aga eveeni lastega, kes on nende loomadega harjunud, jääb kõlama lohutus, et karuott suvel inimest ei ründa, sest marju ja muud toidukraami on küllaga.

Aga kes need eveenid (vana nimetus lamuudid) õigupoolest on? Tegemist on tunguusi-mandžu rahvaga, keda 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Sahha Vabariigis veidi üle 15 000. Antropoloogiliselt kuuluvad nad mongoliidse rassi baikali ehk paleosiberi rühma. Võrreldes evenkidega on nad lühemat kasvu ja heledama nahaga. Tõenäoliselt on eveenid kujunenud tunguusi ja jukagiiri hõimude segunemise tulemusel aastasadade jooksul. Varasemal ajal olid nad rändava eluviisiga põhjapõdrakasvatajad ja kütid, rannikualadel ka kalurid ja mereloomakütid. Alates XX sajandist on eveenid suures osas omaks võtnud paikse eluviisi. Nende keel kuulub tunguusi-mandžu keelte põhjarühma. Tänapäeval ei räägi ligikaudu kolmveerand eveene enam oma keelt, vaid on üle läinud vene või jakuudi keelele. Võimalik, et kohtume selle rahva esindajatega ka homme Tomtoris, sest ka seal pidavat elama 125 eveeni, väiksem tõenäosus on neid kohata Jakutskis või Handõgas.

Maasturite tagaossa on kinnitatud kronštein ning selle külge omakorda teine tagavararatas ning 20-liitrine kanister varukütuse jaoks. Ebatasastel teedel kulgemine on teinud oma töö − Land Cruiser II kronšteini kinnitusklamber ja üks polt on purunenud ning varuratas ja kütusekanister tahavad vägisi auto küljest ära pudeneda. Püüame traadi ja rihmadega leida ajutise lahenduse ning järgmisel nädalal mõnes Jakutski remonditöökojas probleemi lahendada. Autokered on kaetud paksu porikihiga, tagatuled, numbrimärgid ja logod ei paista enam üldse. Ning millegipärast hakkavad mõlema maasturi alarmid aeg-ajalt ilma nähtava põhjuseta huilgama. Kas ehk sai elektroonika jõgede läbimisel liialt märjaks? Ent ka midagi positiivset... Mitmed off-roaderid ütlesid, et sellele teelõigule ei piisa vaid kahest varurehvist auto kohta. Nõnda ostsime ka meie Magadanist veel lisaks sisekumme. Kuid tänaseni pole kummalgi autol ükski rehv purunend. Sülitagem kolm korda üle vasaku õla!

Hilisel pärastlõunal jõuame Tomtori, kus elab umbes 1200 inimest, peamiselt jakuudid. Jääme kaheks päevaks ööbima ühe eaka jakuudi naise, Susanna Sergejevna majja. Perenaine pakub mitu korda päevas rikkalikku toitu, muuhulgas stroganinat ehk sügavkülmutatud toore kala lõike, joogiks kumõssi. Need, kes meie hulgast söövad liha, naudivad põhjapõdrast valmistatud rooga. Õhtul saame sauna.

• P 5 Tomtor – Oimjakon – Tomtor. Läbisõit 85 km, 9−14 °C, õhurõhk 924−927 mbar, pilves, vihm, kõrgus merepinnast 740−890 m.

Hommikul osaleme jakuutide traditsioonilises algõz-rituaalis (võrdle: tõva k алгыш), mille koostisosadeks on kummardused, annetused kohalikele jumalustele, lausumised ja parmupillimäng, kolm sümboolset ringi ümber lõkke, kumõssi joomine, soovetäitvate loomakarvade viskamine lõkkesse. Kõik see leiab aset tseremooniaplatsil, kus on arvukad serged − otsapidi maasse paigutatud vaiad või sambad, mille külge varasematel aegadel kinnitati hobuseid, kuid tänaseks on muutunud sahhade rahvussümboliks. Rituaali viib läbi naine, kes pole küll päris šamaan, kuid kes on šamaanide 12 astmest jõudnud poole peale. Rituaali lõppedes saab igaüks värvilise paela, mis tuleb lähedalasuva sopka otsas püha puu külge siduda ning koos sellega mõttes edastada oma salajane soov.

 

Külastame sopka nõlva sisse kaevatud 110 meetri pikkust koobast. Kuna Tomtor paikneb igikeltsal, siis ka täna on koopa sisemuses temperatuur miinus 10 °C. See on täis jääd, härmatist, jääsklulptuure. Ja põhitegija on siin muidugi Tšis-khaan (jakuudi keeles Чисхан − ‘külma hoidja, külma valitseja’), kes ühtlasi täidab osaliselt ka meie jõuluvana rolli.

Pärastlõuna veedame Oimjakonis. Seal on raske liikuda, sest suurem osa külast on vee all, peatänaval ulatub vesi peaaegu kapotiservani. Hiljutiste vihmade tõttu on Indigirka tõusnud üle kallaste. Ent nüüd sellest, miks me Tomtori ja Oimjakoni (jakuudi k Өймөкөөн) üldse tulime. Kuigi selle au pärast võistlevad omavahel Tomtor ja Oimjakon ning mõlemasse külasse on püstitatud külmapooluse sammas, on tegelikult kogu selles regioonis põhjapoolkera kõige külmemad talved. Kui välja jätta Antarktika, siis siin on mõõdetud planeedi Maa madalaimad õhutemperatuurid: aastal 1926 arvutas Vene geoloog Obrutšev temperatuuriks −71,2 ℃. Seda loetakse mitteametlikuks, hiljem on siin mõõdetud –67,7 °C ning 60-kraadised pakased on pea iga-aastased. Jaanuari keskmine päevane temperatuur on −46,4 °C, jaanuari kõigi aegade kõige soojemal päeval tõusis kraadiklaasinäit miinus 16,6 kraadini. Vot nii!

Siinkohal on põhjust kõnelda ka ühest Eestimaalt pärit mehest. See on Gerhard von Maydell, baltisaksa päritolu parun, kelle kohta on isegi raske leida sobivat tiitlit või ametit. Ta sündis 1835 Tartus, õppis Tallinna Toomkoolis, lõpetas 1861 Tartu Ülikooli ja aastatel 1859–1883 viibis ekspeditsioonidel Amuuri piirkonnas, Jakuutias, Kolõmal... Seejärel naases Maydell Eestisse ning temast sai Teenuse mõisa omanik. Temalt pärinevad ilmselt üldse esimesed andmed Jakuutia ilmastiku kohta, samuti rajas ta Verhojanskisse meteoroloogiajaama. Tema elu lõpul ja osaliselt postuumselt ilmus Peterburis “Reisen und Forschungen in Jakutskischen Gebiet Ostsibiriens in den Jahren 1861−1871”. Selles töös esineb ebatäpsusi, kuid Sergei Obrutševi sõnade järgi sisaldas see siiski ainsaid vähegi teaduslikkusele pretendeerivad andmeid Ida-Siberi kohta enne Obrutševi enda ekspeditsioone.

Kuigi ahjusid köetakse siin sügisest kevadeni 24/7, ei piisa ikkagi välisest kütmisest. Tuleb kütta ka seestpoolt. Vodka on vene ja eelkõige Siberi kultuuri osa. Vodka destilleerimise ajalugu on Venemaal üsna pikk. Arvatakse, et viljast hakati viina ajama Moskva kremlis asuvas kloostris aastal 1430. Ent Siberi põhjarahvaste hulgas on selle joogi pruukimisega mindud liiale. Seepärast on kehtestatud mitmed piirangud, reeglina müüakse poes alkohoolseid jooke ajavahemikus 14.00−20.00 ja eile külastatud Jutšugei külas ei müüda vägijooke üldse.

Nii Oimjakon kui Tomtor näevad välja üsna rustikaalsed. Siin on vanemaid traditsioonilisi trapetsikujuliste ülalt kitsenevate seintega elamuid − balagane, mis on valmistatud palkidest, vooderdatud muda ja sõnnikuga ning kaetud laastust või mätastest katusega.

• E 6 aug Tomtor – Jutšjugei – Agajakan – Kjubeme – laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres. Läbisõit 298 km, 9−17 °C, õhurõhk 864−947 mbar, pilves, kerge vihm, kõrgus merepinnast 525−1275 m.

Tomtorist lahkudes teeme peatuse Mjortvoje (vene k ‘surnud’) järve ääres (pildil all). GULAGi päevil olid ühes siinses laagris toiduvarud lõppemas ning vange ähvardas näljasurm. Et hoida elus ja töövõimelisena vähemalt osa sunnitöölisi, otsustati 150 vangi uputada sellesse väikesesse järve. Tomtori elanike hulgas on levinud jutt, et selle järel olevat järvest aastateks kadunud isegi kalad.

Kulgeme mööda asustamata piirkonda. Tee tõuseb umbes 1300 meetri kõrgusele üle Suntar-Hajata aheliku, paremal pool paistab sopka kõrgusega 2409 meetrit. Lauge maastik muutub kaljusemaks ja vastavalt sellele kannab ka ahelik nime Skalistõi. Ei tea küll, kuskohas täpselt kulgeb ajatsooni piir, aga asustamata alal ei oma see ka tähtsust. Igatahes seame kellad Jakutski ajale GMT / UTC +9.

 

Paigaldame oma laagri (pildil) trassist veidi eemale Ida-Handõga jõe äärde. Toonart läheb kalale, kuid erinevalt eelmisest korrast, täna talle õnn ei naerata.

Oma varasematel reisidel Aasias, Ameerikas ja eriti Aafrikas oleme läbinud piirkondi, kus on kas lausa meie sealviibimise ajal või siis enne seda aset leidnud epideemiad või mida endiselt kimbutavad sääskede poolt edasikantavad viirused. Need haiguste kujul esinevad nuhtlused on malaaria erinevad vormid, samuti A ja B hepatiit, kollapalavik, katk, dengue palavik, marutõbi, Lääne-Niiluse viirus, ebolaviiruse Zaire’i vorm, lastehalvatus, skistosomiaas, meningiit, koolera, düsenteeria... Seda loetelu võiks jätkata. Oleme ikka püüdnud suhtuda nakatumise võimalusse täie tõsidusega, lasknud end enne reisile asumist mõnede haiguste vastu vaktsineerida, vältida kokkupuuteid võimalike haigusekandjate vere või kehavedelikega, kasutanud sääsetõrjevahendeid, pesnud hoolikalt käsi jne. Aga ikkagi, nii mõnelgi korral on üks või teine meist vajanud meditsiinilist abi. Siberis enamikke neist loetletud haigustest üldse ei esine või on neisse nakatumise tõenäosus ülimalt väike võrreldes näiteks ekvatoriaalse Aafrikaga. Aga siiski, liiga julge ei maksa olla ka siin. Puugid kannavad haigusi nagu puukentsefaliit ja puukborrelioos. Ning siinsed sääsed, kihulased ja parmud on väga tüütud, iseäranis õhtutundidel, mistõttu peame aegajalt kandma sääsevõrku, kasutama sääsetõrjevahendeid ning hoidma suletuna telgiuksi ja autoaknaid.

• T 7 aug laager Vostotšnaja Handõga jõe ääres − Razvilka – Tomporukski kuru – Tjoplõi Kljutš – Handõga – Keskil – üle Aldani jõe – Uolba – Õtõk-Küöl. Läbisõit 350 km, 4−23 °C, õhurõhk 947−995 mbar, kõrgus merepinnast 100−530 m.

Tomporukski (kohalikud nimetavad vahel ka Širokovski) kuru viib üle Sette-Dabani aheliku. Mäeharjad paiknevad siin üsna risti-rästi, põhimõtteliselt ulatub siia suure Verhojanski aheliku lõunaots. Ent varsti jõuame mägede vahelt välja tasandikule.

Tjoplõi Kljutšis külastame muuseumi, mille ekspositsioon on pühendatud Kolõma trassi ehitusele. Veelgi põhjalikumad faktid laagrite kohta on kirjas Aleksejevi raamatus “Признаю себя виновным” (“Tunnistan end süüdi”), mis on välja antud Jakuutia Julgeolekukomitee kaasabil. Selles räägitakse 105 laagrist ja üldse on teada 165 Jakuudi laagri asukohta, mis paiknesid teineteisest 10−20 kilomeetriste vahedega. Tee rajamisel kasutati eranditult GULAGi tööjõudu, kes töötas sunnitööliste tingimustel. Mälust ei taha kuidagi kustuda kirjeldus vangide matmisest. Talvel surnud vangide alasti surnukehad lauti lihtsalt üksteise peale hunnikusse, varba külge seoti vineeritükk vangi nimega. Kevad-suve saabudes raiuti laibad üksteise küljest lahti, kaeti killustikuga ning nad lihtsalt jäid ehitatava tee alla. Seetõttu Kolõma trassi nimetamine Kontide teeks on eriti õigustatud.

Käime ka Tjoplõi Kljutši lennujaamas. Täna pole siin midagi erilist, on vaid kõige tavalisem maandumisrada koos pidust päevinäinud lennujaamahoonega. Ent Teise ilmasõja ajal, aastatel 1942−1945 toetas USA Nõukogude Liitu ning suur osa sõjalist abi saabus läbi Alaska ja Siberi. Fairbanksist startis Krasnojarski suunas umbes 8000 lennukit, mida tuli vahepeal tankida. Tjoplõi Kljutš oli just üks vahepeatusi ja tagavaralennuvälju.

Teeme peatuse enam kui 6000 elanikuga Handõgas (jakuudi k Хаандыга). 17 aastat tagasi pühiti see peaaegu täielikult maa pealt, sest Aldani jõgi tõusis kaheksa (!) meetrit üle kallaste.

Ületame Aldani jõe. Seda on võimalik teha praamiga mai lõpust oktoobri alguseni. Ülesõit võtab allavoolu aega umbes kolmveerand tundi (ülesvoolu vähemalt poolteist tundi). Miks pole sedavõrd tähtsal trassil silda? Ega’s see pole nagu silla ehitamine üle Emajõe, Aldan on siin mitu kilomeetrit lai, jagatud paljudeks harudeks arvukate saarte poolt.

Külastame Uolba küla, kuhu muuhulgas on püstitatud ausammas jakuudi legendaarsele šamaanile Foma Tšaškinile. Tema poeg Mihhail tegutseb tänagi šamaani ja ravitsejana. Mihhail Fomitšiga me paraku ei kohtu.

• K 8 aug Õtõk-Küöl – Kõjõ – Tšõrkjoh – Tšuraptša – Maralaiõ – Nuoragana – Tjungjulju – Nižni Bestjah – üle Leena jõe – Jakutsk. Läbisõit 270 km, 9−26 °C, õhurõhk 986−1002 mbar, kõrgus merepinnast 90−200 m.

Tänane päev kujuneb väga sisutihedaks. Esmalt külastame kaht vabaõhumuuseumi − Õtõk-Küölis ja Tšõrkjohis (jakuudi k Чөркөөх). Neist viimast võiks tinglikult nimetada “sahha Rocca al Mareks”. Astume sisse arhailistesse puitkirikutesse ning helistame nende kelli, uudistame balagane ja nende traditsioonilist sisustust, samuti suve-püstkodasid ja arvukaid sergesid, saame teavet laste matmise kohta puutüvesse.

Teame, et kusagil Kõjõ ja Tšõrkjohi vahelt peaks paari kilomeetrine teerada viima suure šamaaniskulptuuri juurde, ent kuidagi ei suuda seda teeotsa leida. Lõpuks leiame siiski õige raja ning läbi tahkeks muutunud porihunnikute jõuame kohale. Ma ei kuulu nende eriti sensitiivsete inimeste hulka, kes näevad aurasid, tajuvad kosmilisi energiaid ning kõnelevad igal võimalusel paranormaalsetest nähtustest... Kuid selles maagilises paigas on tunda iseäralikku energeetikat.

Jakuutide šamanism on teema, mis vajaks muidugi pikemat lahtikirjutamist, kuid piiratud teadmiste tõttu ning kartuses väljuda reisiblogi formaadist jätan selle siiski tegemata. Niisiis siinkohal vaid mõne lausega... Aeg-ajalt kerkivad esile teatud persoonid, kel on oma tahtest sõltumata üleloomulikud võimed. Šamaaniks (jakuudi k oйуун, naisšamaan − удаҕан) saadakse läbi “šamaanihaiguse”, mida vahel põetakse aastaid. Haige nägemustes rebitakse nende keha mõnikord tükkideks, siis pannakse uuesti kokku. Sahhade kujutluse järgi on maailm kolmetasandiline. Ülemises elavad jumalused, keskmises meie, alumises kurjad vaimud ja haigused. Taevas on külm, väidetavalt mõikord šamaan “naaseb taevarännult” kaetuna jääpurikatega. Šamaan on meedium nimetatud kolme tasandi vahel. Rituaali jooksul leiab aset suhtlemine vaimudemaailmaga, surnute hingedega kontakti loomine, haigete ravimine, unenägude seletamine, tuleviku ennustamine, minevikusündmuste nägemine, erinevate ülemiste ja alumiste maailmade külastamine jne. Selleks võtab šamaan mõnikord looma − näiteks hundi − või linnu kuju.
Nii jakuudid kui ka teised põhjarahvad kasutavad rituaali läbiviimisel transi saavutamiseks punast kärbseseent, mis on lääne kultuuris lausa seene arhetüüp. Seent kasutavad tavaliselt meessoost šamaanid ja see tekitab neis seisundi, millle puhul “teatakse kõike”. Vahel öeldakse, et šamaan ei tarbi kärbseseent omal soovil, vaid teda sunnib selleks kärbseseene vaim. Seen aitab võimendada šamaanitrummi, tantsu ja laulu mõju. Tekkinud hallutsinatsioonid võivad mõistagi detailides erineda, kuid sageli ilmuvad antropomorfse kujuga kärbseseenevaimud, kärbseseenemehikesed, kes vastavad küsimusetele, jutustavad või räägivad lauldes, juhivad šamaani käest kinni hoides läbi maailma, tutvustades minevikku ja tulevikku. Info edastatakse šamaanile kas une või hallutsinatsiooni ajal või pärast ärkamist. Kärbseseent kasutavad ka rahvalaulikud-jutuvestjad. Söönud enne eepose esitamist lauldes paar seent, suudavad nad laulda pea terve öö ning meenutada ka juba ununenud tekste. Seene toime aitavat tõsta ka füüsilist vastupidavust.

Meid hoiatatakse Tšuraptša (jakuudi k Чурапчы, evengi k ‘haisev, räpane’) kandis asetleidvate röövimiste eest ning soovitatakse seal mitte peatuda. Järgimegi antud soovitust, õhtu eel jõuame Nižni Bestjahis Leena äärde ning ületame praamil jõe. Leena − see on venepärane variant jõe kas jakuudi- või evengikeelselt nimest ning mis algupäraselt tähendab ‘suur jõgi’. Ja suur ta tõepoolest on: pikkus 4400 kilomeetrit, suurvee ajal veega täituva lammi laius 5−7, aga kohati 15 või isegi 20 kilomeetrit.

Lõpuks oleme Sahha Vabariigi pealinnas.

• N 9 aug Jakutsk. Läbisõit 8 km, 13−26 °C, õhurõhk 998−1010 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 37−39%, päikesetõus 4.07, loojang 20.43.

Jakutsk on väga meeldiv linn, mõjub tugeva kontrastina viimase tosinkonna päeva jooksul nähtud tööstuslinnadele ja -alevitele. Stiilsena on taastatud vanalinn oma kasakate stiilis palkmajadega. Ning pärastlõunane õhutemperatuur +26 °C varjus on üle igasuguste ootuste.

• R 10 aug Jakutsk. Läbisõit 16 km, 12−23 °C, pilves, vihm, äike, õhurõhk 991 mbar, suhteline õhuniiskus 49−64%, päikesetõus 4.09, loojang 20.40.

Külastame mäenõlva sisse rajatud Jääkeltsa Kuningriiki, mis eksisteerib kui muuseum või külastuskeskus. Muide, Jakutsk on suurim linn maailmas, mis on rajatud igikeltsale. Igikeltsa paksus on siinkandis 200 meetrit ja see on tekkinud umbes 11 000 aastat tagasi. Seoses kliima globaalse soojenemisega on aga hakanud igikelts sulama. Võimalik, et see on pöördumatu protsess. Mõned keltsale ehitatud majad on Jakuutias hakanud viltu vajuma ning vajavad toestamist, aga see on siiski väike mure. Hoopis tõsisem mure on see, et igikeltsa sulamisega Siberi miljonitel ruutkilomeetritel vabaneb miljardeid tonne metaani, mis on süsihappegaasist 20 korda vägevam kasvuhooneefekti põhjustaja. Seetõttu Siberi igikeltsa sulamine on andmas üleilmsele kliimamuutusele enneolematut hoogu. Ja see hoog on sisse saanud peamiselt käesoleva sajandi algusest, siinkandis siiski mõnevõrra vähem, aga Siberi lääneosas eriti märkimisväärselt. Ja veel üks kaasnev probleem... Jakuutias leidis aset viimane siberi katku puhang aastal 1941. Kolmveerand sajandi eest maeti igikeltsa hulk sellesse haigusesse surnud põhjapõtru ja inimesi. Hiljem on see haigus meie teadvuses eelkõige külma sõja ajal loodud biorelvade ja antraksi-kirjade läbi. Sulamisega ärkab katkuviirus taas ellu. Viroloogid on hoiatanud, et igikeltsas on peidus teisigi viiruseid, millele inimeste immunnsüsteem enam vastu seista ei suuda, kuna nendega pole inimesed juba aastatuhandeid kokku puutunud.

Õhtupooliku veedame Tšotšur Murani Etnograafilises Kompleksis, mis asub Viljui trakti seitsmendal kilomeetril linnakeskmest läänes. Siin valitseb XVII sajandi atmosfäär, oleksime otsekui sattunud aega, mil siia saabusid kasakad. Sööme õhtust kasakate stiilis lodžis, kus pakutakse jakuudi-vene roogasid, näiteks indigirka salatit (külmutatud kala tükid sibula ja pipraga), stroganinat (külmutatud toore kala või liha lõigud) ja muid hõrgutisi.

• L 11 aug Jakutsk – üle Leena jõe − Nižni Bestjah – Turuuk-Haia kliff – laager Menda jõe ääres. Läbisõit 107 km,  12−15 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 94−96%, õhurõhk 990−995 mbar, kõrgus merepinnast 95−160 m, tuule kiirus 4 m/s, päikesetõus 4.12.

Praamisõit üle Leena vastuvoolu kestab vähemalt kaks korda kauem kolme päeva tagusest jõeületusest. Nižni Bestjahist võtame suuna lõunasse parallelselt Leena parema kaldaga. See on föderaalne autoee “Leena”, mis kulgeb Neverini ning mis aastal 2006 “võitis” tiitli the worst road in the world. Võib-olla tõesti oli 12 aastat tagasi olukord sedavõrd hull, kuid hetkel paistab asfalttee olevat kvaliteetne ning kohalike autojuhtide kinnituse kohaselt jätkub suuremas osas enam-vähem sellisena sadu kilomeetreid.

Pöörame trassilt kõrvale taigasse... Turuuk-haia kliffil kohtume ühe jakuudi rahvusest algõzi-meistriga, kes viib personaalselt Tiinale läbi lühikese lihtsustatud tseremoonia ja ennustab tulevikku.

Algse kava kohaselt peaksime täna õhtuks jõudma Ulusse, kuid muudame plaane ning sõidame veel 17−18 kilomeetrit mööda metsarada maanteest eemale kuni jõuame Kürülüüri jõe äärde ning otsustame jääda siia ööbima. Jõgi on äärmiselt maaliline, kaljuste kallastega, väikeste koskedega, kohati voolab otsekui kanjonis.

     

Läheme metsa seeni korjama. Taevas kattub ühtlaselt tumedate pilvedega ja hakkab sadama. Tiina ja mina oleme seeni otsides metsas ringi liikunud vast ehk kolmveerand tundi ning kohale hakkab jõudma arusaam, et oleme kaotanud suunataju. Püüame hüüda nii valjult kui suudame. Ei mingit vastust. Aga kui keegi hüüakski vastu, ega seda vist ei kuulekski, puude kohin, vihmavaling ning sadade sääskede pirin on liiga vali. Loodame, kui meie puudumist märgatakse, annab ehk keegi autosignaali. Ootame, kuulame püüdlikult... Liigume kord ühes, kord teises suunas... Ilm pole küll külm (+12 °C), aga oleme juba täiesti läbimärjad. Möödub veerand tundi, siis veel veerand tundi, hakkab juba hämarduma. Mõttes kujutan ette järgneva(te) öö(de) veetmist vihmasajuses taigas, toitumist tooretest seentest ja marjadest. Vaimusilmas näen ka võimalikku kohtumist karuga. Elava kujutluspildina kerkib mälusopist esile meie kunagise reisikaaslase Leonidi jutustus sellest, kuidas ta eksis ära Gröönimaal ning viis päeva sõi vaid marju ja sääski. Teeme Tiinaga järjekordse katse, püüame liikuda sirgjoones, püüdes meelde jätta iseloomulikke kõrgeid puid, et vajadusel tagasi tulla. Me ei tea, kas suund on õige, võib-olla on ees sadu kilomeetreid inimtühja taigat. Suund siiski oli õige, ja tegelikult me polnudki läinud laagripaigast kaugemale kui umbes 750 meetrit. Kõik läks hästi. Eksimine oli tingitud vaid meie rumalusest, loodetavasti võtame taiga pakutud õppetunnist õppust.

• P 12 aug laager Menda jõe ääres – Kerdjom – Buluusi liustik – Ulu – Verhnjaja Amga – Tommot – Nižni Kuranah – Verhni Kuranah – Aldan. Läbisõit 450 km, 10−21 °C, õhurõhk 934−994 mbar, vahelduv pilvitus, kerge vihm, kõrgus merepinnast 85−650 m.

Hommikul läheb Toonart kalale ja püüab suure haugi, mille Kaido ja Hannes valmistavad maitsvaks hommikusöögiks.

Tänase päeva sihtpunktiks on Aldan, läbida tuleb enam kui 400 kilomeetrit. Seetõttu teeme vaid paar lühikest peatust: Buluusi liustikul (pildil) ja Nižni Kuranahi kullakaevanduses. Tee ääres on külade läheduses näha ka paari kalmistut, kuid need on üsna räämas, sest jakuudid ei armasta seal käia. Jakuutide uskumuse kohaselt elavad surnuaias pahad vaimud − abahõd, kellega kokkupuude pole soovitatav.

Õhtuks jõuamegi “kullapealinna” Aldani (jakuudi k Алдан), mis aastani 1939 kandis nime Nezametnõi (‘märkamatu’). See on üsna sümpaatne, ligi 21 000 elanikuga (peamiselt venelased, ukrainlased, jakuudid, evengid) linnake.

• E 13 aug Aldan – Orotšen Vtoroi – Orotšen Pervõi – Bolšoi Nimnõr – Bolšoi Hatõmi – Tšulman – Nerjungri – Berkakit – Ijengra – Nagornõi – laager Jakuti jõe ääres. Läbisõit 438 km, 8−22 °C, õhurõhk 877−930 mbar, suhteline õhuniiskus 81%, kõrgus merepinnast 820−1225 m.

Aldanis on nii katoliku kui ja vene õigeusu kirik. Neist viimasesse (vene k Церковь Святых Новомучеников и Исповедников Российских) teeme külaskäigu, paneme mõned küünlad. Preester pühendab meile vähemalt pool tundi, tutvustab kirikuhoonet ning õigeusu olukorda Sahha Vabariigis. Alustab juttu, et “täna, 31. juulil...” Ja tõepoolest, täna on 31. juuli vana kalendri järgi. Muuhulgas ütleb preester, et vene õigeusu ning jakuutide šamanismi kokkupuutest pole tekkinud sünkretistlikku religiooni. Ristiusu omaks võtnud jakuudid järgivad küll mõningaid šamanistlikke traditsioone, kuid ei teadvusta neid religioossel tasandil. Juttu tuleb ka Siberi elavast Kristusest, Vissarionist. Jätan preestri sellekohased väljaütlemised edastamata.

Teeme kõrvalepõike Nahoti kuumaveeallikate juurde, mis asuvad Tšulmanist 23 kilomeetri kaugusel. Sinna viib kitsas tee. Ootamatuks osutub aga asjaolu, et varasuvine jääminek on silla endaga kaasa viinud. Kõnnin läbi jõe leidmaks koolmekohal madalamaid kohti autoga vee läbimiseks. Lõpuks jõuame allikateni, mille ümber jooksevad ringi põhjapõdrad, veidi eemal on rustikaalne kabel. Land Cruiser I meeskond naudib suplust 1160−1764 meetri sügavuselt tulevas termaalses mineraalvees, ülejäänud veedavad seni aega metsaveerel pohli korjates.

Pöörame teelt sisse umbes tuhande elanikuga Ijengra külasse, mis on nime saanud samanimelise jõe järgi (evengi k ийэ − ‘sarv’, нгра − affiks, mis tähendab kohta). Elanikkond koosneb peamiselt evengidest. Oma emakeelt valdavad vaid vähesed vanema põlvkonna inimesed. Külaelenikega saame suhelda vene keeles.

Tõuseme Stanovoi mäeahelikule. Pärast kaheksat hakkab juba hämarduma, ent me pole veel leidnud sobivat laagripaika. Pöörame trassilt kõrvale Jakuti jõe äärde. Üks koht tundub sobivat, ent ümbruskond on täis tohutusuuri värskeid karujälgi. Otsime muu paiga, kus karujälgi on vähem ning need on väiksemad. Siia jääme, teeme lõkke ning püüame süüa kiiresti, enne kui vihma- ja äikesepilved meie kohale jõuavad.

• T 14 aug  laager Jakuti jõe ääres − sisenemine Amuuri oblastisse – Tõnda – Solovjovsk – Never − Skovorodino − sisenemine Zabaikalski kraisse – Amazar − laager Taptugarõ küla lähedal. Läbisõit 605 km, 8−24 °C, vahelduv pilvitus, öösel vihm ja äike, õhurõhk 901−951 mbar, kõrgus merepinnast 525−950 m.

Selleks, et saaksime jääda Tšitasse kaheks ööks, otsustame täna läbida kahe päeva teeekonna − 600 kilomeetrit. Kuna meie hulgas pole ühtegi suitsetajat, siis puudub vajadus ka suitsupauside järele, mistõttu saame läbida pikemaid vahemaid peatusteta. Seega 600-kilomeetrine päevateekond ei tohiks osutuda probleemiks. Jätame hüvasti Jakuutiaga. Vaatamata mõningatele ebamugavustele ja raskustele jääb sellest maast ja rahvast väga positiivne mälestus.

Teeme pikema peatuse Tõndas, BAMi “pealinnas”. See tuleb vist lahti kirjutada... Kuna meie ekspeditsioonirühma nooremad liikmed pole sellist kolmetähelist lühendit kuulnudki, siis on küllap ka blogilugejate hulgas neid, kellele nõuka-ajast pärit tähekombinatsioonid midagi ei ütle. Niisiis on tegemist linnaga, mis on Baikal-Amuuri magistraalraudtee olulisim sõlmpunkt. Tõnda on üks Venemaa umbes 400 nii-nimetatud monolinnast. Linn ja valdav osa selle elanikke olid ja on kas otseselt või kaudselt seotud raudteega. Aastal 1986 andsime ansambliga Vitamiin BAMi trassile jäävates asulates kontserte, käisime ka Tõndas. Sellest ajast on mällu sööbinud loendamatul hulgal ründevalmis sääski ja parmusid, kelle eest nii raudtee-ehitajad kui ka meie kaitsesime end pidevalt kasevihaga vehkides. Täna lendavad ringi vaid üksikud pirisevad tiivulised. Aga ka rahvast on vähemaks jäänud: 1980-ndatel aastatel oli linnas umbes 70 000 elanikku, tänaseks on rahvaarv vähenenud poole võrra. Kõrgkoolidest on linnas vaid raudteeinstituut, kes tahab õppida muud, see lahkub. Varem oli see nooruse linn, nüüd annavad tooni pensionärid. Ent väidetavalt on viimastel aastatel hakanud BAM paremini funtsioneerima, kaubavedude maht on suurenenud ja seega − ehk hakkavad ka Tõnda asjad taas liikuma ülesmäge.

Jõuame lääne-ida suunas kulgevale Siberi traktile M-58, mis kannab nime “Amur”. See on Venemaa kontekstis üks olulisemaid maanteid. Otsus tee rajamise kohta võeti vastu 1690. aastal, aga reaalselt tehti töödega algust umbes 40 aastat hiljem. Trassi valmismisaega on raske määratleda konkreetse aasta või isegi kümnendiga, sest ehitus käib tänaseni. Aga põhimõtteliselt oli võimalik sõita Moskvast sõita Pekingisse XIX sajandi keskpaigas ning teekonna pikkuseks arvestati 8839 versta (verst on teatavasti kilomeetrist veidi pikem). Sarnaselt Siiditeega jagunes ka Siberi trakt kohati paariks-kolmeks haruks. Kuna lõunapoolsel harul oli peamine kaubaartikkel Hiina tee, siis vene keeles kutsuti seda великий чайный путь, mida eesti keelde on ebamugav tõlkida, see oleks ‘suur tee-tee’.

Vesteldes kohalike inimestega saame mitmeid nõuandeid jätkuva teekonna osas. Esiteks, autopaagid soovitatakse täita enne sisenemist Taga-Baikali kraisse, hiljemalt Jerofei Pavlovitši tanklas, kuna edaspidi olevat diislikütus väga halva kvaliteediga. Samuti soovitatakse Zabaikalski krai maapiirkondades jätkata autosõitu täiskiirusel isegi juhul, kui keegi annab märku peatumiseks. Inimesed olevat pahatahtlikud ning liiga sageli esinevat röövimisi. Järgides nõuandeid, tangime Jerofei Pavlovitšis. (Alev on nime saanud Jerofei Pavlovitš Habarovi järgi, mehe järgi, kelle äärmiselt vastuolulisest tegevusest on ehk rohkem põhjust kirjutada kuue nädala pärast, mil oleme Habarovskis.) Jätkates liikumist, nüüd juba Taga-Baikali krai territoorimil, tundub, et äsjased hoiatused olid liialdatud. Siin on korralikud tanklad, kütuse kvaliteet ei erine millegi poolest Amuuri oblastis müüdavast ning inimesedki tunduvad olevat sõbralikud.

Aeg on otsida koht ööbimiseks. Pöörame teelt kõrvale Amazari alevi serva, see ei tundu laagripaigana kuigi meelitav. Ka järgnevate kilomeetrite maanteeäärsed paigad pole just kutsuvad, ent aeg läheb ning pimedas laagri ülesseadmine on üpris ebameeldiv. Seepärast jääme laagrisse Taptugarõ küla lähedale mahajäetud karjääri, umbes 400 meetri kaugusele raudteest. Teatavasti on liiklus Trans-Siberi raudteel üliintensiivne, hinnanguliselt möödub rong ühes või teises suunas iga 5−20 minuti järel, ja nõnda kogu öö. Seejuures on enamik rasked, rohkete vagunite ja/või platvormidega kaubaveorongid, mis tekitavad kõrvulukustavat müra. Kui peaks laagripaika hindama viiepallisüsteemis, siis vääriks see vast hinnet “kolm miinus”. Ent kuna oleme väsinud, siis vaatamata mürinale ja kolinale uinume kella 11 paiku. Tõsi küll, mõned meist otsivad kotipõhjast välja kõrvatropid.

• K 15 aug laager Taptugarõ lähedal − Bogomjagkovo − Narõn-Talatša − Tšita. Läbisõit 500 km, 15−29 °C, õhurõhk 900−956 mbar, hommikul udu, vahelduv pilvitus, päikeseloojang 20.50, kõrgus merepinnast 480−1000 m.

Ärkame hommikul enne kella 7, pakime kokku laagri ning asume teele, et jõuda Tšitasse aegsasti. Maastik meie ümber muutub kiiresti, taiga saab läbi, laugeid mäenõlvu katavad lõputud rohumaad. Okaspuid pole enam üldse näha, üksikutes metsatukkades kasvavad kased. Õhutemperatuur aina kerkib ja kerkib, juba näitab termomeeter 29 soojakraadi. Lausa uskumatu!

Teeme paar vahepeatust. Esiteks Nikolai Imetegija kabeli (pildil) juures. Ja teiseks Narõn-Talatša külas, kus elavad koos venelased ja evengid. Rustikaalse väljanägemisega majad on pilkupüüdvad.

Jõuamegi Tšitasse. Täna on see Taga-Baikali krai administratiivne keskus, enne seda oli oblastikeskus, kubermangukeskus ning veelgi varem pealinn. Jah, tõepoolest pealinn. Nimelt aastatel 1920−1922 eksisteeris Kaug-Ida Vabariik: de jure iseseisev riik, de facto Venemaa initsiatiivil loodud puhverriik Venemaa ja Jaapani vahel, mille eesmärk oli vältida järjekordset militaarset konflikti Jaapaniga. Ja niisiis, Tšita oli Kaug-Ida Vabariigi pealinn.

Mäletan häguselt 1980-ndate aastate Tšitad. Tänane linn jätab igatahes märksa positiivsema mulje. Silmatorkavalt palju on Hiina turiste ja ärimehi. Hotellis on kirjad kolmes keeles: vene, inglise ja hiina. Ainuüksi see fakt kõneleb ilmekalt iseenda eest. Paremate restoranide menüüs võib lehekülgede kaupa leida vene, burjaadi, hiina, mongoolia ja jaapani toite.

Alates tänasest hakkab Sander, kes on elukutseline füsioterapeut, meiega läbi viima võimlemistreeningut. Eelkõige teraapilist treeningut, välistamaks pikkade sõidutundide jooksul ühes asendis istumisest tulenevaid võimalikke probleeme.

• N 16 aug Tšita. 15−17 °C, õhurõhk 933−938 mbar, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 77−94%, tuule kiirus 3−4 m/s, päikesetõus 6.10, loojang 20.48, kõrgus merepinnast 650 m.

Pühendame päeva linnaga tutvumisele. Alustame Kaasani Jumalaema Ikooni kirikust, mille tänane hoone on püstitatud tosin aastat tagasi. Teadaolevalt toodi Kaasani Jumalaema ikoon Venemaale XIII sajandil. Peale seda, kui Kaasan tatarlaste poolt vallutati, kadus ikoon teadmata kuhu. Aastal 1579 ilmus ikoon prohvetlikult unes ühele 10-aastasele tüdrukule − Matronale. Unenäos anti tütarlapsele teada, kuhu oli ikoon tatarlaste eest peidetud. Ikoon leitigi ühe põlengus hävinud hoone tuha alt. Ikoon oli imelisel kombel endiselt särav ja imehästi säilinud. 1612 okupeeriti Moskva poolakate poolt. Moskva ja kogu Venemaa patriarh Hermogenes (Germogen), olles ise vangistuses, andis korralduse toimetada ikoon vastupanu juhtide Minini ja Požarski kätte. Veel samal aastal vabastati Moskva poolakatest ning võidu saavutamises omistati oluline roll Jumalaema eestkostele. Sest ajast sai Kaasani Jumalaema ikoonist Vene religioossete-rahvuslike tunnete sümbol ning armastatum Jumalaema ikoon. Selle järgi on maalitud veel loenadmatu hulk Jumalaema ikoone, kolme võime näha ka siinses kirikus.

Jätkame religioossetel radadel. Läbi tugeva vihmasaju siirdume otsima Tatari mošeed, mis on ainus tegutsev mošee Taga-Baikalimaal. Läbimärgadena jõuame kohale. Mulla on väga sõbralik. Kui Tiina jätkab temaga vestlust araabia keeles, on mulla poolehoid täielikult võidetud. Ta tutvustab meile aastatel 1907−1909 ehitatud hoonet, viib meid palveruumidesse, räägib piirkonna muslimitest ning islami taassünnist. Kohal viibib ka üks Jeemeni päritolu hafiz, kes suudab mälu järgi peast retsiteerida kogu Koraani. Palun teda lahkelt, kas ta oleks nõus esitama meile Koraani kaks esimest Koraani esimene surat ehk peatükki “Al-Fātiḥah” ja “Al-Baqarah”. Ning kohe hakkavadki tema suust kõlama algusvärsid Bismillāhi r-raḥmāni r-raḥīm. Al ḥamdu lillāhi rabbi l-’ālamīn...  (‘Armulise, helde Jumala nimel. Kiitus Jumalale, maailmade Issandale...’). Ta laulab väga stiilselt ning vokaalses mõttes täiuslikult. Silver filmib...

Järgmiseks sihtkohaks on Dekabristide kirik, mis täna tegutseb Dekabristide muuseumina. Teemaga tutvumine on meie jaoks äärmiselt aktuaalne, sest juba alates Jakuutiast kulgeme mööda vangistatud dekabristide radu. Muude eksponaatide hulgas jäävad silma koopiamaalid Sergei Grigorjevitš Volkonskist ja tema abikaasast Mariast. Vürst Sergei Grigorjevitš oli kindralmajor, 1812. aasta Isamaasõja kangelane, hilisem dekabrist, Peeter Volkonski vanavanavanavanaisa. Arvatavasti tuleb meil oma ekspeditsiooni lõpu eel veelgi kokkupuuteid Volkonskite suguvõsaga seotud paikadega, aga sellest kõigest hiljem.

Grupi kolm liiget kurdavad halva enesetunde üle, peas on justkui midagi korrast ära. Kaheksast kolm − seda on liiga palju, et olla juhus. Loodetavasti pole tegemist ebameeldiva viirusega, mis levib ka teistele.

• R 17 aug Tšita – Jablonovo – Sohando – Gongota – Mogzon – Haragun – Hušenga – Gõršelun– Hilok. Läbisõit 286 km, 10−20 °C, õhurõhk 894−936 mbar, suhteline õhuniiskus 70−77%, vahelduv pilvitus, tuule kiirus 6 m/s, päikesetõus 6.12, loojang 20.55, kõrgus merepinnast 650−1025 m.

Hommikul tõuseme Titovskaja mäele, kust avaneb ülev vaade linnale ning millel asub kabel.

Enne Tšitast lahkumist külastame datsani ehk budistlikku klooster-templit. Õues on kaks stūpat, kolmas on ehitusjärgus, lisaks mõned palveveskid. Templi sisemus on tavapärane − freskod, thangka-maalid, troon širetee ehk kloostriülema jaoks, kaks kõrgemat istet rituaali läbiviijatele, kaks rida istmeid madalama järgu munkadele ja mungaõpilastele, suur nga-trumm, kaks gyaling-oboed, hulk kollaseid mütse, raamaturiiul kanooniliste pühade tekstide jaoks ning altar. Maalidel on näha nelja ilmakaare kaitsjad, ratas maailma kuue sfääriga, gelugi budismikoolkonna sugupuu, Roheline Tārā, kaastunde-bodhisattva Avalokiteśvara. Altari kesksel kohal on Buddha Śākyamuni üsna suur kuju, selle ees XIV dalai-laama Tenzin Gjatso foto. Kloostriülem viibib hetkel Moskvas, tema asemel võtab meid lahkesti vastu laama Radnadordžo.

Kuigi olime algselt kavandanud teekonna Tšitast Hilokini mööda Baikali trassi, otsustame siiski suurelt teelt kõrvale pöörata ning sõita mööda pinnasekattega rustikaalsemat teed läbi väikeste külade. Selleks ületame esmalt Jablonovõi aheliku ning edasi sõidame paralleelselt Hiloki jõega. Täna küll ei saja, aga on näha jälgi hiljutistest suurtest sadudest. Kõikjal on vesi, isegi 1000 meetri kõrgusel, justkui sõidaksime läbi raba. Vesi ei mahu voolama Hiloki jõesängis, madalamad kaldaäärsed kohad on üle ujutatud. Läbitud külade nimed Sohondo, Gongota, Haragun, Hušenga ja Gõršelun on sama autentsed ja eksootilised nagu nende väljanägeminegi. Sageli peame peatuma või teepeenrale sõitma, et anda teed lehmadele.

Tahaksin siinkohal teha ühe olulise tähelepaneku. Aastakümneid on räägitud Siberi ja Kaug-ida venelaste, samuti Venemaa põhjarahvaste ohjeldamatust viinajoomisest. Mu varasemad Siberi kogemused on vaid kinnitanud neid jutte. Nüüd oleme meeldivalt üllatunud, et reisil veedetud kolme nädala jooksul oleme kohanud vaid üksikuid, näppudel loendatavaid purupurjus inimesi. Kas on kapitalistlikus turumajanduslikus keskkonnas inimestel lõpuks tekkinud positiivsemad sihid silme ette, soov elada tervislikumalt... või on Venemaa presidendi karske eluviis eeskujuks?

• L 18 aug Hilok – Žiphegen – Petrovsk-Zabaikalski – sisenemine Burjaadi Vabariiki – Novoiljinsk – Zaigrajevo – Onohoi – Ulan-Ude – Ivolginsk − Ivolga datsan. Läbisõit 348 km, 14−29 °C, õhurõhk 910−946 mbar, valdavalt pilvitu, kõrgus merepinnast 550−805 m.

Ka täna valime edasisõiduks mitte Baikali trassi, vaid väiksemad külavaheteed. Siseneme Burjaadi Vabariiki ning keerame kellad veel tund aega tagasi vastavalt Irkutski ajavööndile GMT / UTC +8.
Siin-seal tee kõrval on üksikud stūpad ja väikesed templid.

Baikali järvest ida pool, ida-burjaatide hulgas, on budism olnud valitsevaks religiooniks juba sajandeid. Budausk muudeti Taga-Baikalimaal seaduslikuks Vene imperaatori Jelizaveta Petrovna valitsusaja lausa esimesel aastal. See on isegi mõnevõrra üllatav, sest Jelizaveta Petrovna on ju tuntud eelkõige oma gallomaania, luksusearmastuse, õukonnapidude ja lõbujanu poolest. Samas oli tegemist väga religioosse valitsejannaga, kes sooritas korduvalt palverännakuid õigeusu kloostritesse ja muudesse pühapaikadesse. Tema suhtumine enamikesse teistesse religioonidesse ja konfessioonidesse oli pigem negatiivne. Jelizaveta valitsusajal tehti elu kibedaks vanausulistel. Üsna valitsusaja algul sunniti lahkuma juudid, kes ei nõustunud omaks võtma vene õigeusku. Jelizaveta ukaasi tulemusena lammutati Kaasani kubermangu 536 mošeest 418, mis olid rajatud n-ö ebaseaduslikult. Ja ometi, nagu öeldud, 1741. aasta ukaasiga legaliseeriti budism. Välismaalt saabuvad laamad, kui nad andsid Vene impeeriumile truudusevande, vabastati isegi maksudest. Burjaadi laamad kuulutasid Vene imperaatorid seepeale Valge Tārā (burjaadi k Tsagaan Dara-ehe) inkarnatsiooniks. Ja see kehastumine Tārāna pärandus ka hilisematele imperaatoritele kuni Nikolai II välja. 2009 külastas president Dmitri Medvedjev Ivolga kloostrit ning ta olevat kuulutatud  tänapäeva esimese Venemaa valitsejana Valge Tārā kehastuseks. (Muide 2013 käis Ivolgas ka Putin, teda siiski jumalanna kehastuseks ei kuulutatud.)
Aastaks 1917 oli Burjaatias 37 datsani 15 000 laamaga. Nõukogude ajal rünnati laamasid kahe lainena. Alates 1930ndatest aastatest, mil Stalin oli võimul, algas NSVLis kampaania välja juurida aastaks 1937 religioon. Enamik pühakodasid ja kloostreid suleti ja enamik munki saadeti GULAGi. Kuni aastani 1934 lasti maha, pandi vangi või saadeti sunnitöölaagritesse 1162 laamat. 1937−1938 lasti maha 600 laamat, 400 pandi kohalikesse vanglastesse, 1000 saadeti sunnitöölaagritesse. Aastal 1938 suri Ulan-Ude vanglas ka legendaarne Agvan Doržiev. Aga vähemal määral kestis laamade tagakiusamine veel aastakümneid edasi.

• P 19 aug Ivolga datsan. Läbisõit 37 km, 16−18 °C, õhurõhk 944−947 mbar, pilves, kõrgus merepinnast 565 m.

Aastal 1944 kogus grupp burjaadi munki 16 auväärses eas laama allkirjad ning sõitis Moskvasse Stalini juurde palvega rajada uus budistlik tempel. Imelisel kombel saadi Stalini nõusolek ning järgmisel aastal pandi Ivolgale alus. Legendi järgi olevat templi koha kätte näidanud valge hobune, kes tuli sellele kohale. 1945. aasta detsembris viidi siin läbi esimene hural ja juba veebruaris 1946 tähistati tiibeti uus-aastat kooskõlas budistlike traditsioonidega. 1951 eraldasid võimud ametlikult maa kloostrikompleksi tarbeks. Tänaseks on kloostri territooriumil hulk templeid, budistlik ülikool Taši Tšoinhorling, stūpad, palveveskid, pandido-hambo-laama residents, munkade eluasemed, bodhi-puu, budistliku kunsti väike muuseum, raamatukogu, budistliku rituaalatribuutika kioskid.
1991. aastal avatud kloostriülikoolis õpib umbes 100 õpilast-huvaraki, kellel on võimalus valida nelja osakonna vahel: filosoofia, tantra, ikonograafia ja meditsiin.
Stūpad (burjaadi k субарган) on pühendatud Meditsiini-Buddhale, Buddha Šākjamunile, Agvan Doržijevile (seda kutsuvad kohalikud ka Kālacakra ehk Shambhala stūpaks).
Püüan nimetada ka kloostri territooriumil paiknevad templid: Tsogtšen-dugan (Цогчен-дуган, burjaadi kloostrite kontekstis tähedab see peatemplit), Tšoira-dugan (Чойра-дуган, filosoofia õppeosakonna tempel), Džüd-dugan (Жуд-дуган, tantristlik tempel), Maidarin-sume (Майдарин-сумэ, tulevase Buddha tempel), Devažin-dugan (Дэважин-сумэ, Buddha Amitabha paradiis), Sahjusan-sume (Сахюусан-сумэ, dharmapālade ehk Õpetuse kaitsjate tempel), Maanin-dugan (Маанин-дуган, kaastunde-bodhisattva Avalokiteśvara tempel), Ногоон Дара Эхын сумэ (Rohelise Tārā tempel) ja Künrig dugan (Гунрик-дуган, Buddha Maha-Vairocana tempel).
Datsan muutus mõned aastad tagasi palverännakute sihtpunktiks. XII pandido-hambo-lama Daši Dorži Itigelov istus aastal 1927 lootose poosi ja sisenes sügava meditatsiooni seisundisse. Enne seda ta palus oma õpilasi hiljem ta keha hauast välja kaevata ning lubas naasta elusana. 30 aastat hiljem kaevatigi ta keha hauast ning see oli imeliselt säilinud, nagu oleks ta surnud eile. Eksperdid tõdesid, et nahk, küüned ja juuksed olid säilinud suurpäraselt, lihaskude oli pehme. Ta keha kuulutati reliikviaks. Aastal 2002 toodi tema surnukeha datsani, aasta hiljem võeti vastu otsus ehitada selle reliikvia hoidmiseks tempel. See ehitati templi eeskujul, mille aastal 1906 projekteeris hambo-lama Itigelov ise. Reliikviat käiakse austamas lähedalt ja kaugelt.

Meie päev kujuneb väga sisutihedaks, blogimiseks jääb vähe aega... Hommikul kell 8 osaleme Dharma-kaitsate templi rituaalis, pärast seda saame osa liturgiast Tsogtšeni templis. Edasi kastame end radoonirikkas pühas allikas. Pärastlõunal külastame pea kõiki ülalnimetatud templeid. Õhtul teeme isekeskis mettā bhāvanā meditatsiooni, milles osalevad ka need meie reisigrupi liikmed, kes pole budistid.

• E 20 aug Ivolga datsan – Ivolginsk – Ulan-Ude – Verhnjaja Berezovka – Ulan-Ude. Läbisõit 60 km, 15−25 °C, õhurõhk 948−955 mbar, suhteline õhuniiskus 36−65%, tuule kiirus 3−5 m/s, kõrgus merepinnast 565−600 m, päikeseloojang 20.03.

Ulan-Udes (burjaadi k Улаан Үдэ) kohtume hommikul äärmiselt huvitava mehega − emtši-laama Tšimit-Dorži Dugaroviga. Emtši-laamad on ravitsejad-tervendajad, kelle ravimeetodid põhinevad tiibeti meditsiinil. 76-aastane Tšimit-Dorži on burjaadi ravitsejate hulgas üks kõige austatumaid ja nõutumaid. Sissejuhatuseks vestleme tunnikese mitte-meditsiinilistel teemadel: Vene tsaaridest, budismist... Tema elu on olnud põnev, oma akadeemilise budistliku hariduse omandas ta Mongoolias Gandantegtšenlini kloostris, hiljem oli Ivolga datsani širetee ehk kloostriülem. Muuhulgas selgus, et ta on olnud tuttav legendaarse Agvan Doržieviga, mehega, kes lõi kontaktid Venemaa ja Tiibeti vahel, tsaar Nikolai II ja XIII dalai-laama vahel. Samuti teadis Tšimit-Dorži Eestimaalt pärit budamunka Ashin Anandat (kodanikunimega Friedrich Voldemar Lustig), kellega kohtus Birmas. Kohtumise teine pool on pühendatud tervise ja haiguste teemadele. Toonart, Silver ja Tiina saavad emtši-laamalt kasulikke nõuandeid.

Pärastlõunal teeme pikema jalutuskäigu Verhnjaja Berezovka külas asuvas Etnograafiamuuseumis. See on Venemaa suurim vabaõhumuuseum, laiub 37 hektaril. Siin on leide hunnide ajast ja rikkalik Siberi rahvaste puitarhitektuuri kollektsioon. Esindatud on evengid, Ees-Baikali burjaadid, Taga-Baikalimaa burjaadid, kasakad, staroverid, Vana-Verhneudinsk. Samuti on siin väike loomaaed, kus elavad hundid, karud, tiigrid, hirved, põdrad, hobused, sead, ilvesed, rebased, jänesed jne. Maailma suurim kaslane on Amuuri tiiger (lad k Panthera tigris altaica), aga nende arvukus on otseses seoses metsa raiumisega − mida vähem on metsa, seda vähem on metssigu, ja mida vähem on metssigu, seda vähem on tiigreid.

• T 21 aug Ulan-Ude – Sotnikovo − Ošurkovo – Iljinka – Troitskoje – Tarakanovka − Selenginsk – Kamensk – Babuškin – Tanhoi – Võdrino – sisenemine Irkutski oblastisse – Baikalsk − Utulik − laager Baikali ääres. Läbisõit 328 km, 13−24 °C, õhurõhk 936−956 mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 456−750 m, päikesetõus 5.43.

21. augustil tähistasid vanad slaavlased Stribogi päeva. Stribog (vana-vene k Стрибогъ) on ida-slaavi mütoloogias tuulejumal. Pärimuse kohaselt elab Stribog Okijan-meres Bujan saarel ning tekitab igapäevaselt 77 tuult ning puhub need laiali kõikidesse ilmakaartesse. Slaavlased annetasid sel päeval tangu, viljateri, jahu, putru, leiba − pildudes seda laiali tuulde, paludes seejuures heaks viljasaagiks soodsaid tuuli. Tuuled, eriti keeristormid ja tornaadod, on salapärased ja hirmutavad; tornaadodesse visati nuge, kive, peksti neid kaigastega. Slaavlased needsid neid, kutsudes seejuures appi Peruni. Kõik tuuled, olgu nõrgad, paitavad või tugevad, on Stribogi lapsed ja lapselapsed. Olles tuule valitseja, Stribog võib esile kutsuda või lõpetada tormi või misiganes muu tuulega seotud ilmastikunähtuse. Kõiksuse tasandil on Stribog kui kosmiline tuul, jumalus Всебог Род’i hingamine. Pole kuulnud, kas ka tänapäeval venelased Stribogi päeva tähistavad, ent täna on igatahes ilm tuuline. Tuul segab isegi helisalvestust.

Ärkame hommikul vara, et jõuda juba kella üheksaks 70 kilomeetri kaugusel asuvasse Püha Kolmainu Selenge mungakloostrisse (vene k Свято-Троицкий Селенгинский мужской монастырь), mis on rajatud 1681. aastal. Külastame liturgiat, milles äratab tähelepanu erakordselt kaunis ja kristalse kõlaga naishääl.

Keerame trassilt sisse Võdrinosse ja Baikalskisse. Võdrino on töölisasula, kus asus nn parandusliku töö koloonia IK-4, mis andis tööjõudu metsatöödeks. Muide, selles vanglas suri aastal 1974 nii mõnegi eestlase budismiõpetaja, laama Bidija Dandaron. Veel aastal 2012 oli siin umbes 1000 vangi, ent 2015 vangla suleti. Sellega seoses ilmusid meedias kriitilised artiklid, et töö kaotas 250 inimest ja see on külale “surm”. Omamoodi “surm” tabas viis aastat tagasi ka järgmist väikelinna Baikalskit, kus suleti tseluloosi- ja paberikombinaat.

Õhtu eel jõuame järve äärde. Nagu Ida-Aafrika riftiorus nägime pikki kitsaid sügavaid järvesid nagu Tanganjika ja Njassa, nii on siin Lõuna-Siberis teatud mõttes sarnane Baikal. 80 kilomeetrit lai, 636 kilomeetrit pikk, suurim sügavus 1637 meetrit, sisse voolab 1123 jõge ja oja, välja voolab vaid üks − Angara (burjaadi k Ангар мүрэн). Väidetavalt on Baikalis üks viiendik kogu maailma jäätumata mageveevarudest. Järvest läänes asub Euraasia laam, idas Amuuri laam, mistõttu on piirkond seismiliselt aktiivne. Tugevate maavärinate tõenäosus on väga suur, vältimaks katastroofe ehitatakse siinsed majad madalad või maavärinakindlad. Vesi pole järves kuigi soe, hinnanguliselt vast ehk 13 °C, aga viie- või kümneminutilise ujumise võtame siiski ette.

Kaldal näeme surnud hüljest (lad k Phoca sibirica). Hülged on ju üldiselt mereloomad... Kuidas nad Baikalisse sattusid, pole päriselt selge. Üks hüpoteesidest on, et ajal, mil Siberi jõed oli veerikkamad, tulid hõlged siia Põhja-Jäämerest Jenissei ja Angara jõgesid mööda.

Land Cruiser I elektrisüsteemis tekib mingi rike, arvatavasti lühis 12 / 230 V inverteris. Pingemuundur ja samuti lällar lakkavad töötamast. Hannese abiga saame raadioside tööle, inverterit mitte.

• K 22 aug laager Baikali ääres – Sljudjanka – Kultuk − Bõstroje − Tibelti − Zun-Morino − Hurai-Hobok − Aršan. Läbisõit 136 km, 15−29 °C, õhurõhk 907−977 mbar, öösel udu, päeval pilvitu, kõrgus merepinnast 456−1005 m.

Sljudjanka linna ja Kultuki vahel keerame teelt kõrvale Šamanski neemele, mis on burjaatide püha koht (burjaadi k Айха-Шулун − ‘hirmus kivi’). Siin on olnud asustus juba neoliitikumi ajal, leitud on koopamaalinguid. Teadaolevalt elas ühes kaljukoopas naisšamaan, kes ka suri selles koopas. Pärimuse järgi olevat šamaani surma järel tõusnud Baikali veetase. Hiljem on Šamanski neemel läbi viidud rituaale ja ohverdamistseremooniaid.

Pärastlõunal sõidame Aršani (burjaadi k Аршан − ‘allikas’), mis asub Sajaanides Tunkinski aheliku jalamil. Siin on kõike − kaunis loodus, nn Armastuse mäetipp, mongoli turg, kuumaveeallikas, kosk... Aršanis on ka kaks budistlikku kloostrit. Neist ühe, Hoimorski datsani (burjaadi k Хойморой дасан) − mida kutsutakse ka Bodhidharma templiks − on rajanud legendaarne Agvan Doržiev, kellest meil on olnud põhjust rääkida juba mitmel korral erinevates kontekstides.

• N 23 aug Aršan – Hurai-Hobok − Zun-Morino − Tibelti − Bõstroje − Kultuk – Irkutsk. Läbisõit 208 km, 12−25 °C, õhurõhk 800−909 mbar, vahelduv pilvitus, vihm, päikeseloojang 20.11, kõrgus merepinnast 440−2412 m.

Tänase päeva esimese poole veedame Aršanis. Kes käib koskede juures, kes jalutab niisama ringi. Toonart, Inga, Tiina ja mina ronime Armastuse mäele. See on päris kõva tõus, Aršan asub kõrgusel 893 meetrit merepinnast, tipu kõrgus on 2412 meetrit. Seega tõusta tuleb üle 1500 meetri. Toonart, Inga ja Tiina käivad tipus ära. Lisan siinkohal sellest maalilisest maastikust ühe foto, mille tegin sadakond meetrit tipust allpool. Õhtul kurdavad kõik ronijad reielihaste valu üle.
Vaatame üle ka mongoli turu. Kes on tulnud reisile suveriietes, ostab eelolevate võimalike külmade ööde tarvis Mongoolia päritolu kaamelivillast sokke või muid soojendavaid kehakatteid. Minult kui heliloojalt on ISCM World New Music Days 2019 tellinud umbes veerandtunnise kooriteose, soovitavalt idamaise tausta või Aasia päritolu pillidega. Ja äkitselt näen turuletil kolme parmupilli... Kas ehk võiks see pill sobida kavandatavasse oopusesse? Valin kolmest parmupillist parima ja ostan, nikerdustega puidust pakendi saan kauba peale. Varem oli mu pillikollektsioonis Kambožast pärit pilliroost parmupill, nüüd siis ka metallist Mongoolia хэл хуур.

Olime oma tänase laagripaiga kavandanud Baikali veerde, ent aina tugevnev vihmasadu sunnib plaane muutma. Otsustame sõita Irkutskisse. Vaatamata tugevale vihmasajule jätab Irkutski südalinn väga sümpaatse mulje: stiilselt renoveeritud vanad majad, jalakäijate tänavad, hubased kohvikud, supermaitseka sisekujundusega retro-hotell... See kõik erineb väga palju kunagisest Irkutskist, mida mäletan kolme aastakümne tagusest ajast. 

• R 24 aug Irkutsk – Usolje-Sibirskoje – Zalari – Zima – Tulun – Nižneudinsk – laager Uki küla lähedal. Läbisõit 549 km, 15−23 °C, pilves, vihm, suhteline õhuniiskus 100%, õhurõhk 943−963 mbar, tuule kiirus 9 m/s, päikesetõus 6.00, kõrgus merepinnast 410−585 m.

Eile mäkke tõustes ei märganudki, ent küllap puresid meie sääri mingid sääsesarnased lendavad olevused. Igatahes täna on jalgadel näha kümmekond punetavat laiku, mille keskel on umbes millimeetrise läbimõõduga tumepunane plekk. Ja − oh − kuidas need sügelevad. Ka reielihaste valu ei ilmuta esialgu veel taandumise märke.

Katusetelke avades märkame, et telgid, madratsid ja padjad on märjad. Mõnest madratsist saab vett lausa välja pigistada. Üritame oma varustust lõkke veeres kuivatada.

• L 25 aug laager Uki küla lähedal – Taišet – sisenemine Krasnojarski kraisse – Borodino – Novaja Petšora. Läbisõit 460 km, 12−25 °C, hommikul ja õhtul udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 962−971 mbar, kõrgus merepinnast 330−416 m.

Öösel laskub laagri kohale tihe udu. Telgid saavad taas märjaks.

Asume teele, esimese peatuse teeme Taišetis (keti ehk Jenissei ostjaki k ‘külm jõgi’), mis 1930-ndatest kuni 1950-ndateni oli GULAGi allüksuste JugLagi ja OzjorLagi administratiivne keskus. Linn tekkis Trans-Siberi raudtee ehitamisega, hiljem on ka BAMi oluline raudteesõlm.
Milleks rajati BAM? Eelkõige selleks, et saaks raudteel liikuda ka Baikali järvest põhja poolt. Enne seda oli võimalik mööduda Baikalist vaid lõuna poolt. Aga veel enne seda... Raudtee lõppes Baikali kaldal. Vedur lükkas vagunid praamile, ning see sõitis Baikali idakaldale. Talvel pidi olema selleks praam-jäälõhkuja. Aga niiviisi sai korraga viia paar vagunit, seega rongitäit tuli üle vedada jupikaupa. Hiljem kasutati ka moodust, et paksule, umbes kahemeetrisele jääle paigaldati raudteerööpad ning Baikal ületati hobustega vaguneid vedades.

Siseneme Krasnojarski kraisse ning keerame kellad tund aega tagasi Krasnojarski ajale (GMT / UTC +7). Krasnojarski krai suurus on hoomamatu, üle 2,3 miljoni ruutkilometri ehk ligi 52 korda Eestist suurem. Ulatub Põhja-Jäämereni välja. Tudengipõlves käisin Krasnojarski krai põhjaosas Taimõri poolsaarel suusamatkal. Meenub, et meeskonnas oli 52-aastane mees, kel polnud kerge sügavas lumes ja mägedes mütata. Mõtlesin, et mis on küll vanamehel siiakanti asja. Nüüd, mil olen temast vanem − ei hakka ütlema, kui palju vanem − olen taas siin...

Sõidame Novaja Petšorasse ehk Uus-Petserisse, külasse, mis asub suletud-keelatud linna Zelenogorski ehk Krasnojarsk-45 vahetus läheduses. Siin elab hulk inimesi, kes peavad end eestlaseks või setuks. See, mis nüüd juhtuma hakkab, ületab kõik ootused. Meid tervitatakse arhailises eesti või seto keeles, pikema vestluse puhul minnakse üle vene keelele. Kutsutakse külla klubisse, raamatukokku. Õhtul leiabki aset paaritunnine kohtumine eesti-seto kogukonnaga, kellest suurema osa moodustavad eakamad naised. Paljud neist räägivad oma loo. Kõik nad on sündinud Siberis, kuid nende vana-vana-vanemad on tulnud XIX sajandi lõpus või XX sajandi esimestel aastatel Lõuna-Eestist, peamiselt Võro- või Setomaalt. Meid kutsutakse lauda, pakutakse head ja paremat, meie omalt poolt paneme lauale pudeli Vana Tallinnat. Koos laulame Seto hümni, Kaera-Jaani, Metsa läksin ma... ja Sepapoisse. Kohtumine möödub ülimalt südamlikult. Enne keskööd suundume väikese järve äärde oma välilaagrisse.

• P 26 aug Novaja Petšora – Krasnojarsk. Läbisõit 159 km, 10−26 °C, öösel udu, vahelduv pilvitus, õhurõhk 964−991 mbar, päikeseloojang 19.58, kõrgus merepinnast 170−400 m.

Hommikusöögi ajaks saabub meie laagripaika Ljubov Nikolajevna, kuigi venepärase nimega, aga tulihingeline eestlanna. Toob meile värskelt keedetud kartuleid, tosina kanamune ja purgi moosi ning palub, et enne külast lahkumist külastaksime ta kodu. Seda teemegi, kuid nüüd võtab ta meid vastu rahvariietes. Kõik on pisarateni liigutatud. Seda kõike on raske uskuda − kuidas küll need inimesed on tuhandete kilomeetrite kaugusel algsest kodumaast suutnud säilitada oma identiteedi ning isegi teatud määral eesti või seto keele? Igatahes on aeg eilsest õhtust tänase hommikuni üks meie reisi highlighte.

Saabume Krasnojarskisse. Mõni sõna sellest linnast... Krasnojarski asutasid 1628 vojevood Andrei Dubenskile alluvad kasakad kindlusena. Kindlustusi oli tarvis kaitseks Jenissei kirgiiside ja teiste põliselanike vastu, kelle venelased sellest piirkonnast ära ajasid. Tol ajal nimetati uued asulad tavaliselt jõe järgi, mille ääres nad olid. Seetõttu plaaniti esmalt kindlus nimetada Verhnejenisseiskiks (Jenisseisk oli juba olemas) või Katšinskiks. Esialgu nimetati seda dokumentides Katša jõe järgi Novõi Katšinsk. XVII sajandi keskel kindlustus asulale nimi Krasnõi Jar. See on tõlge katšinite keelsest sõnapaarist kõzõl jar, kus jar tähendab kõrget jõekallast või küngast ja kõzõl punast värvi. Ja vene keeles teatud kontsekstis tähendab красный lisaks punasele ka ilusat. Tsaaririigi ajal oli Krasnojarsk asumisele saatmise sihtpunkt, siia saadeti näiteks 8 dekabristi, samuti Lenin.

Pärastlõunal külastame Krasnojarski Ooperi- ja Balletiteatrit, mille fassaadile paigaldati just eile Hvorostovski nimi. Eile toimus Krasnojarskis ka Hvorostovski nii-öelda “teine matus” − vastavalt laulja soovile toodi osa põrmust tema kodulinna. Kavas on Krasnojarskisse püstutada ka ausammas suurele baritonile, lähinädalatel peaks selguma, milline ideekavand osutub valituks. Teatavasti võitles Hvorostovski oma elu viimasel kahel ja poolel aastal ajuvähiga, paljud kavandatud kontserdid ja ooperietendused jäid ära. Ravi tulemusena haigus korraks taandus, 2015. aasta septembris tuli ta taas lavale New Yorgi Metropolitanis, peaosatäitjana Verdi ooperis “Trubaduur”. See oli maailma muusikaelu suursündmus, kui õigesti mäletan − Meti hooaja avaetendus, Leonora rollis oli Anna Netrebko. Ja siis... kui lavale ilmus Krahv di Luna rollis Hvorostovski, etendus katkes korraks, puhkes sedavõrd tormiline aplaus, et orkestrit poleks enam olnud kuulda. Jah, on mõned kontserdid ja etendused, mis on jäänud mulle kauaks meelde, see on üks neist vähestest.
Ja milline kohtumine...! Teatavasti on ooperiteatri pealavastaja mu kunagine kursusekaaslane muusikaakadeemiast Neeme Kuningas. Kunagi elasime temaga isegi ühes ühiselamutoas. Kes oleks võinud siis arvata, et 40 aastat hiljem kohtume vana sõbraga tuhandete kilomeetrite kaugusel Siberis! Neeme räägib oma tegemistest, parajasti on tema töölaual Wagneri “Lendava Hollandlase” partituur. Käime Krasnojarski Koduloomuuseumis. Õhtul viib Neeme meid ooperi-galale, mis on pühedatud äsja meie hulgast lahkunud Dmitri Hvorostovski mälestusele. Suurel vabaõhulaval on sümfooniaorkester, segakoor, dirigent Konstantin Orbeljan ning arvukalt staar-soliste. Minu südame eeb soojaks veel asjaolu, et see kontsert toimub täpselt filharmoonia esisel väljakul... Ja samas filharmoonia suures saalis tegime Vitamiiniga 1980-datel aastatel 10 päeva jooksul 20 pilgeni väljamüüdud kontserti. Pakuti teha veel 20 lisakontserti, millest loobusime.

Eespoolnimetatud koduloomuuseumis keskendume peamiselt Krasnojarski krai põlisrahvastele. Ekspositsioonis on kujutatud evengide, nganassaanide, sölkupite, doganite, neenetsite, eenetsite jt elu, šamanismi ja tavasid. Mulle pakuvad enam huvi ketid (ket − keti k ‘inimene’) ehk Jenissei ostjakid, keda elab Krasnojarski krais alla tuhande. Seega pole kuigi tõenäoline, et me juhuslikult neist mõne otsa komistame. Antropoloogiliselt kuuluvad ketid mongoliidsesse põhja-aasia rassi ning nende peamiseteks elatusaladeks on traditsiooniliselt olnud karusloomajaht ja kalastus, alates XVIII sajandist järjest enam ka põhjapõdrakasvatus. Tänapäeval on ketid venestumas, 2010. aasta rahvaloenduse andmetel valdas jenissei keelte hulka kuuluvat keti keelt ainult 213 inimest. See on sedavõrd väike arv, et meil ehk polekski põhjust sellele tähelepanu pöörata, aga... Olles geolingvistikas küll profaan ning kartes asuda libedale teele, tahaksin siinkohal siiski tähelepanu juhtida mõningatele hüpoteetilistele seostele, millega puutusime teatud määral kokku juba oma Siiditee ning Arktika-Antarktika ekspeditsioonidel. Ja nimelt, Itaalia lingvist Alfredo Trombetti tuli välja ideega, et jenissei keeled on suguluses mõningate Põhja-Ameerika indiaani keeltega, ning aastal 2010 avaldas ameerika keeleteadlane Edward Vajda põhjaliku artikli, pigem uurimuse, mis omakorda kinnitab seda hüpoteesi. Tänapäeval räägitakse lingvistide hulgas järjest valjemahäälsemalt dene-jenissei keelkonnast, kuhu kuuluvad nii siinne keti, samuti keeled, millega puutusime kokku Ameerika-reisil suheldes indiaanlastega − st athabaska ja navaho keeled, aga samuti mõned isolaadid, näiteks burušaski keel, mida meil õnnestus korduvalt kuulda Pakistani põhjaosas Hunzas. Ühesõnaga, meie ekspeditsioonide jooksul, otsekui kivi kivi peale ladudes hakkab selgemaid piirjooni omandama “hoone” − maailm koos oma rahvastikuga, ning järjest enam saavad kinnitust hüpoteesid kunagisest rahvaste rändest Aasiast Põhja-Ameerikasse ning nõnda-nimetatud Beringia teooria.

• E 27 aug Krasnojarsk. Läbisõit 141 km, 14−27 °C, kerge pilvitus, õhurõhk 905−986 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, päikesetõus 5.41, loojang 19.56, kõrgus merepinnast 270−680 m.

Hommikul toimub meil meeskonna osaline vahetus. Viime lennujaama Kaido ja Inga, kes lendavad läbi Moskva Tallinnasse, ning juba mõnikümmend minutit hiljem võtame vastu Aivo ja Raivo.

Venemaa administratiivsed keskused ja muud olulised linnad on täis valimisreklaame, 9. septembril toimuvad kubernerivalimised. Erandiks pole ka Krasnojarsk. Kui mitmetes vabariikides, kraides ja oblastites tõotab tulla tasavägine valimisvõitlus ning tulevane kuberner ei pruugi selguda esimeses valimisvoorus, siis Krasnojarski krais on välja kujunenud väga selge favoriit − senine kuberneri kohusetäitja, eestipärase perekonnanimega Aleksandr Uss. Tema võidu peale oleksin valmis kellegagi kihla vedama.

Pärastlõunal ronime, või pigem jalutame, Jenissei kaldal asuva mäe otsa, et näha kuulsaid Krasnojarski kaljusid (vene k Столбы).

• T 28 aug Krasnojarsk – Ovsjanka – Divnogorsk – sisenemine Hakassia Vabariiki – Salbõkski kurgaanid – Tšernogorsk – Abakan. Läbisõit 490 km, 15−24 °C, pilvitu, õhurõhk 948−995 mbar, suhteline õhuniiskus 69%, tugev tuul, päikesetõus 5.43, loojang 19.54, kõrgus merepinnast 245−780 m.

Täna liigume algul lääne suunas, aga edasi peamiselt lõuna suunas mööda maanteed “Jenissei” paralleelselt Jenissei jõe ning Krasnojarski veehoidlaga. Jõe nime kandev maantee pole kuigi vana, rajatud alles 1966. aastal. Divnogorskis näeme jõe vastaskaldal kaljumoodustist nimega Monah (vene k монах − ‘munk’). Ületame Jenissei. Krasnojarski hüdroelektrijaama tammi suurus on muljetavaldav. Jõeorg või pigem isegi kanjon on selles kohas kitsas, umbes 750 meetrit. Aga tammi pikkus on 1972 meetrit, suurim kõrgus 128 meetrit. Tammi taha on tekkinud tohutu veehoidla pikkusega 388 kilomeetrit ning maksimaalse laiusega 15 kilomeetrit. Muide, seesama tamm on kujutatud Vene kümnerublase paberraha tagaküljel.
Varem olen Jenisseid näinud kaugel polaarjoone taga Dudinkas, kui läksime suusamatkale Putorana mägedesse. Seal, alamjooksul, on jõgi muidugi märksa suurem ja võimsam. Vooluhulk sõltub väga palju aastaajast, kuid igatahes on tegemist nii Venamaa kui Siberi veerikkaima jõega ning kui tuua võrdlusi Maarjamaaga, siis võrreldes näiteks meie armsa Emajõega, siis vahe on pea tuhandekordne. Jõe nimi arvatakse tulenevat kas vana-neenetsi keelest (Енэсий), või evengi keelest (Ионесси), kus see tähendab ‘suur vesi’. Üks detail on aga märkimisväärne − pea alati on jõgesid seostatud feminiinse poolega, olgu siis tegemist Emajõega, Emakese Volgaga, Indias voolava Gangese, mida seostatakse Ganga nimelise jumalannaga, või Hiina Kollase jõega, mida samuti kutsutakse hellitavalt Ema-jõgi. Ent Jenissei − sibirjakid nimetavad seda mõnikord Jenissei-batjuška (Енисей-батюшка) ehk siis ‘isake Jenissei’.

Peatuse teeme Hakassia piiril. Nagu hiljuti läbitud Jakuutia ja Burjaatia, nõnda sisaldub ka Hakassia kui administratiivse üksuse nimes alates aastast 1992 sõna “vabariik”. Põlisrahvas on siin hakassid (endanimetus mitmuses тадарлар, varem kutsuti ka abakani, minussinski, atšinski või jenissei tatarlasteks) on märgatavas vähemuses. 1930-ndatel asustati siia ümber tohutult venelasi ning tänaseks on põlisasukaid vaid umbes 12% elanikkonnast ehk arvuliselt kusagil 63 000 kandis. Ületanud Hakassia piiri, on märgata muutusi ka maastikus: lauged mäed, lõputud stepid. Tahes-tahtmata tekib lõpmatuse tunne nii ruumilises kui ajalises mõttes. Aastal 2015 käis Eestis festivalil “Orient” hakassi rahvamuusikaansambel Ülger ning nende juht Kuchen Ayharkh Sayn andis festivali raames toimunud etnoloogikonverentsil väga huvitava ülevaate hakasside maast, kultuurist ja uskumustest. Siinkohal meenuvad Ülgeri laulud ja ansamblijuhi jutustused... Hakassia maastikud harmoneeruvad suurepäraselt pikaldaste, otsekui ilma lõputa rahvalauludega.

Enne pealinna Abakani jõudmist teeme trassilt umbes 40-kilomeetrise kõrvalepõike Salbõkski kurgaanide juurde. Künkad on ümbritsetud tohutute monoliitidega. Siia on maetud sküütide valitsejad V−IV sajandist eKr.  Kohalikud inimesed räägivad väga erilisest energiavoost, mis otsekui purskub välja maa seest. Nagu Hakassia teisedki menhirid, asub ka see üsna erilises paigas, maakoore murdumise kohal − madalsagedusliku geoanomaalia epitsentris. Mõned Hakassia teadlased on väitnud, et tektoonilistest lõhedest eraldub energia, mis pole tänasele teadusele veel tuntud, ent avaldab mõju inimorganismile. Kivisteelist lähtuv kiirgus ei pidavat olema elektriline, radioaktiivne ega magnetiline. Oleme kuulnud ja lugenud geopatogeensetest aladest ka väljaspool Hakassiat kusiganes mujal, sageli ka negatiivses kontekstis kui elamiseks ebasobivatest paikadest. Arvatavasti me külastame veel mõnda sarnast paika, siis ehk räägime sel teemal põhjalikumalt.

Õhtul kohtume meie uue reisikaaslase Toomasega. Kahjuks jõudis ta lennukiga Abakani ilma pagasita, ehk toob homne päev ses osas lahenduse.  

• K 29 aug Abakan – sisenemine Krasnojarski kraisse – Jermakovskoje – Grigorjevka – Tšornaja Retška – Tanzõbei – Lääne-Sajaanid / Aradanski ahelik – Aradan – Kurtušibinski ahelik / sisenemine Tõva Vabariiki – Turan – Aržaan – Turan – Ujukski ahelik – Kara-Hak. Läbisõit 400 km, 12−20 °C, vahelduv pilvitus, vihm, suhteline õhuniiskus 88%, õhurõhk 855−985 mbar,  kõrgus merepinnast 245−1445 m, päikesetõus 5.57

Järgneval viiel päeval meil arvatavasti puudub ligipääs internetile, loodetavasti lugejad andestavad järgmiste sissekannete ja fotode üleslaadimise mõningase hilinemise. 

Reis jätkub saidil Siber-Mongoolia 2018 II etapp ja lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnal jätk.

---

I etapi meeskond

Hannes Loopere, Toonart Rääsk, Kaido Kepp, Silver Siilak, Sander Starast, Inga Karu, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

                              

Tänu: Toyota Baltic AS, Lexus Tallinn, 4x4kool.ee, Matkasport, Aimar Ventsel, Jaanus Piirsalu, Väino Laisaar, Aigar Ojaots, Boris Leikin

Loe lisaks GO Reisiajakirjast 6 / 2018 Tiit Pruuli intervjuud “Peeter Vähi − tagasi Venemaal”
Teleproduktsioonifirma “Osakond” poolt toodetav 12-osaline teledokumentaal ekpeditsioonist tulekul ETV ekraanile aastal 2019
Vaata ka Siiditee tuur, African Round ja Arktika-Antarktika 2010