LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

KultuuariNaoRaamat

LogoGoGroup


Records available

Super Audio CD La donna è mobile. Verdi. Luc Robert

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

CD Great Maestros V. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra

Double CD Great Maestros VI. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra 

Double CD Verdi Wagner 200. Estonian National Opera Chorus and Orchestra

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD Works for Violin and Piano. Vol 1 Eduard Tubin

DVD Keyboard Juggleress. Irina Zahharenkova

CD Legend. Arsis

Magic of Sound (Ralf Taal)

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

DVD Joy and Sorrow Unmasked. European Union Baroque Orchestra, Lars Ulrik Mortensen

CD Locus amoenus. René Eespere

CD The Best of Arsis Bells. Arsis, Estonian National Symphony Orchestra, Estonian National Male Choir, Aivar Mäe

DVD Faust. Ain Anger, Estonian National Opera

DVD Modigliani − the Cursed Artist. Estonian National Ballet, Risto Joost

ImagetextAFRICAN ROUND
2012–2013

BLOGI IV: LÄÄNE- JA LOODE-AAFRIKA

Aastal 2007 püüdis grupp eestlasi taasavastada iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, ohtlikke paiku ajaloolisel Siiditeel. 2010. aasta augustist detsembrini läbis sama grupi tuumik ekspeditsiooni “Arktika-Antarktika 2010” raames džiipidel mõlemad Ameerikad, jõudes lõpuks välja Antarktise mandrile. Nüüdseks on teostunud veelgi mastaapsem reis, mis teeb ringi peale Aafrikale. Vähemalt 29 000 kilomeetrit ja 24 Aafrika riiki 5 kuuga 2 Land Cruiseril... Djibouti - Etioopia - Keenia - Tansaania - Malawi - Mosambiik - Zimbabwe - Botswana - Namiibia - Angola - Kongo DV - Kongo - Gabon - Cameroon - Nigeeria - Benin - Togo - Ghana - Elevandiluurannik - Mali - Senegal - Mauritaania - Lääne-Sahara - Maroko. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt: Ettevalmistus
Vt Blogi I: Ida-Aafrika
Vt Blogi II: Lõuna-Aafrika
Vt Blogi III: Kesk- ja Lääne-Aafrika

NorthWestAfricaR 1 märts: Lagos, 28−33 °C, õhurõhk 1006−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−45 m, päikeseloojang 18:58

Lagosesse saabub IV etapi meeskond − Kristjan, Ervin ja Mati. Kristjan jõuab kohale pagasita, tema kott on maha jäänud kusagile Tallinna ja Lagose vahele.
Tänaseks on reserveeritud meie maasturitele aeg remonditöökojas, eriti oluline on vahetada SILK 1 vasaku esiratta laager, mille Kristjan pidi Tallinnast kaasa tooma. Kuid see laager on kahjuks just nimelt selles mahajäänud kotis. Lükkame remondi edasi homsele, ehk jõuab täna pärastlõunal kohale Kristjani pagas. Homseks (laupäev!) pole võimalik Toyota teeninduses aega reserveerida, küll aga on remondimees nõus tulema koos tööriistadega meie ööbimiskohta ja kohapeal vajalikud tööd teostama.
Saame teada, et eile on jälle kedagi pantvangistatud maanteel Lagosest lääne pool, Benini piiri lähedal. Kes on pantvangid, kes on pantvangistajad ja mis on põhjus − seda ei tea. Teada on vaid, et ohvrite kinnivõtmiseks seati üles roadblock. Lagoses levivad kuuldused ka piraatide kallaletungidest mitmetele laevadele. Kui varem räägiti seoses laevade kaaperdamisega peamiselt somaallastest, Adeni lahest ja India ookeanist, siis tänaseks on piraatide peamised tegevuspiirkonnad just Nigeeria rannikuvetes.

Pärastlõunal oleks pidanud Lagosesse saabuma lennuk Abu Dhabist koos Kristjani kadunud pagasiga. Kristjan helistab lennujaama ning saab teada, et reis hilineb ja lennuk saabub hoopiski öösel kell 2. Seega enne homset pole kraami kättesaamise lootust. Tulemuseta lõpevad ka Canoni fototehnika remondivõimaluste otsingud.

L 2 märts: Lagos, 30−34 °C, õhurõhk 1004−1011 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, edelatuul 3−4 m/sek, päikesetõus 6:58, loojang 18:58, 42 km

Suundume paadiga ringsõidule mööda laguuni, vaatame sadamaid, laevade “surnuaeda” (pildil all) ja laguuniäärseid külasid. Jahutame end ujudes Atlandi ookeanis.
AfricaNigeriaShipOlnud mõned päevad koos Lagose “koorekihiga” ning omanud võimalust vestelda selle maa elust, paneksin siinkohal kirja kuuldud info, mis suure tõenäosusega peegeldab tegelikkust üsnagi adekvaatselt. Nigeeria majandus areneb väga kiiresti, on juba möödunud Lõuna-Aafrika Vabariigist ning ning seega on Nigeeria saanud Aafrika jõukaimaks riigiks. Suurima linna Lagose elanikkond on kasvamas kiirusega, millega rahvaloendused ega statistika ei suuda sammu pidada. Seega kõik numbrid on vaieldavad, ent igatahes loendatakse Suur-Lagose elanikke juba mõnda aega 8-kohaliste arvudega. Kasvamas on ka keskklassi osakaal ning miljonäride arv. Oluline roll selles kõiges on mõistagi naftal. Jõukam keskklass ja ülemklass elab peamiselt Lagose saarel ja selle idaosas (Ikoyi), samuti Victoria saarel. Eriti rikaste elamurajoonid on omakorda piiratud müüriga ning sageli veel täiendava okastraadist kõrgendusega. Sisenemiseks nendele aladele avab valvur kas tõkkepuu või värava. Lagose saarele on koondunud ka kaubandus- ja ärielu keskused, pangad, ööklubid, Ikoyil asub Nigeeria Föderaalvalitsuse peakorter ja teised valitsushooned. Vaesem rahvas, kes siiski moodustab valdava osa Lagose elanikest, elab maismaal asuvates linnaosades. Ärieliidil on vaid harva asja Mainlandi agulirajoonidesse ja piirkondadesee väljaspool Lagost, aga kui selleks tekib tungiv vajadus, liigeldakse võimalusel soomustatud maasturitega ja / või koos ihukaitsjatega.

Remondimehed tegelevad seni SILK 1 esirataste laagrite ja piduriklotside vahetamise ning rataste balansseerimisega.

P 3 märts: Lagos - Badagri - sisenemine Benini - Kraké - Ganvié - Cotonou, 27−34 °C, õhurõhk 1005−1007 mbar, kõrgus merepinnast 10−30 m, päikesetõus 6:58, loojang 19:03, läbisõit 138 km

Kui Bagamoyos ja Windhoekis jätsime osade reisikaaslastega hüvasti ja ütlesime “tere tulemast” saabunud vahetusmeeskonnale, siis siin − Lagoses − kujuneb olukord veidi teistsuguseks. Südamlikuks kujuneb hüvastijätt Andreasega, kes asub täna õhtul lendama Austraaliasse. Kuid Tõnu ja Priit − neile on Aafrika hakanud sedavõrd meeldima, et nad ei suuda lahkuda ning otsustavad pikendada oma viibimist Mustal Mandril veel pea nädala võrra. Niisiis jätkame koos nendega teekonda Benini ja Togosse.
Seni aitas meid teedel ja maastikul orienteerumisel GPS, kuid Lagosest edasi peame liikuma vaid trükitud kaartide järgi. “Tracks4Africa” GPS-kaartidele on kantud vaid Lääne-Aafrika kõige olulisemad teed ja needki on märgitud sirge joonena üsna umbes. Olgu siinkohal repliigi korras öeldud, et teeviidad ja -tähised Aafrika selles osas peaaegu puuduvad.

E 4 märts: Cotonou - Ouidah - Comé - sisenemine Togosse - Agoué - Aného - Lomé, 30−33 °C, päikesetõus 7:01, loojang 18:07, läbisõit 181 km

Meie teejuht Komalan on haige. Istub kägaras ning hoiab kramplikult kätega kõhust kinni. Kõhus on terav valu ja lihaskrambid, kõhulahtisust pole. Anname talle 1 tableti valuvaigistit ja 1 tableti No-spat, mis peaks leevendama spasme. Lükkame oma väljasõidu tunni võrra edasi. Ootame, valu annab veidi järele.
Komalani haigusele vaatamata kujuneb tänane päev sisutihedaks. Hommikul teeme tiiru Nokoué järvel, kus elavad tofinud. See rahvakild põgenes maismaalt järvele Dahomey orjaküttide eest juba XVII sajandil. Olen varemgi näinud ujuvaid külasid Birmas, Kambodžas, Boliivias..., kuid siin on midagi varemnähtust erinevat. Järvel asub mitte küla, vaid lausa 20−30 tuhande elanikuga linn Ganvié. Valdavalt on siin elumajad, aga lisaks neile ka kool, haigla, pood, baar, kirik, mošee, paadimootorite parandus (kuigi valdavalt näeme aerupaate), moemaja jne. Kõik need peened ametiasutused on küll olemas, kuid ei neis maksa otsida mingit sarnasust meie harjumuspärase ettekujutusega haiglast või moemajast. Enamik maju toetuvad ritvadele, põrandapind asub umbes 1,5 m kõrgusel veepinnast, seinad on peamiselt bambuslattidest, katused kas lainelisest plekist või roost. Ühest majast teise saab minna mõistagi üksnes paadiga. Järveelanike peamine elatusallikas on kalastamine. Parajasti sõidame mööda majast, kust kostab lõbus laul, trall ja pillerkaar. Kas suurejooneline pulm? Ei, selgub, et tegemist on kadunukese teise ilma ärasaatmise peoga.
Kuni oleme järvel, püüab Komalan leida arstiabi kõhutõve vastu. Arst mõõdab temperatuuri, see on 36,5 °C. Normaalne. Ja ikkagi kahtlustab tohter malaariat. Tulnud järvelt tagasi üritab Tiina teha teejuhile malaaria kiirtesti. See ei toimi. Tiina võtab uue vereproovi ja testib uuesti. Ikka ei toimi. Ilmselt on kaasasolevad kiirtestiks vajalikud asjad olnud liiga kaua palavuse käes ja muutunud kasutamiskõlbmatuks. Komalan joob paar lonksu Coca-Colat, möödub mõni sekund ning ta oksendab välja nii Coca-Cola kui-ka hommikusöögi. Ta on üleni higine ja väriseb üle keha.

Teeme peatuse Ouidah’ linnas. See on endine suur orjasadam. Linnasüdames asub Chacha plats, kus kunagi osteti, müüdi ja vahetati orje. Mere ääres on paik, kus laaditi orjad laevadele ning viidi sinna, kus neid vajati. Orjakaubandusega tegelesid nii kohalikud kaupmehed kui-ka portugallased. Peamiseks sihtpunktiks oli Portugali tollane asumaa Brasiilia. Oletuste kohaselt viidi siit sajandi jooksul umbes 10 000 orja aastas, seega kokku kusagil miljoni inimese ringis.
Külastame Püütonite Templit. Templit ei seo madudega üksnes nimi, siin elab päriselt vähemalt paarkümmend püütonit. Preester paneb meile püütonid kaela ümber, väites, et need pole ohtlikud. Paistab, et tal on õigus.
Meenub eilne päev ning oleme juba hirmul järjekordse piiriületuse ees. Kuid täna laabub kõik probleemideta. Poole tunniga oleme väljunud Beninist ja sisenenud Togosse. Altkäemaksuta! Eesti Välisministeeriumi kodukas hoiatab: “Riiki sisenemiseks on kohustuslik esitada rahvusvaheline kollapalaviku vastu vaktsineerimist tõendav dokument. /…/ Vältige kõiki rahvakogunemisi ning Sarakawa hotelli ümbrust, kuna seal on palju vargaid. /…/ Meditsiinilise abi saamise võimalused on minimaalsed. Malaaria ja veega levivad haigused on Togos sagedased. … tänavakaupmeestelt ostetud toit ei pruugi vastata tavapärastele hügieenistandarditele.”

T 5 märts: Lomé - sisenemine Ghanasse - Denu - Abor - Akats - Sogakofe - Dawa - Dawhwenya - Accra, 27−32 °C, õhurõhk 1009 mbar, päikesetõus 6:05, loojang 18:13, läbisõit 226 km

AfricaTogoFetishMarketHommikul külastame Lomé fetišiturgu. Siin on saadaval igasugune rituaalatribuutika ja muu kraam, mis on vajalik voodoo ehk voduni (ewe ja foni k ‘vaim’) tseremooniate läbiviimiseks. Turul ja selle ümbruses on sarnane laibahais, mida tundsin viimati Tulemaal Nataly Goodalli rajatud mereloomade uurimise keskuses. Siit võib leida kõikvõimalikke kuivatatud loomi. Merikilpkonnad, konnad, hiired, linnud, konnad... Erinevaid kehaosi antiloopidelt, gasellidelt, ahvidelt, lõvidelt, tüügassigadelt, krokodillidelt, pühvlitelt, leopardidelt... Nahad, pealuud (pildil vasakul, pildistanud Uigur), sarved, käpad, penised... Sel eesmärgil loomade tapmine on Togos seadusega keelatud. Kust need sajad ja tuhanded loomad siis saadakse? Müüjad väidavad, et need on toodud Nigeeriast, Beninist, Burkina Fasost ja mujalt Lääne-Aafrikast ning mõned neist olevat surnud loomulikku surma. Tiina on emotsionaalne: “See on kõige masendavam koht, mida olen näinud. Võib-olla mõni Aasia loomaturg suudab sellega võistelda.” Siinne endine voodoo-preester on surnud, nüüd täidab seda rolli tema poeg, kellega saame jutule. Ta tutvustab meile ka veidi leebemat rituaalatribuutikat − mitmesuguseid amulette ja talismane, millest igaühel on oma funktsioon. Üks aitab lahti saada unetusest ja peavalust, teine aitab säilitada perekonnas armastust, kolmas kaitseb kodu, neljas on Viagra aseaine, viies on abiks üldise heaolu tekitamisel. See viimane on tegelikult väike kaela riputatav nahast kotike, mille küljes on 2 tibatillukest merikarpi ja mille sees on 41 taimest koosnev pulber. Juunior-preester pühitseb selle ning ulatab mulle, öeldes, et seda ei tohi teistele edastada. Või täpsemalt, kellelegi teisele üle andes kaotab talisman väe. Siitsamast turult ostan ka ühe voodoo rituaalides kasutatava löökpilli − goni. See on väike paadi- või banaanikujuline rauast helisev pill, mille vastu lüüakse rauast pulgaga. Siin turul nimetatakse seda küll goniks, ent varemalt olen kuulnud selle löökpilli kohta öeldavat apitua kell, atoke või banana bell.

AfricaGhanaVoodooRitualSiseneme Ghanasse ning liigume edasi lääne ja edela suunas. Hiinlaste ehitatud tee on sama hea nagu Togoski. Peatuse teeme Evenokope külas, kus elavad ewed. Juba alates hommikul kella kaheksast toimub siin rituaal, mille peamiseks eesmärgiks on avaldada voodoo-jumalustele tänu soodsate põlluharimise tingimuste eest. See on üks kõige võimsamaid rituaale, mida oleme näinud senise Aafrika-reisi jooksul. Inimesi on kusagil 30−35 ringis, arvestamata meid. Mõistagi toimub kõik ewe keeles. Nagu teisedki siinkandi keeled, kuulub ka ewe nigeri-kongo keelkonda.
Viis trummimeest on ametis raudse rütmi tagamisega, lüües vastu trumminahka ja aeg-ajalt ka vastu trummikorpust kas sõrmede, käelaba, 1 või 2 pulgaga. Üks trummar −  peamees ehk master drummer − sooritab iga mõne aja järel eriti virtuoosse ja keerulise rütmiga breaki või on teadlikult paari takti jooksul põhirütmi suhtes nihkes. 4 naist raputavad axatsesid ehk calabash-kõristeid, üks naine mängib apitua kella, minagi saan vahepeal ansambliga liituda äsjaostetud instrumendiga. Kõige ekstaatilisemalt musitseerib pikk kõhn mees, ta peksab 2 pulgaga täiest jõust vastu bensiinivaati, seejuures rütmipulss on masinlikult täpne ja tempo püsib muutumatuna. Enamasti soleerib üks eeslaulja, teised laulavad koorina kaasa. Tundub, et kogu seltskond on kahekordselt “pilves”. Iga poole tunni järel tuuakse lagedale puskaripudel, millesse on topitud rästiku mõõtu madu. Iga mees saab umbes 50-grammise klaasitäie. On enam kui kindel, et lisaks sellele on voodoo-seltskond pruukinud ka mingit psühhotroopset ainet. Rituaal võtab järjest enam hoogu ja tuure üles. Keegi vilistab, teine karjub. Paar naist, kes valmistuvad tantsuks, määrivad näod ja jalad kokku valge värviga. Tantsu järel langeb üks naine minestunult maha, rituaalimeister üritab teda teadvusele tuua. Kui oleme sündmust jälginud umbes 2 tundi, tehakse tantsuplatsile lõke. Tulele asetatakse kauss palmiõliga ning sellesse omakorda 2 suurt nuga. Ilmub välja uus tegelane, kelle silmad vaatavad kusagile teispoolsusse ning kes tundub olevat täielikus transis. Ta võtab paljaste kätega (!) keevast õlist välja noad, hakkab tegema energilisi tantsuliigutusi ning surub noateraviku endale kulmude alla. Tantsides käivad noaterad vastu küünarvart, kõhtu ja rinda. Muusika muutub üha valjemaks ning tantsuliigutused üha kontrollimatumaks. Noa-mees haarab publiku hulgast enda kätte väikese tüdruku, rituaalimeister tormab noa-meest talitsema ning tüdrukut päästma. See pole show, ei saagi aru, mis õieti toimub. Püüan rituaali muusikalisest osast teha audiosalvestuse player ning olen seetõttu salvestusagregaadiga melu keskel. Asi väljub täielikult kontrolli alt, noatera liigub mu silmade eest mööda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Tiina haarab mind riietest ja tõmbab eemale... Tõepoolest, aeg on lahkuda.
Nähtu, kuuldu ja kogetu püsib veel tükk aega vaimusilmas. Eespoolkirjeldatu seondub eelkõige rituaali välise ja muusikalise poolega, ent mis oli selle rituaali religiooseks taustaks? See jääbki saladuseks. Olen küll varem üht-teist kuulnud ja lugenud voodoo religiooni eri vormidest, Jumal-Loojast ja kosmogooniast, orisha-jumalustest, nais- (vodunsi) ja meespreestritest (vodunon). Kuid kes oli kes ja mis oli mis tänases riituses? Kahjuks polnud siin kedagi, kellelt oleks saanud mõnes meile arusaadavas keeles midagi küsida. Pealegi, nagu juba eespool öeldud, kõik olid “pilves”.

Misiganes maal püüame ikka süüa kohalikku toitu. Nii ka Ghanasse pole ju mõtet tulla pizzat sööma. Õhtusöögiks tellime maapähkli suppi, kassaavast valmistatud gari fortori ja peamiselt riisist ja hernestest koosnevat waakyet.

K 6 märts: Accra - Oduponkpehe - Cape Coast - Elmina, 29−36 °C, õhurõhk 1004−1006 mbar, suhteline õhuniiskus 82%, UV faktor 11, edelatuul 7 m/sek, päikesetõus 6:11, loojang 18:19, 189 km

Teejuht Komalan on peaaegu terveks saanud ja tunneb end paremini. Nagu arvasimegi, see polnud malaaria.

Jätkame liikumist lääne-edela suunas. Pikema peatuse teeme Cape Coasti kindluses, mille rajasid aastal 1653 Rootsi kaupmehed, kes tegutsesid siinkandis puidu ja kulla väljaveoga. Hiljem tegutsesid siin taanlased, britid ja prantslased ning forti kasutati orjade hoidmiseks. Kindlus oli nende viimane peatuspaik enne, kui nad laaditi Ameerikasse, eelkõige Kariibi piirkonda suunduvatele laevadele. Esialgsed puidust hooned asendati hiljem kivist kindlusega. Kindluse õuel ringi liikudes näeme, et tegemist on ka kohalike kooliõpilaste seas populaarse vaatamisväärsusega. Tõsi küll, paiga õõvastavast minevikust põnevam tundub nende jaoks võimalus valgete inimestega ühele pildile pääsemine. Võimalik, et teatud pidulikkust lisab ka asjaolu, et täna, 6. märtsil tähistatakse Ghanas iseseisvuspäeva. Ja samas, mind kui valget valdab teatud süütunne. Peas välgatab mõte, et ilus oleks neiltsamadelt lastelt kõigi eurooplaste nimel mõttes andeks paluda.

Suure tõenäosusega me ei leiagi Aafrikas Canoni esindust ega remonditöökoda. Mul pole sellesse küll erilist usku, et suudan fotoka ise n-ö “haamri ja mutrivõtmega” ära parandada, kuid teist valikut pole ning proovima peab. Külapoest ostan väikese pudeli liimi. Ka pintsette oleks tarvis, kuid neid pole kahjuks kusagilt võtta. Õhtul liimin lahtitulnud detailid kokku ja eks homme ole näha, kas need jäävad pidama. Hoidkem pöialt!

N 7 märts: Elmina - Takoradi - Agona Junction - Axim, 32−33 °C, õhurõhk 1005−1009 mbar, suhteline õhuniiskus 84%, edelatuul 6 m/sek, päikesetõus 6:16, läbisõit 132 km

Kuna täna midagi erilist ei juhtu, kasutan võimalust, et kirja panna teejuhilt ja raamatutest pärineva lühiinfo ghanalaste kohta.
Võitlus põllumaa pärast, soov saavutada kontroll kaubateede üle ning vajadus end kaitsta − see on viinud Ghana hõimud teatud alliantside ja riiklike moodustiste loomiseni. Hea näide sellisest protsessist on liidu loomine, millest XVII sajandi lõpus sai Asante konföderatsioon.
Etniline rivaalitsemine kolonialismieelsel ajastul ning hiljem sotsiaalsete ja majanduslike hüvede ebaühtlane jaotumine on aidanud tekitada etnilisi pingeid. Seda ka viimastel aastakümnetel. Näiteks veebruaris 1994 tapeti üle 1000 inimese ja 150 000 asustati umber Ghana kirdeosas võitluses konkombade ja teiste hõimude (nanumba, dagomba, gonja) vahel. Ka tänapäeval on kuuluvus ühe või teise rahva ja hõimu hulka jätkuvalt üks olulisemaid tegureid ghanalaste poliitilises käitumises. Millised need etnilised grupid ja hõimud siis on? 1960. aastal loetleti Ghanas umbes 100 keele- ja kultuurirühma. Hilisemad rahvaloendused on vähem tähelepanu pööranud ghanalaste etnilisele ja kultuurilisele kooslusele, aga see ei vähenda nende erinevusi. Peamised etnilised grupid on akan, ewe, mole-dagbane, guan ja ga-adangbe. Igal grupil on teatud erinevused kultuuripärandis, ajaloos, keeles ja päritolus.
Vaatamata Ghana rahvaste kultuurilistele erinevustele on keeleteadlased paigutatud Ghanas räägitavad keeled vaid kahte keelegruppi, mis omakorda kuuluvad suurde nigeri-kongo keelkonda. Need kaks keelerühma on kwa ja guri, mida räägitakse vastavalt lõunas või põhjas. Ka muus mõttes võiks jagada Ghana tinglikult pooleks. Lõunas, ookeaniäärsed rahvad on enam mõjutatud rahasuhetel põhinevast majandusest, Lääne haridusest ja kristlusest. Seevastu põhjas, guri keeli kõnelevad hõimud on pigem islami mõju all. Käesoleval reisil jääb meil see põhjaosa nägemata, kuigi see oleks äärmiselt huvitav.

Proovin pildistada. Vähemalt esialgu tundub, et eilne töö kandis vilja. Fotokas töötab, ainult auto-fookus ei funktsioneeri.

Mõni aeg tagasi kirjutasin blogis, et reisilolemise kolmas kuu on kõige raskem ja et grupi mentaalne vastupidavus on raugemas. Nüüd on kolmas kuu jäänud selja taha ja seoses uute vahetusmeeste saabumisega oleme saanud juurde värsket energiat ning julgelt läheme vastu uutele seiklustele. Kes need uued mehed siis on? Kristjan − kogenud loodussaadete kaameramees ja režissöör. Mati − geoloog ning rännumees, muuhulgas käinud palju mägedes (Fani mäed, Altai, Kilimanjaro). Ervin − tõsine reisi- ja mägedefänn, kes on jõudnud paljudesse mäetippudesse Andides, Aafrikas (Mt Kenya, 5199 m) ja New Guinea saarel (Puncak Jaya, 4884 m) ning varsti pärast “African Roundi” lõppu kavatseb tulla taas Lääne-Aafrikasse.

Nagu eilegi, nõnda ka täna jääme öömajale vaid paarikümne meetri kaugusele ookeanist. Tuulekohin ja lainete mühin on uinutava toimega.

AfricanRoundPortR 8 märts: Axim - sisenemine Elevandiluurannikule - Aboisso - Grand Bassam - Abidjan, 29−35 °C, õhurõhk 1004−1009 mbar, vihm, päikeseloojang 18:28, läbisõit 281 km

Kõrvalepõikena siseneme Ankasa vihmametsa, et näha metsasügavuses väga erilist “bambuskatedraali”. Tee muutub aga sedavõrd poriseks ja peaaegu läbimatuks, et jätame autod maha ning läheme viimased 3,5 km jalgsi. Võib-olla suudaksidki Land Cruiserid hea tahtmise korral selle pori läbida, ent pole mõtet riskida. Sest kui sel teel mudasse kinni jääda, pole mingit abi kusagilt loota. Lõpuks ilmuvadki nähtavale salkudena kasvavad bambused. Nende kaarduvad ülaosad ulatuvad kokku ning moodustavad teravatipulised võlvid. Otsekui gooti katedraali võlvid. Ja millised hääled player... Naastes tagasi autode juurde hammustavad mind säärest kaks tsetsekärbest. Loodetavasti ei kanna nad ohtlikku unitõbe!

Siinsed rannad on nimed saanud oma kunagiste põhiliste eksportartiklite järgi: Nigeeria, Benin ja Togo − Orjarannik, Ghana − Kullarannik. Ja nüüd siis lõpuks siseneme Elevandiluurannikule. Eesti Välisministeeriumi kodulehel on kirjas: “… vältida reisimist Côte d’Ivoire’i seoses sealse ebastabiilse julgeolekuolukorraga. Välismaalaste turvalisus ei ole seal tagatud. Kui antud hoiatusest hoolimata siiski Côte d’Ivoire’i reisitakse, tehakse seda omal vastutusel ning konsulaarabi saamine ei ole tagatud.”

Liikudes lääne poole annab üha enam tooni islam.

L 9 märts: Abidjan - Grand Bassam - Abidjan, 34 °C, õhurõhk 1006 mbar, valdavalt pilvitu, päikesetõus 6:25, loojang 18:28, läbisõit 62 km

Käime kalurikülas, mis asub tegelikult Abidjani eeslinnas. Kalurihütid on väga tagasihoidlikud. Lapsi on silmatorkavalt palju. Inimesed on heasoovlikud.
Edasi võtame suuna Abidjanist paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Grand-Bassamisse, endisesse koloniaalpealinna. Siinne XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest pärit Prantsuse kvartal oma koloniaalstiilis ehitistega on päris stiilne, kuulub UNESCO kultuuripärandite nimekirja. Uhke on ka Grand-Bassami kunsti- ja käsitööturg.

P 10 märts: Abidjan - Singrobo - Taabo - Toumodi - Yamoussoukro, 28−31 °C, õhurõhk 982−1002 mbar, kõrgus merepinnast 15−280 m, päikesetõus 6:24, läbisõit 278 km

AfricaCoteDIvoireErvinVõtame suuna loodesse, ametliku pealinna Yamoussoukro poole. Pärastlõunaks olemegi kohal ning meil jääb aega, et vaadata linnas ringi. Linna planeering ning laiad sirged tänavad meenutavad kohati Pyongyangi või Ashgabati. Üle linna kõrgub pompöösne kuppel. See on Notre-Dame de la Paix’ basiilika. See on üks suurimaid ristiusu kirikuhooneid maailmas, mõningate parameetrite poolest isegi ületab Vatikanis asuva Püha Peetruse kiriku. Basiilika kõrguseks koos ristiga on 158 meetrit ning ta mahutab 18 000 inimest. Kiriku õnnistas sisse 10. septembril 1990 paavst Johannes Paulus II ise. Kompleksi ehitus läks maksma vähemalt 300 miljonit USA dollarit, mis andis paraja löögi riigi majandusele ja kutsus esile rahulolematust, eriti muslimitest elanikkonna hulgas. Basiilikas ringi liikudes valdavad mind vastakad tunded. Ühelt poolt rabab ehitise mastaap ja monumentaalsus, teisalt aga jääb kummitama küsimus, kellele oli selle pühakoja püstitamine olulisem − kas Jumalale või tollasele paavstile ja tollasele Elevandiluuranniku presidendile Félix Houphouët-Boignyle.
Et mitte jääda ühekülgseks, teeme seejärel kohe visiidi ka Suurde Mošeesse. Kuigi pühakoda kutsutakse “suureks”, pole see mastaabilt võrreldav basiilikaga. Mitte-muslimitena peame palveruumi sisenemiseks saama loa muezzinilt, kes kutsutakse selleks kodust kohale. Ta on väga lahke, lubab mošeesse siseneda ka naistel ning ei keela isegi pildistada ega filmida. Muide, Ervin oma afro-riietusega (pildil vasakul) harmoneerub suurepäraselt mošee eksterjööriga.
Filmimisega ei lähe sama libedalt järgmises kohas. Mošeest mitte väga kaugel asub presidendipalee koos nn krokodillitiigiga. Presidendi krokodillidest ning nende poolt nahka pistetud toitjast-talitajast on olnud palju juttu. Tahame meiegi seda imetiiki ning kuulsaid elukaid näha. Tiigi kõrval on prantsuskeelne hoiatav silt, et tegemist on eraomandiga, et kalapüük sellest on keelatud, et jalutamine piki tiigi kallast on keelatud jne. Pildistamisest ega filmimisest pole juttu... Kristjan filmib krokodille. Saanud seda teha paar minutit, jooksevad tema poole 2 automaatidega relvastatud sõdurit, näpp päästikul, haaravad käest videokaamera ning nõuavad oma kätte ka Kristjani taskus oleva varem täissalvestatud videokasseti. Paarkümmend minutit närvikõdi, prantsuse-inglise segakeeles läbirääkimised, väike “preemia” sõduritele... ning Kristjan saab tagasi nii kaamera kui-ka kasseti. Krokodillitiigi ääres tehtud salvestusest tuleb osa kustutada, kuid hää, et niigi läits!

AfricaCoteDIvoireMonkeyPealinnas peame vastu võtma ka lõpliku otsuse, kas sõita Senegali läbi hetkel äreva ja sõjaolukorras oleva Mali − nagu algselt planeeritud, või sõita Malist lääne poolt ümber, läbi märksa rahulikuma Guinea. Mali viisad on meil olemas, Guinea viisade hankimisega peaksime alles hakkama tegelema, milleks võib kuluda päevi. See saabki otsustavaks. Niisiis Malisse!

E 11 märts: Yamoussoukro - Daloa - Man, 26−34 °C, õhurõhk 983−988 mbar, kõrgus merepinnast 180−380 m, 360 km

Hommikul kuuleme uudist 7 pantvangi tapmisest Nigeerias (mitte need 7 prantslastest pantvangi, kellest oli mõni aeg tagasi juttu). Samuti saame teada, et Mali pealinnas Bamakos on temperatuur +44 °C. Meie peaksime sinna jõudma paari-kolme päeva pärast.
Esialgu võtame suuna läände. Taas on külapilt muutunud. Hütid on ringikujulise põhiplaaniga ning koonusekujulise rookatusega, sarnased neile, mida nägime Ida-Aafrikas.
Peatume jääme linna nimega Man. See asub mitte kaugel Libeeria piirist, madalate (kõrgeim tipp 1189 m), kuid maaliliste mägede vahel. Ostame kotitäie banaane ning söödame kõhu täis väikestel ahvidel (pildil vasakul), kes elavad linna serval puudesalus.
Öömaja leiame tagasihoidlikus võõrastemajas, mis on enamvähem OK, kuid toad kubisevad moskiitodest. Kuna siinkandis öeldakse mosquito ka nende kohta, keda meil nimetatakse “lindudeks”, − st lõbutüdrukute kohta, pean siinkohal vajalikuks täpsustada, et meie toad kubisevad vaid lendavatest putukatest. Need teised sirejalgsed lühikestes kleitides mosquitod on saadaval võõrastemaja baaris.

T 12 märts: Man - Odienné, 28 °C, õhurõhk 955−989 mbar, pilvine, vihm, äike, kõrgus merepinnast 355−550 m, ca 300 km

AfricaCoteDIvoireVillagePalavus ja sääsed ei lase öösel eriti magada, hommikul oleme üpris uimased.
Sõidame põhja suunas Odiennésse. Poolel teel teeme pikema peatuse Silakoro külas, kus elavad yak(o)ubad, kes räägivad oma, st yak(o)uba keelt. Ka nemad elavad ringikujulise põhiplaaniga koonusekujulise rookatusega hüttides, millistest rääkisin eilses blogis. Igas hütis umbes 4−5 inimest. Nagu paljudes muudeski Aafrika külades, on ka siin levinud mitmenaisepidamine, lapsi on palju. Esmakordselt näeme aga pühasid kalu. Need elavad väikeses tiigis, või pigem suures porilombis. Meile öeldakse küll nende yak(o)ubakeelne nimi, kuid tundub, et tegemist on angersägadega. Neid kalu ei sööda kunagi, vastupidi, neid söödetakse ja nad elavad kuldkalakeste rollis. Neile võib esitada oma salajasi soove. Ühesõnaga, see tiigike on justkui omamoodi altar.
Edasi läheb tee mööda Guinea vahetust naabrusest. Ning tee on väga hea, tasane asfalt, kurvideta, liiklust peaaegu pole.

Äkitselt meenub kahe kuu tagune käik Malawi nõia juurde ja tema ettekuulutus, et meie Aafrika reis kulgeb õnnelikult kuni lõpuni. Paar päeva hiljem sain nõia ennustusest hoopis erineva ilmutuse ning kirjutasin sellest ka blogis, väljendades kartust, et midagi halba juhtub Angola ja Lääne-Sahara vahel. Juhtuski... Oli see siis tõepoolest saatuse poolt ette määratud?
Üldnarkoosi mõju on juba kadumas, aga kuna olen äärmuslikult paremakäeline ja mu parem käsi on praeguseks juba 2 tundi kipsis, siis arvutihiire liigutamine vasaku käega ning ühe näpuga tähtede otsimine klaviatuuril on äärmiselt vaevaline tegevus. Seetõttu kahtlen, kas saan järgnevatel päevadel kirjutada. Kui 2 nädala pärast vabanen kipsist ja kui millalgi reisi jooksul peaks tekkima rohkem vaba aega, täiendan blogi tagantjärele.

K 13 märts: Odienné, õhurõhk 959 mbar, kõrgus merepinnast 430 m

N 14 märts: Odienné - Goulia - sisenemine Malisse - Bamba - Manankoro, 37−38 °C, õhurõhk 961−963 mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 168−170 m, 170 km

R 15 märts: Manankoro - naasmine Elevandiluurannikule - taas sisenemine Malisse - Manankoro - Bamako, 39−40 °C, õhurõhk 968 mbar, suhteline õhuniiskus 7%, UV indeks 11, kõrgus merepinnast 350 m, päikeseloojang 18:42, läbisõit ca 300 km

L 16 märts: Bamako, 40−41 °C, päikesetõus 6:38, õhurõhk 989 mbar, suhteline õhuniiskus 8%, kõrgus merepinnast 350 m, läbisõit 20 km

P 17 märts: Bamako, 39−41 °C, õhurõhk 968 mbar, kerge pilvitus, suhteline õhuniiskus 7%, idatuul 3−4 m/sek, kõrgus merepinnast 350 m, päikesetõus 6:38, loojang 18:43

E 18 märts: Bamako - Ségou - San - Mopti, 40−41 °C, õhurõhk 973−977 mbar, kõrgus merepinnast 295−350 m, 640 km

AfricaMaliDogonCountry AfricaMaliBaobab

T 19 märts: Mopti - Sévaré - Bandingara - Dogonimaa (Pays Dogon) - Sangha - Banani - Tereni - Djenné, 40−42 °C, õhurõhk 950−974 mbar, kõrgus merepinnast 275−530 m, 334 km

AfricaMaliMaskDance AfricaMaliDogonMask

K 20 märts: Djenné - San - Ségou - Bamako, 39−41 °C, õhurõhk 969−976 mbar, kõrgus merepinnast 240−320 m, 555 km

AfricaMaliMoptiBoats AfricaMaliGrandMosque

N 21 märts: Bamako, 39−41 °C, kõrgus merepinnast 350 m

Täna on kevedine pööripäev ja Nowrûz (pärsia uus-aasta), vana kalendri järgi ka Johann Sebastian Bachi sünnipäev.

R 22 märts: Bamako, 38−43 °C, suhteline õhuniiskus 10%, idatuul 4 m/sek, kõrgus merepinnast 350 m, läbisõit 35 km

Vahepeal on selgunud, et lisaks randme- ja pöidlaliigese paigastnihkumisele on mul murdunud ka kodarluu. Bamako kliinikus pannakse 26 päevaks uus, küünarnukini ulatuv kips, kuid see-eest on sõrmed vabad ning taas saan kirjutamiseks kasutada arvutiklaviatuuri ning liigutada arvutihiirt. Peale pikki päevateekondi ja muid tegemisi on õhtuti pea võimatu leida sedavõrd aega, et tagantjärele kõik viimase 10 päeva jooksul nähtu, kuuldu ja kogetu täpselt kirja panna, seetõttu piirduksin praegu olulisemate punktide lakoonilise ülestähendamisega:
• lähenedes Elevandiluuranniku-Mali piirile jõuame kohta, kus vanade kaartide järgi peaksid asuma Kongi mäed; seoses šoti maadeavastaja Mungo Parki 1798. aasta ekspeditsiooniga Nigeri jõele hakkasid ilmuma esialgu James Rennellilt ja hiljem teistelt kartograafidelt kaardid, millel eksisteerib Lääne-Aafrikas 10−11ndal põhjalaiuskraadil ida-läänesuunaline Kongi mäeahelik; see olevat kaetud lumega ning selles leiduvat kulda; mägede mitte-olemasolu tõestas prantuse maadeavastaja Louis Gustave Binger alles 1887−1889, kuid Mountains of Kong on trükitud veel paljudele XX sajandi kaartidele
• ja nüüd kõige olulisem − Malis käib SÕDA; tuareegid ja teised põhja nomaadihõimud, Mali armee, prantslased, rahvusvahelised väeüksused ja ei-tea-kes-veel madistavad omavahel
• siseneme Malisse illegaalselt ööpimeduse kattevarjus
• teatud mõttes funktsioneerib Malis orjapidamine tänapäevalgi
• päikese kätte jäetud digitaalne termomeeter näitab +60,4 °C (“ametlikud” temperatuurid varjus on loomulikult madalamad − nagu ülalpool näidatud)
• Bamako keskel põlev tohutu prügimägi täidab linna haisu, mürgise gaasi ja suitsuga
• SILK 1 meeskond naudib Etioopia folk-ansambli esinemist ja külastab Bamakost 60 km kaugusel edelas asuvat Sibit
• koos Kristjani ja Tiinaga sõidame Bamakost 700 km kaugusele kirdesse − Moptisse, Djennésse ja dogonite maale (Pays Dogon, piltidel ülal)
• tee kulgeb läbi saheli (araabia k ساحل, sahil, ‘rannik’) − see on poolkõrbe taoline ala, mis jääb savanni ja Sahara vahele; maanteed on ummistunud sõjaväekolonnide ja sõjatehnika liikumisest, sageli peame seisakute vältimiseks ja neist möödumiseks valima off-roadi
• öine tähistaevas on imeilus; oleme liikunud juba sedavõrd põhja suunas, et õrnalt on nähtav isegi Põhjanael; Suur Vanker paistab olevat meie jaoks “vales” asendis
• turism Malisse on sõja tõttu täielikult seiskunud; Mopti ja Djenné hotellides oleme ainsad külalised; Sangha küla võõrastemaja peremehe väitel lahkusid tema majutusasutusest viimased külalised aasta tagasi ja ta on vallandanud kogu hotellipersonali
• dogonite rituaalne maskitants player (piltidel ülal) − kogu Aafrika-reisi üks highlighte; teiste maskide hulgast torkavad silma kuni 6 meetri kõrgused hauataguse maailmaga seotud sirige-maskid
• dogonite religioossed uskumused, kahesoolised amfiib-jumalused nommod, seosed Siiriusega − see kõik on sedavõrd põnev
• Mopti ja Djenné mošeed on muljetavaldavad, sudaani (ei maksa segamini ajada samanimelise tänapäeva riigiga) ehituskunsti suurepärased näited; aastal 2009 osaliselt kokkuvarisenud ja hiljuti Aga Khani Fondi abiga restaureeritud Djenné Suure Mošeega (pildil ülal) on võimalus erandkorras tutvuda lähemalt ka seestpoolt
• kohtume kahel korral pr Eva Dialloga, Eesti Vabariigi aukonsuliga Malis, kes on äärmiselt sümpaatne daam
• Eva Diallo tõlke kaudu tutvun eeposelaadse fulanikeelse teosega “To leydi Kaydara kaawoyniindi” (‘Müstilisel Kaydara-maal’), mis annab inspiratsiooni kavandatava vokaalsümfoonilise teose loomiseks
• liikluspolitseinik (!) solvub, kui temaga ei tee sõidu vahepeal kerget drinki; liikluspolitsei kontrollposti kaunistab reklaamplakat “Castel Beer” (islamiriigis!)
• autosid kõpitsetakse remonditöökojas, täpsemalt tolmusel remonditänaval, sest töökoda kui niisugune puudub
• probleemid Senegali viisadega
• Kristjani tervis streigib ja nii mõnelgi teisel esineb häireid seedetrakti alumises osas
• edasiliikumine Bamakost viibib

L 23 märts: Bamako - Kita - Manantali - Mahina - Sélinkégni - Kayes - sisenemine Senegali - Kidira - Bakel, 33−44 °C, õhurõhk 960−972 mbar, pilvitu, kõrgus merepinnast 298−424 m, 752 km

Tingituna sunnitud pikemast seisakust Bamakos peame nüüd liikuma forsseeritud tempos. Meie käsutuses olevad trükitud kaardid on valed ja GPSist pole suurt abi, nõnda sõidamegi vahepeal mitusada kilomeetrit neljanda järgu teedel ja mööda off-roadi. Varjus mõõdetud temperatuur on 42−44 °C, päikesepaistel mõistagi rohkem, ja just nüüd lakkab 005 ERPi õhukonditsioneer töötamast. Liivatolmu tõttu ei saa sõita avatud akendega ja ei kujutagi täpselt ette, mis võib olla temperatuur auto salongis. Igatahes oluliselt kõrgem kui väljas. Vähesed seljasolevad riided ja autoistmed on läbimärjad. Mulle küll meeldib viibida tulikuumas saunas, aga mitte 10 tundi järjest!
Vaated on ilusad. Ületame Sénégali jõe. Kahel pool teed on erilised pinnavormid, mis sarnanevad Arizonas Kaljude orus (Monument Valley) nähtutele.
Peale 15 sõidutundi jõuame lõpuks väsinutena üle Senegali piiri. Piiriformaalsused ei võta kaua aega. Eesti Välisministeeriumi kodukal on Senegali kohta öeldud: “... esineb aeg-ajalt taskuvargusi ja relvastatud kallaletunge. /.../ Mauritaania, Mali ja Guineaga piirnevad alad on väga ohtlikud... Riigis levivate haiguste tõttu (nt koolera) on koha peal soovitav /.../ juua vaid keedetud või pudelitesse villitud vett.”

P 24 märts: Bakel - Podor - Richard Toll, 32−42 °C, õhurõhk 1003−1009 mbar, kõrgus merepinnast 10−33 m, 514 km

Liigume paralleelselt Sénégali jõega lääne suunas. Pikemaid peatusi püüame vältida, kuna on tarvis tasa teha vahepealne pikem seisak Bamakos. Ühe peatuse teeme teeäärsel pühapärvaturul, teiseks põikame kõrvale ajaloolisesse linna Podori. XVIII sajandil rajatud linn ei tekita erilist aukartust oma vähem kui 300-aastase ajalooga, vähemalt mitte meis, kellest enamik tuleb märksa pikema ajalooga Tallinnast. Rohkem avaldavad muljet ümberkaudne poolkõrb ja vaade üle Sénégali jõe Mauritaania poole. Taevalaotus on täis rändlindude parvesid, lendamas põhjamaa kevadesse.
Külade ümber laiuvad tohutud väljad, mis on kaetud kilekottide, plastikpudelite ja muu rämpsuga. Õudne! Millal küll jõuab teadlikkus keskkonna säästmise vajadusest ka siiakanti?

Üleeilses blogisissekandes kirjutasin fulanikeelsest initsiatsiooniriitusel põhinevast teosest “To leydi Kaydara kaawoyniindi”, mida kavatsen kasutada muusikateose aluseks. Üksnes trükitud teksti olemasolust ei piisa. Oleks tarvis teada, mismoodi see kõik hääldub. Lõpuks leiangi mehe, kes väidab end valdavat fulani keelt. Palun, et ta selgitaks hääldusprintsiipe ning loeks ette mõned leheküljed teksti, et saaksin selle salvestada. Küllap mees valdabki fulani keelt või vähemalt Senegalis kõneldavat dialekti, kuid raamatutähtede kokkuveerimisega tekivad tal tõsised raskused. Pealegi tekivad mul mõningad kahtlused häälduse osas. Üsna sarnases koosluses kostab täht C kord kui , teinekord kui s, kolmandal korral kui k. Kuid mitut sorti N-ide, B-de ja D-de olemasolu osas saan igatahes veidi targemaks.

Kuna Kristjani hooleks on eelkõige kaamera ja minu parem käsi pole veel valmis rooli keerama, siis nii eilsed 752 ja tänased 514 kilomeetrit on rool olnud Tiina käes. Ta peab vapralt vastu.

E 25 märts: Richard Toll - sisenemine Mauritaaniasse - Rosso - Tiguent - Nawakshut (Nouakchott), 22−37 °C, õhurõhk 1008−1009 mbar, pilvitu, 256 km

Juba mõnda aega oleme hirmuga mõelnud, mis võib meid küll ees oodata kurikuulsas Rosso piiripunktis. Enamik reisikirju ja veebisaite mainib seda kui kõige ebasõbralikumat, kõige korruptiivsemat, kõige ebameeldivamat piiripunkti mitte üksnes kogu Aafrikas, vaid võib-olla koguni kogu maailmas. Esmased muljed vastavad loetud kirjeldustele − vaevalt jõuame autod peatada, kui lendab peale rahavahetajate, kerjuste, “abipakkujate” ja altkäemaksu nõudjate parv. Olles eelnevalt piisavalt hirmutatud õuduslugudest Rosso kohta, palkame endale kohapealt usaldusvääsemana näiva mehe, kes aitaks piiriületuse formaalsused lihtsaimal moel lahendada. Järgides tema nõuandeid ei rutta me altkäemaksu andma kõigile tähtsate nägudega korruptiivsetele piiriametnikele ning kokkuvõttes kergendame oma kukrut vaid mõõdukuse piires. Ja mõne aja pärast olemegi juba praamil, mis viib meid üle Sénégali jõe. Ka Mauritaaniasse sisenemine läheb oodatust lihtsamalt.
Eesti Välisministeerium hoiatab: “… vältimatu vajaduseta Mauritaaniasse mitte reisida. Terrorioht on üle kogu riigi, enim ida- ja põhjapoolsetes provintsides /.../, aga ka Mali, Lääne-Sahara ja Alžeeria piiraladel. Üle riigi esineb välismaalaste suhtes suur inimröövi oht. Vältida tuleks liikumist Dakhletist Nouadhibousse ja Inchiri ning Nouadhibou ja Nouakchoti vahelist teed. Kohalikel võimudel on õigus nõuda isikutuvastamise eesmärgil välismaalastelt dokumente. Soovitav on teha passi isikuandmetest ja viisa lehest koopia, mida hoida originaalist eraldi. Meditsiinilise abi kättesaadavus on Mauritaanias äärmiselt piiratud... Riietuda tuleks tagasihoidlikult. Mauritaanias on alkoholi müük ja tarbimine keelatud.”
Muide, täienduseks eelöeldule lisaksin, et alkoholi maale toomine on ERITI rangelt keelatud. Avastamise korral alkohol loomulikult konfiskeeritakse, kuid väidetavalt on karistuseks 24-tunnine arest ja 500-Eurone rahatrahv. Ministeeriumi hoiatused võtame küll teadmiseks, kuid Mali ja Lääne-Sahara piirialasid me vältida ei saa, sest esimesest me tuleme ja teise siirdume.
Sénégali jõe ületamisega oleme paugupealt sattunud otsekui teise maailma. Oleme Saharas, maailma kõige suuremas kõrbes, mille pindala on üle 9 miljoni ruutkilomeetri. See moodustab ligi kolmandiku kogu Aafrika maismaast ega jää palju alla Euroopa pindalale. Tohutu liiva- ja kivikõrb ualtub ida suunas tuhandete kilomeetrite kaugusele kuni Punase mereni välja. See pole alati nõnda olnud. Veel 6000 aastat tagasi olevat Saharas olnud piisavalt vett ning see olnud kaetud rohelise taimkattega. Erinevate teadlaste hüpoteeside kohaselt leidis järkjärguline kõrbestumine aset umbes kas 5500 või 2700 aastat tagasi. Igatahes täna, siin, Mauritaanias vahelduvad helebeežid liivaväljad oranžikas-punaste liivadüünidega. Ka inimesed ning nende välimus on võrreldes Senegaliga muutunud − kõrvuti mustanahalistega annavad tooni märksa heledama nahaga mehed. Jah, eelkõige just nimelt mehed, sest naisi on ringi liikumas vähe. Ja riietus, meestel on üll pea maani ulatuv avar rõivas, pikk sallitaoline rätik on turbani moodi pähe seotud. Naistel on juuksed alati kaetud, kuid erinevalt mõnedest Araabiamaadest, ei pea nägu olema kaetud. Ümaraid õlgkatustega hütte, mida oleme näinud pea kõikjal Aafrikas, on vähe (neis elavad siinkandis peamiselt fulanid). Pool-nomaadid on end sisse seadnud kas telkelamutesse või ruudukujulistesse majakestesse. Olgu tegemist telgi või ruut-majaga, vihma eest pakub enamasti kaitset sinakasroheline püramiidjas plekk-katus, mille keskelt sageli omakorda kõrgub terav tipp.
Kuigi ka Senegal on ju valdavalt muhameedlik maa, torkab Mauritaanias kõik islamiga seonduv veelgi teravamalt silma. Arvukad mošeed, muezzinide kutsed palvele, tänaval palvetavad mehed, vihjed Koraanile, 100% alkoholivabad poed ja restoranid, islamistlikud käibefraasid as-salam alaykum, insha’Allah jne.
Püüame leida ööbimispaiga ookeani ääres, kuid peale mitu tundi kestnud ebaõnnestunud otsinguid jääme lõpuks peatuma hotelli Nawakchuti kesklinnas.

T 26 märts: Nawakshut - Jreïda - Tanit - Boû Lanouâr - sisenemine Lääne-Saharasse - Guergurat - Barbas, 19−31 °C, õhurõhk 1013 mbar, suhteline õhuniiskus 10−21%, UV indeks 11, 540 km

Hommikul äratab ümberkaudsete kukkede kiremine. Iseenesest on see meeldivam kui elektroonilise äratuskella vastik pinin, ent ikkagi on üllatav kuulda kukkede kiremist pealinna südames.

AfricaSaharaSandJätkame sõitu läbi kõrbe põhja suunas. Nii mõnelegi meenuksid siinses kõrbes (pildil vasakul) read eesti luuleklassikast: ”Igav liiv ja tühi väli...” Liiv ja tühi väli on kõikjal tõepoolest, kuid sõna “igav” jätaksin praegu mängust välja. Mind valdab sarnane tunne, mida olen varemaltki kogenud reisides Siberi taigas, Mongoolia stepis, Põhja-Ameerika preerias, Takla-Makani kõrbes, Patagoonia pampas, arktilistel lumeväljadel, Lõunamere jäämägede vahel... Kuhu iganes sa pilgu pöörad, ei leidu enamasti sadade kilomeetrite ulatuses ainsatki inimhinge. Ometi peitub selles üksluisuses ja monotoonsuses mingi iseäralik lummus − igavikulisuse ja lõpmatuse imeline tunne.
Teeolud on Mauritaanias eeldatust tunduvalt paremad, seetõttu jõuame oma algselt kavandatud reisiplaanist isegi mõnevõrra ette sõita.
Väljume Mauritaaniast. Teeserval on suur hoiatav silt, et ees on mineeritud piirkond. Mauritaania ja Lääne-Sahara vahel on umbes 5 km eikellegimaad ning see on tihedalt täis õhkulennanud või purukstulistatud autode vrakke. Teed kui niisugust eikeelegimaal polegi, kulgeme üle kivide, püüdes mitte kõrvale kalduda varemläinud autode jälgedelt, vältimaks miini otsa sõitu. Siin oleks tarvis pädevat teejuhti, paraku meil seda pole. On pisut kõhe tunne. Lõpuks siseneme Lääne-Saharasse (näpud tõrguvad Lääne-Sahara kohta kirjutamast “Maroko”).
Eesti Välisministeerium hoiatab: “Marokos esineb terrorismioht. Kõigil Lääne-Sahara piirkonda, eriti Laayoune linna külastavatel inimestel tasuks olla äärmiselt ettevaatlik. /…/ Küsige enne pildistamist alati isiku luba ning vältige sõjaväe- ja ametiasutuste pildistamist. Kandke tagasihoidlikku rõivastust… Tulirelvad, uimastid ja pornograafiline materjal on rangelt keelatud. ... hügieeninõuded võivad olla mitterahuldavad. ... vältige sõitmist öisel ajal, kuna /.../ kohalikud juhid harrastavad tuledeta sõitmist.”

Mineeritud alade kohta väike lisaselgitus. Kuigi tänaseks ollakse teadlikud riskidest, mis kaasnevad piiriületusel trassilt lahkumisega, juhtub aeg-ajalt ikka fataalseid õnnetusi. Näiteks aastast 2010 on teada 21 surmaga lõppenud juhtumit. Lisaks nimetatud eikellegimaale on mineeritud ida-läänesuunaline piir Lääne-Sahara ja Mauritaania vahel ning mitmed muud Lääne-Sahara piirkonnad. Põhjuseks oli relvastatud konflikt valitsuse ja Polisario (Polisario Rinne on lühend hispaaniakeelselst Frente Popular de Liberación de Saguía el Hamra y o de Oro, araabia k  Al-Jabhat Al-Sha’abiyah Li-Tahrir Saqiya Al-Hamra’a wa Wadi Al-Dhahab) vahel. Konflikti ajal ehitati enam kui 2000 km pikkune savist vall või sein, ja see jäi püsima ka peale 1991 saavutatud Maroko ja Polisario vahelist relvarahu. Maroko väed paigaldasid valli ümber miinid, nii sellised, mis lõhkevad veoki raskuse all, kuid ka jalamehe raskuse all. Briti heategevusoreganisatsiooni Action on Armed Violence andmeil on Lääne-Sahara on üks kõige enam mineeritud piirkondi maailmas. 2011. aasta seisuga oletatati, et mineeritud alasid on siin kokku 134 km².
Konflikti tõttu Lääne-Sahara pärast on Saguia el-Hamra ja Río de Oro regioonide staatused vaidlusalused. Maroko võim territooriumil pole leidnud rahvusvahelist tunnustamist, aga samuti ei tunnustata Polisario pakutavat iseseisvat Sahrawi Araabia Demokraatlikku Vabariiki (täna peakorteriga Alžeerias). ÜRO missioonile tehti ülesandeks korraldada referendum, mis peaks selgitama, kas Lääne-Sahara jääb iseseisvaks või Maroko osaks. Mõlemad pooled küll andsid nõusoleku referendumi läbiviimiseks, aga tänaseni pole suudetud kokku leppida, kellel on õigus hääletada. Seni aga on Polisario Rinde poolt kontrollitav osa Lääne-Saharast (nn Vaba Tsoon) peaaegu asustamata.

Põhja poole liikumisega on toimunud märgatav jahenemine. Kui laupäeval, vaid 3 päeva tagasi näitas termomeeter varjus +44 °C, siis tänane ilm tundub meie palavusega harjunud kehadele juba tõelise “pakasena”, termomeetrinäit õhtul ei küündi enam +20 kraadini, lisaks veel tugev põhjatuul. Õhtul otsime kottidest välja pikad püksid, pusad ja sokid, mis on peale Kilimanjarot vaid harvadel juhtudel kasutamist leidnud.

K 27 märts: Barbas - põhjapöörijoon (Vähi pöörijoon, 23°26'16" N) - El’ Argoub - Boujdour - El-Aaiún (pr k Laâyoune, araabia k العيون, amazighi k Leɛyun), 17−21 °C, õhurõhk 1008−1013 mbar, põhjatuul, valdavalt pilvitu, läbisõit 748 km

AfricaSaharaTentJätkame teekonda kirde suunas mööda Atlandi ookeani rannikut. Ületame Vähi pöörijoone ehk põhjapöörijoone, mis tänavu asub põhjalaiusel 23°26'16". Tänavu ses mõttes, et teatavasti nihkub Vähi pöörijoon igal aastal veidi lõuna poole. Ookeani ääres märkame telki ja inimesi. Läheme vaatama, selgub et tegemist on langustipüüdjatega.
Hiljutised enam kui 40-kraadised palavad päevad on jäänud selja taha, tänane maksimaalne termomeetrinäit küündib vaevalt 21 kraadini. Tuulisel rannikul tegustev langustipüüdja on samuti mähkinud end soojadesse vammustesse (pildil vasakul). Kui veel rääkida ilmast ja kliimast, siis siin valitseb ekstreemne kuivus, kuigi kulgeme mööda mereranda. Meist vasakule jääb Bahía de Dakhla ja teisel pool lahte paistab Dakhla (araabia k الداخلة‎, amazighi k ⴻⴷⴷⴰⵅⵍⴰ). Linn asub Atlandi ookeanisse ulatuval umbes 2−3 km laiusel poolsaarel, ent ometi on seal keskmine aastane sademetehulk vaid 33 mm (võrdluseks: Eestis 500−800 mm).
Lõunapausi teeme Boujdouri linnas... Jõudes Namiibiast Angolasse oli tunne, et lõpuks oleme jõudnud päris-Aafrikasse, nüüd, jõudes esimesse Lääne-Sahara linna, on tunne, et päris-Aafrika on lõppenud. Neegrid on asendunud araablaste ja berberitega, linnas on tänavakohvikud, menüüs on tunda Vahemere mõjusid, pärastlõunal kahest neljani peetakse siestat, valitseb mingi üleüldine hispaanialik sensación.

Ja jälle halvad uudised... Õhtul helistab Nigeeriast Tiina tütar Katri ja teatab, et Lagoses pantvangistati 2 sakslast ja 3 liibanonlast. Seejuures viimased olid Katri väga head sõbrad, kellega ta just samal õhtul oli koos õhtustanud ning vaid mõni hetk enne sõprade pantvangi võtmust nendega hüvasti jätnud. Lunaraha vastu olevat pantvangid lubatud vabastada. Insha’Allah!

N 28 märts: El-Aaiún (Laâyoune) - Tah - sisenemine Marokosse - Tarfaya - Sidi Akhfennir - El Ouatia - Tan-Tan - Guelmim - Mirleft, 15−22 °C, õhurõhk 970−1012 mbar, suhteline õhuniiskus 62%, pilvitu, UV indeks 10, põhjatuul 7 m/sek, päikesetõus 6:48, kõrgus merepinnast 0−500 m, läbisõit 540 km

AfricaWesternSaharaSiseneme Lääne-Saharast päris Marokosse, mingit ametlikku riigipiiri siin loomulikult pole. Aga... meie jaoks lõpeb selle mõttelise piiriga Aafrika ebaturvaline osa. Seni olime ühe turvaabinõuna kirjutanud ka käesoleva blogi III ja IV etapi kirjeldusi täpselt nädalase nihkega. Kui keegi kurjade kavatsustega inimene oleks tahtnud jälgida meie teekonda ja mingil hetkel kavandanud mingeid aktsioone meie vastu, oleks ta täpselt nädala võrra hiljaks jäänud ning meid mitte leidnud blogis märgitud paigast. Ent alates tänasest on kõik kuupäevad ja asukohad täpselt õiged, samuti oleme kõrvaldanud nimetatud nädalase nihke kahe eelneva kuu reisipäevikust.

Aastal 1859 kirjutas “Perno Postimees” Maroko kohta järgmist: “Wata põhja pool Ahwrika kaardi peal, pahhemat kät Alshiriama kõrwas. /.../ Ni hästi Marokkomaal, kui keik põhja ja hommiko poolt Ahwrika ranna innimessed on usso polest umb Türklased, ning tuttaw assi on, et nemmad mitte sured ristirahwa sõbrad ja õnnesowiad ei olle. Hispania rahwal on Marokko meestega praegu kaunis walli nurrin tõusmas. On juba kord sarwed ka kokko lönud ja mõllemilt poolt mõnned langenud, agga suurt sõdda sest küll ei sa.”
AfricaWesternSaharaGroupMeie nimetame seda maad Marokoks, kuid riigi araabialeelne täisnimi on al-Mamlaka al-Maġribiyya (‘lääne kuningriik’), igapäevaselt piirdutakse lühema variandiga Al-Maġrib (‘lääs’). Miks nõnda? Keskaegsed araabia ajaloolased ja geograafid nimetasid Lääneks suuremat osa Põhja-Aafrikat, sest asusid ju Põhja-Aafrika maad nende suhtes tõepoolest läänes. Eestikeelne Maroko ja ingliskeelne Morocco tulenevad aga endise pealinna Marrakechi erinevatest nimekujudest.

Teadaolevalt on Maroko linnade soukid eksootilised ja värvikirevad. Teeme peatuse Tan-Tani turul, kahjuks oleme siia sattunud poole kolme paiku pärastlõunal, just siesta ajal. Kauplemine võtab taas hoogu kell 4. Sõidame järgmisesse linna − Guelmimi, kui kohale jõuame, peaks sealses soukis käima kauplemine täie hooga. Käibki. Nähes meid, ei suuda nii mõnedki ehtekaupmehed kaubast vabanemise lootuses varjata oma rõõmu.

Järjest enam puutume kokku araabia keelt kõnelevate inimestega. Tõlki ega teejuhti meil pole, peame ise hakkama saama. Ja siin on suuresti abiks Tiina araabia keele oskus, mis pole küll kaugeltki täiuslik, kuid võimaldab ära ajada kõige elementaarsemad asjad.
Ja siinkohal väike ülevaade Marokos kõneldavatest keeltest. Ametlikud riigikeeled on araabia ja amazigh (ehk berberi). Maroko araabia keele dialekti nimetatakse dārija, seda räägib umbes 80% elanikkonnast. Need, kes räägivad ainult berberit, elavad enamasti raskesti ligipääsetavates mägiprovintsides. Berberi keeles on 2 dialekti − rifi ja atlase. Nagu mujalgi Magribis, on Marokos prantsuse keel mitteametlik teine keel. Nii näiteks magistri- ja doktoriõpe (välja arvatud araabia filoloogia, juura ja teoloogia eriala) toimub kõrgkoolides prantsuse keeles.
Klassikalises Lähis-Ida araabia keeles nimetatakse berberi keelt barbaria (البربرية). Aga araabiakeelses meedias järjest rohkem kasutatakse sõna amazighiyya (الأمازيغية), kuna araabiakeelne sõna al-barbar tähendab nii berberit kui barbarit. Seetõttu berberi aktivistid peavad sõna “barbar” solvavaks ja eelistavad enda nimetamist amazigh (amazighi k ⵉⵎⴰⵣⵉⵖⴻⵏ).

Mõnusa ööbimispaiga leiame Mirleftis vahetult Atlandi ookeani rannikul. Siin on ilus, kuid rannamõnude nautimiseks on vesi liiga külm.

R 29 märts: Mirleft - Tiznit - Inchadèn - Ait Melloul - Taroudant (Taroudannt), 17−27 °C, õhurõhk 990−1019 (!) mbar, kerge pilvitus, kõrgus merepinnast 0−370 m, läbisõit 196 km

AfricaMoroccoJewelsSõidame mööda orgu kahe mäeaheliku − Kõrg-Atlase ja Anti-Atlase − vahel. Niikuinii ei jõuaks me täna ületada Kõrg-Atlast, seepärast on mõistlikum ööbima jääda Taroundan(n)ti. See on ajalooline linn, mis oli pealinnaks enne Marrakechi ning mida mõnikord nimetataksegi “Marrakechi vanaemaks”. Massiivse müüriga ümbritsetud vanalinn on eksootiline, kõrvaltänavad on veelgi kitsamad kui Tallinna vanalinnas. Pikema peatuse teeme Berberi turul. Kaupadest domineerivad siin toidukraam ja maitseained, vasest (lambid, toidunõud) ja puidust (mööbel, uksed) käsitöötooted, kosmeetilised õlid ja lõhnaained, juveelid (pildil vasakul), vaibad ja kangad. Keskväljakul musitseerib parajasti 4 muusikust koosnev berberi rahvamuusikaansambel. Peale esinemist lastakse rahva hulka ringlema raamtrumm, millesse võib igaüks soovi korral panna mõne mündi või paberraha. Siinsamas kõrval on ka juudi kvartal, kuid on juba pime ning meil on aeg lahkuda. Kutsari abiga leiame tagasitee kitsaste tänavate labürindist.

Viibime Aafrikas juba viiendat kuud ning oleme harjunud Musta Mandri suhteliselt primitiivse toidukultuuriga. Nüüd oleme sattunud Araabiamaailma, eilne päev oli sujuvaks üleminekuks, kuid tänane rikkalik õhtusöök kujuneb omamoodi šokiks. Üle pika aja tellime mitmekäigulise õhtusöögi. Mida kõike siin pole! Tüüpiline berberi-araabia köök on mõjutatud mauride, euroopa, vahemeremaade ja juudi traditsioonidest. Palju kasutatakse maitseaineid (safran, münt, pipar, kaneel, ingver, turmerik, köömned, kuulus maitseainesegu ras el hanout). Alustuseks harira − midagi supi ja sousti vahepealset, milles domineerivad tomat, läätsed, kikerhernes, sibul, oliiviõli. Meie palvel ei panda sellesse sel korral liha ega konte. Teiseks valik taimetoite, millest suudame ära tunda vaid baklažaani, kõrvitsa, tomati, paprika, lillkapsa ja kartuli. Kolmandaks ülimalt populaarne couscous (amazighi k seksu), mida tavaliselt pakutakse pastilla, tajine ja/või hariraga. Pastilla on pirukas kodutuvi, kana, rupskite või kalaga, aga seda me ei telli. Meie couscous on kaetud tajine’iga (amazighi k tajin), see toit on nime saanud valmistamiseks kasutatava savipoti järgi. Sageli kasutatakse selles ka lamba- või kanaliha, harvem kalkunit, kuid liha mittesööjatena piirdume lihtsama variandiga. Lisanditeks on oliivid ja valik puuvilju (võib-olla õunad, pirnid, aprikoosid, rosinad, kuivatatud ploomid, datlid, sidrun − ei suuda kõike täpselt määratleda) ja midagi magusat − vist mesi. Magustoiduks on piimakreemi, pähklite ja maitseainetega kook, mis õige pisut meenutab napoleoni kooki. Ja loomulikult roheline tee mündiga. See kõik on väga hea, aga mis liig, see liig! Järgmine kord oleme toidu tellimisega ettevaatlikumad.
Pole välistatud, et õhtusöögi kirjeldamisel on läbi lipsanud mõni ebatäpsus detailides või nimetustes. Olen ju kõigest muusik ning ei pruugi lõpuni aru saada eksootiliste toidukultuuride peenimatest nüanssidest, püüan asju kirjeldada vaid oma teadmiste ja arusaamiste piires. Antagu see mulle andeks.

L 30 märts: Taroudan(n)t - Tizi-n-Testi mäekuru (2092 m) - Toubkali Rahvuspark - Asni - Marrakech (Marrakush), 16−28 °C, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 225−2092 m, 240 km

AfricaMoroccoHighAtlasAlustame tõusu Kõrg-Atlase ahelikule. Kõrguse tõustes muutub taimestiku kooslus, kõrvuti kasvavad palmid, seedrid ja argamipuud. Õhk on kargem. Kevad on juba täies hoos ning lumi on suuresti jõudnud sulada. Vaid 3000 meetrist kõrgemale jäävad mäeharjad ja tipud on kaetud valge lumega. Kõrgeimaks punktiks meie teel jääb 2092 meetri kõrgune Tizi-n-Testi kuru.

Jõuame Marrakechi, endisesse pealinna, 2 miljoni elanikuga suurlinna. Turud, hotellid, restoranid, autod, jalgrattad, mootorrattad, hobukaarikud, rahvamassid, sigin-sagin... Oleme senise “African Roundi″ jooksul kulgenud mööda kõrbe-, džungli- ja mägiradu, läbinud üksildasi vähetsiviliseeritud paiku, on möödunud nädalaid nägemata ainsatki valget inimest. Ja nüüd ühtäkki siin Marrakechis − linn on täis turistide horde. Mis neid siia meelitab? Küllap eksootika: paksud linnamüürid, medinasse viivad väravad, eksootiliste kaupadega souk, uhked mošeed, paleed... Piirdume jalutuskäiguga õhtuses vanalinnas. Maroko on küll islamimaa, kuid suhteliselt vabameelne. Kõrvuti kõnnivad maaniulatuva musta rüüga ja kaetud näoga naised ning kitsastes seksikates teksapükstes näitsikud. Keset rahvamassi on üks õigeusklik muslim asetanud maha palvevaiba, kummardub maha, nägu suunatud Meka poole, pomiseb härdalt palveid. Ja siinsamas kõrval rüüpab keegi teine plekkpurgist “Heinekeni”. Kumbki ei paista üksteist häirivat. Allahi sallivus näib olevat Marrakechis võrratult suurem kui näiteks äsjaläbitud Mauritaanias.

Muide, täna on omamoodi aastapäev, mida küll ei tähistata. 30. märtsil täpselt 101 aastat tagasi allkirjastati Fèzi Kokkulepe, mille tulemusena sai Marokost Prantsusmaa protektoraat.

P 31 märts: Marrakech, 17−26 °C, vahelduv pilvitus, kõrgus merepinnast 525 m

Pühendame terve päeva tutvumisele Marrakechiga. Alustame Koutoubia mošeest (pildil all vasakul) ja Bahia paleest. Seejärel käime medina südames asuval Jemaa el Fna keskväljakul ja külastame suurt souki.
Pikemalt peatume Saadi dünastia valitsejate haudade juures (pildil all paremal). Nagu ka mošeede ja teiste islami kultuurist mõjustatud ehitiste puhul, nõnda ei esine ka siin Jumala, Prohveti, kaliifide ega üldse inimese kujutisi. Rikkalikud kaunistused moodustuvad geomeetrilistest kujunditest ja taimeornamentidest. Rohkelt on muidugi Koraani tekste kujutavaid arabeske. Ühe neist suudame ära tunda, see on Koraani esimene sura ehk peatükk “Al-Fātiḥah”, mis algab sõnadega بِسْمِ اللّهِ الرَّحْمـَنِ الرَّحِيم الْحَمْدُ للّهِ رَبِّ الْعَالَمِين (Bismillāhi r-raḥmāni r-raḥīm. Al ḥamdu lillāhi rabbi l-'ālamīn... / Armulise, helde Jumala nimel. Kiitus Jumalale, maailmade Issandale...)

AfricaMoroccoMarrakechMosque   AfricaMoroccoTombs 

E 1 apr: Marrakech - Béni Mellal - Azrou - Fès, 7−17 °C, õhurõhk 831−960 mbar, lauspilvitus, udu, vihm, kõrgus merepinnast 380−1700 m, läbisõit 484 km

Teel Marrakechist Fèsi teeme peatuse Béni Mellalis (amazighi k ⴱⵏⵉ ⵎⵍⵍⴰⵍ). See suuruselt Tartu ja Tallinna vahepealne linn paikneb Mount Tassemiti jalamil ning on läänepoolseks “väravaks” Kesk-Atlase (amazighi k ⴰⵟⵍⴰⵙ ⴰⵏⴰⵎⵎⴰⵙ) ahelikule. Siin üsna lähedal on berberi makaakide (lad k Macaca sylvanus) asuala. Sageli räägitakse berberi makaakide vanemlikust hoolitsusest, külmataluvusest, saba puudumisest... Kui koduigatsus ei piinaks, teeksime kindlasti ühepäevase radiaali mägedesse, et näha neid erilisi primaate. Täna me isegi ei arutle selle üle, vaid jätkame sõitu Fèsi suunas. Millalgi aastaid tagasi nägime Tiinaga berberi makaake Gibraltari kaljudel, kuid ka toonane kohtumine nende imeliste pärdiklastega jäi põgusaks.

Temperatuurinäit +7 °C on ootamatu. Meie kehad on mitme kuu juuksul harjunud troopilise kliimaga. Kotipõhjast tuleb välja kaevata soojemad riided.

Nagu teisteski Maroko linnades, ei jää ka Marrakechis ja Fèsis tähele panemata sajad ja sajad kuningas Muhammad VI portreed, mis ehivad kõikvõimalike ameti- ja teenindusasutuste seinu. Tundub, et need portreed on üles ripututatud mitte kohustusest, vaid austusest Tema Majesteedi vastu.
Uskumuse kohaselt viib Idrisiidide ja Alaviidide dünastiatest pärit kuningate isalt pojale edasiantav vereliin Prohvet Muhammadi eneseni. Kuningas pole siinmail lihtsalt kõrgeima võimu kehastus, vaid Amīr al-Mu’minīn, kõikide muslimite juht − kaliif. Amīr al-Mu’minīni positsioon võrdub õigeusklike muslimite jaoks Jumala poolt määratuga. (Muide, ka Jordaania kuningas Abdullah II põlvnevat Prohvet Muhammadist.)
Juba ametisse pühitsemise järel sõitis kuningas incognito, tumedad päikeseprillid ees, jilabīyah’ kapuuts tõmmatud üle pea, ise autoroolis aeg-ajalt ühte või teise paika, istus ajalehe varjus välikohvikutes, suitsetas sigaretti ning kuulas, mida rahvas elust ja asjadest arvab. Araabia kevade raames käitus Mohammed VI hoopis erinevalt Mubārakist ja teistest Põhja-Aafrika maade liidritest. Ta mõistis, milline saatus teda võib ees oodata. Monarh astus üles televisioonis ning teatas, et kavatseb kohtuda rahulolematutega ja on valmis arutama nende põhinõudmisi. Mõni aeg hiljem ilmusidki meedias teated, et Tema Kuninglik Kõrgus on teinud ettepanekud põhiseaduslikeks muudatusteks, mis vähendavad tema võimu. Kuninga tehtud olulisemad ettepanekud muudatusteks olid: amazighi keel saab araabia keele kõrval ametlikuks riigikeeleks; riik säilitab ja kaitseb hassānīya keelt ja kõiki Maroko kultuuri- ning keelekomponente kui rahvuslikku pärandit; kuningas peab määrama peaministri valimistel enam hääli saanud erakonna hulgast; kuningas pole enam “püha”; kõrged administratiivsed ja diplomaatilised ametnikud määratakse ametisse peaministri ja valitsuse (mille eesistuja on kuningas) poolt; amnestiat võib anda parlament; naistel saavad olema meestega võrdsed tsiviil- ja sotsiaalsed õigused; kõigil kodanikel saab olema õigus mõtetele, ideedele, kunstilisele väljendusele ja loomingule. Konstitutsioonimuutuse referendumiga ei venitatud, jõustus uus põhiseadus, aset leidsid igati normaalsed valimised ja võitnud partei (islamistide Õigluse ja Arengu Partei) juhist Abdelillah Benkiranest sai peaminister. Kuningas saavutas soovitud tulemuse.

T 2 apr: Fès - Tangier (Tanjah), 16−19 °C, õhurõhk 964−1005 mbar, kergelt pilves, kõrgus merepinnast 5−520 m, läbisõit 406 km

SILK 1 tuleb viia teenindusse, et seadistada pidureid. Käesoloevas blogis on varemgi mitmel korral olnud juttu autode remondist, kuid seda ei maksa tõlgendada nõnda, et Land Cruiserid pole rasketes oludes piisavalt vastupidavad. Otse vastupidi, Land Cruiserid on vastupidavad, mugavad, turvalised ning suudavad liikuda ka väga halva läbitavusega teedel ja maastikel. Kuid peale kümnete tuhandete kilomeetrite läbimist Aafrika teedel tuleb korrastada misiganes autot.
Kuni Uigur tegeleb auto piduritega, veedame kõigi ülejäänutega päeva esimese poole Fèsi
medinas, mis on üks paremini säilinud keskaegseid vanalinnu kogu Põhja-Aafrikas. Esmalt jääb meie teele fellah ehk juudi kvartal. Juudi kogukond on Marokos eksisteerinud juba ajalooliselt. Kui pea kõik berberid võtsid vastu islami, siis juudid jäid ikka oma usu juurde. Palju juute põgenes Marokosse ka Ibeeriast XV sajandil, mil rekonkista võttis seal võimu. Hiljem, XX sajandil emigreerus suurem osa Aabrahami poegi USAsse, Iisraelisse ja Euroopasse. Täna arvatakse elavat Maroko suurlinnades umbes 6000 juuti.
AfricaMoroccoTanneryÖeldakse, et Fès (Faz, amazighi k ⴼⴰⵙ) on Maroko vaimne ja religioosne pealinn. Ja tõepoolest, siin on palju mošeesid ja islami õppeasutusi. Suurimat, IX sajandil Tuneesia põgenike poolt rajatud, 20 000 palvetajat mahutavat Kairaouine’i mošeed saame näha üksnes väljastpoolt, kuna mitte-muslimeid sellesse ei lubata. Küll aga külastame el-Attarine medresat, millele pani XIV sajandil aluse Abu Said. Samuti käime ühes suurepärases funduqis, nõnda nimetatakse siinmail kunagisi kaubakaravanide peatuskohti ehk kārvānsarāisid. Fès on juba ammustest aegadest tuntud ka oma käsitöömeistrite poolest, meiegi teeme turutänavatelt mõned kõrvalepõiked kangakudujate, vaseseppade ja juveliiride töökodadesse. Kõige muljetavaldavam on siiski nahaparkimise “vabrik” (pildil vasakul), oleksime justkui sattunud aega viissada aastat tagasi. Endiselt kasutatakse siin parkimiseks lupja ja tuvi sitta, mistõttu levib kogu ümbruskonnas võigas hais.

Pealelõunal asume teele ning pimeduse saabudes jõuame Tangieri (araabia k طنجة, berberi k ⵟⴰⵏⵊⴰ). Jalutades hilisõhtustel mereäärsetel tänavatel haarab mind mingi imeline tunne, raske on määratleda, kus me õieti oleme. Siin justkui saaksid kokku Põhja-Aafrika Araabia-maailm ja Euroopa, Musta Aafrika mõjud siia peaaegu ei ulatu. Igatahes, siin on meeldiv olla, hea lõppakord “African Roundile”.

K 3 apr: Tangier - (praamiga üle Gibraltari väina) - sisenemine Hispaaniasse - Tarifa - Marbella - Málaga - Marbella, 11−14 °C, õhurõhk 967−1003 mbar, suhteline õhuniiskus 83−86%, udu, vihm, valdavalt pilves, edelatuul 9−11 m/sek, kõrgus merepinnast 0−300 m, päikeseloojang 20:42, läbisõit 215 km

Pärastlõunal astume nelja ja poole kuu järel taas Euroopa pinnale. Costa del Sol ehk Päikeserannik, kuid päikest pole. On vaid udu, vihm, tuul ja suhteliselt külm.
Oleme teel olnud täpselt 129 päeva ja läbinud autodel 29 292 kilomeetrit, mis teeb keskmiseks päevateekonnaks 227 km. Jõudsime Hispaaniasse
algselt kavandatust 2 päeva varem, ja seda eelkõige tänu Mauritaania eeldatust parematele teeoludele. Sellega saab läbi “African Round”. Kuid tänasega ei lõpe üksnes “African Round”, käesolev hetk on ühtlasi lõpp-punktiks kolmest ekspeditsioonist koosnevale “triloogiale”, viie ja poole aasta jooksul on läbitud Aasia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika (+ osaliselt ka Antarktika) ning Aafrika. Need reisid on pakkunud väga-väga palju. Reisikaaslased, kes on kaasa teinud nimetatud ekspeditsioonid läbi kolme-nelja maailmajao kas täielikult või suuremas osas, pole kindlasti enam needsamad inimesed, kes istusid 2007. aasta sügisel Hiina idaosas Luoyangis Land Cruiseritesse ning alustasid Siiditee tuuri. Mõeldes tagasi nendele reisiaastatele, tajun järjest selgemini, et läbi on saanud üks märkimisväärne periood elust, et läbitud on üks järjekordne “elu ülikool”. Ent ei maksa minna liiga emotsionaalseks ja sentimentaalseks, jätame reisikaaslastega hüvasti kas südamlikult emmates või piirdudes tugeva käepigistusega. Igaüks läheb oma teed − kes lendab homme Málagast Tallinnasse, kes jääb veel mõneks ajaks Hispaaniasse, kes asub autoga teele läbi Euroopa Eestimaa suunas.

Tahaksin tingimata rõhutada, et käesolevas blogis eelnenud kuude jooksul kirjapandut ei maksa võtta “puhta kullana”. Paljude faktide õigsuse osas pole üksmeelt saavutanud ka vastavate erialade teadlased. Osa informatsiooni pärineb teejuhtidelt või suvalistelt külameestelt ja selle info tõesuse kontrollimiseks pole olnud aega ega võimalust. Ja oma silmaga nähtu ei pruugi olla vaba eelarvamustest. Samuti võivad mõned vääritimõistmised tuleneda keelebarjäärist ning topelt-tõlkest. Päris kindlasti esineb vigu ja ebajärjekindlust kohanimede, hõimunimede ja terminite kirjapanekul. Püüdsin anda endast parima, kuid suutsin seda teha üksnes oma võimete ja asjadest arusaamise piires.

Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki sõpru ja häid reisikaaslasi, kellega koos on olnud võimalus kulgeda planeedi Maa avarustel, kellega koos on olnud võimalus kogeda meeldivaid hetki ja taluda raskusi. Tänu ka kõigile neile, kes on kas nõu või jõuga kaasa aidanud Siiditee tuuri, Arktika-Antarktika reisi ja Aafrika ringi teostumisele. Samuti tänan neid, kes on elanud meie seiklustele kaasa käesoleva blogi ja muu meedia vahendusel. Ja lõpuks, kõige suurem tänu kuulub Taevastele Jõududele, kes on pannud meie füüsilise vastupidavuse ja meelekindluse mitmel korral küll väga tõsiselt proovile, kuid toonud meid siiski elusate ja peaaegu tervetena ikka ja jälle koju tagasi.

Lääne- ja loode-Aafrika etapi meeskond

Aigar “Uigur” Ojaots, Laura Ojaots, Kristjan Jung, Ervin Mast, Mati Laine, Tiina Jokinen, Peeter Vähi

African Roundi “sabaots”

Aastatel 2012−2013 asetleidnud ekspeditsiooni käigus me ei jõudnud Aafrika päris lõunaosasse. Lõuna-Aafrika Vabariiki, Svaasimaale ja Lesothosse korraldame eraldiseisva reisi 2014. aasta veebruaris-märtsis. Kuula svaasi player (Svaasimaa, Mantinga küla) ja sotho player (Lesotho, Malealea küla) muusikat, mis on salvestatud reisi jooksul vabaõhuüritustel. Meenutuseks sellest reisist mõned alljärgnevad fotod:

Dolphin AfricanPenguins

SwazilandDrumming SwazilandWarriorsDance

SouthAfricaSanyValley

Imagetext             Imagetext           LogoATSport           LogoGreenCarrier

Tänu: Alar Metsson, Siseministeerium, Ken-Marti Vaher, Koidu Mesilane, Heidi Pruuli, Välisministeerium, Lauri Bambus, Anti Arak, dr Helen Mülle, Ewa Kuylenstjerna, Matkasport, Tanja Aasamets, Olavi Sööt

Kuula African Roundi tunnusmuusikat player

Ekspeditsiooni kajastav 16 saatest koosnev telesari “Saladuslik Aafrika” ETV ekraanil laupäevaõhtuti kell 19.35 alates 7. septembrist 28. detsembrini 2013, vaata reklaamklippi player. Vaata ETV arhiivist: I (Djibouti, Etioopia), II (Etioopia), III (Etioopia / Keenia), IV (Keenia), VI (Tansaania / Malawi), VII (Malawi / Mosambiik / Zimbabwe), VIII (Zimbabwe / Botswana), X (Angola), XI (Kongo DV / Kongo / Gabon), XII (Gabon / Cameroon / Nigeeria), XIII (Nigeeria / Benin / Togo / Ghana), XIV (Ghana / Elevandiluurannik), XV (Elevandiluurannik / Mali), XVI (Mali / Senegal / Mauritaania / Lääne-Sahara / Maroko)
Samal teemal artiklite seeria Postimehe Arteris laupäeviti detsembrist 2012 maini 2013
Vaata ka GO Reisiajakiri 3 / 2013 ja raamat “African Round
Peeter Vähi fotonäitus “African Round” Tartu Ülikooli Kohviku kahes saalis 20. juulist 2013 kuni 15. juulini 2014
Vaata ka Siiditee tuur ja Arktika-Antarktika 2010