LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

KultuuariNaoRaamat

LogoGoGroup


Records available

Luc Robert. La donna è mobile. Verdi

Peeter Vähi. In the Mystical Land of Kaydara

Great Maestros I−V. Kalle Randalu, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra

Eduard Tubin. Works for Violin and Piano. Vol 1

Keyboard Juggleress (Irina Zahharenkova, DVD)

Arsis. Legend

Magic of Sound (Ralf Taal)

Maria Magdalena (Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra)

Joy and Sorrow Unmasked (European Union Baroque Orchestra, Lars Ulrik Mortensen)

Locus amoenus (René Eespere)

The Best of Arsis Bells (Arsis, Estonian National Symphony Orchestra, Estonian National Male Choir, Aivar Mäe)

Faust (Ain Anger, Estonian National Opera)

Modigliani − the Cursed Artist (Estonian National Ballet, Risto Joost)

ImagetextPEETER VÄHI

Press resonance

Neutral choice of media reviews about the works and records by Peeter Vähi. In original languages.

DIGITAL LOVE

for flute and violin

An even greater use of differing sonorities was fundamental to the final piece, Digital Love (1992) by Peeter Vähi. Here Rolf Schulte was joined by Laura Gilbert on a flute and both exhibited great virtuosity on their instruments. Vähi... makes use of sounds from the Far East. While rich, legato tones emanated from the violin, the flute produced the rhythms and timbre of Indian drums or tabla. The composition and its performance was a tour de force which was greatly appreciated by the audience. (Mimi S Daitz, Vaba Eesti Sõna, 08.12.94, USA)

Dramatic, indeed, visitors found out, as two Bang on a Can members at a time performed the recent compositions of Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Urmas Sisask and Peeter Vähi. Saving the best for last, Vähi’s “Digital love” captured the audience’s collective imagination as flutist Laura Gilbert combined with Rolf Schulte’s violin in an animated performance. Vähi’s herky-jerky movements, bridged by melancholy chords, grew to a series of crescendos before dropping back into their disjointed origins. A surprisingly undeniable Japanese influence in Vähi’s composition was a pleasant surprise. (Alan Saracevic, Midtown Resident, 8.−14.12.94, USA)

Einen komplett anderen Ton schlägt Vähi in... Digital Love. Bei näherer Betrachtung der virtuosen Textur stellt man fest, dass sich die beiden Instrumente mit allen Mitteln gegen die digitale Berechenbarkeit wehren. Wie frisch Verliebte fallen sie von einem Extrem ins andere: empfindsam − überkandidelt, einträchtig − losgelöst, a piacere − genau im Takt, hoch − tief, Flötenton pur − mit Zungenschlag, Violinspiel “naturel” − col legno / sul ponticello / hinter dem Steg / Bartók-Pizzicato. Zwar entäußern sich Flöte und Geige nur kurzzeitig ihrer selbst (so hat der Flötist einige Tonrepetitionen mitzusingen, der Geiger sein Instrument einmal wie eine Gitarre zu halten), doch wechselt ihre Laune alle paar Takte. Mal spielen sie Katze und Maus, mal turteln und flattern sie eher analog als digital umeinander, bis die Violine am Ende ein ostinates Quintengeschrammel veranstaltet, auf dem die Flöte vielfach wiederholte, chromatische Purzelbäume schlägt. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4 / 2001, Germany)

Vähis Begeisterung für die orientalische Musik kommt vor allem in “Digital Love” (1996) für Flöte und Violine zum Ausdruck. (Burkhard Schäfer, Ensemble. Magazin für Kammermusik, Aug / Sep 2011, Germany)

SUPREME SILENCE

for female voice, male choir and handbell ensemble

The stylistic diversity of Peeter Vähi’s Buddhist cantata − Tibetan ritual (and instruments, including the dung chen), New Age euphony, minimalism, European post-modernism − may disconcert some listeners, as will its spiritual core in the third movement (of four), five minutes of absolute (supreme) silence. The net effect is not unlike Rautavaara’s Vigilia in spirit (not method), superbly performed and recorded. (GSR, Gramophone, 8 / 1999, UK)

Freilich gibt es dabei, über das pure Exotik-Interesse hinaus, so etwas wie eine Ernsthaftigkeits-Skala. Der estnische Komponist Peeter Vähi meint es mit seiner “göttlichen Ruhe”, die sich an den Ritualen des tibetischen Buddhismus orientiert, todernst. Das macht die Sache noch schlimmer. Glöckchen, hell und dunkel, führen uns in eine abgestandene Adaptionswelt der modernen “Cross”-Kultur. (TU, Fono Forum, 4 / 1999, Germany)

Repertoirewert: 5/5. Zur Abwechslung also eine völlig geräuschlose CD, als Erholung für alle lärmgeplagten Zeitgenossen − und höchste Herausforderung für die Rezensentin? /.../ Schon die Liste der beteiligten Musiker verheißt Ungewöhnliches... Als ob die schlafenden Gläubigen zur Meditation erst aufgeweckt werden müssten, beginnt der erste von insgesamt vier Sätzen der Komposition mit drei langgezogenen, tiefen und lauten Tönen des traditionellen Blasinstruments dung chen. /.../ Geräusche von außen und flatterhafte Gedanken von innen werden immer lauter und für einen Moment kann der in Meditation ungeübte Hörer die Disziplin und Stärke der Mönche erahnen. Dann − endlich − wie eine Erlösung, wieder ein Ton, der Ablenkung von allen inneren Vorgängen bietet. (Nora Burda, 28.06.03, Klassik Magazine, Germany)

Ein estnischer Komponist auf Cross-Culture-Trip: Peeter Vähi /.../ ist ein Wanderer zwischen Ost und West... Mit verzückten Soli der ungarischen Folksängerin Irén Lovász, machtvoll-sonoren Chorstimmen, Handglocken, dem magischen Blasinstrument dung aus Tibet und der asiatischen damaru-Trommel beschwört Peeter Vähi die Geisteskräfte des Mahayana-Buddhismus. Ziel der Meditationsübung ist die erfüllte Leere. (Lutz Lesle, Neue Zeitschrift für Musik, 4 / 1999, Germany)

Die glasklare Stimme von Irén Lovász, ungarische Folksängerin und Musikethnologin, der estnische Nationalchor, das englische Handglocken-Ensemble Arsis, die ultratiefen Schwingugnen des Dung-chen, des größten Blasinstriments Tibets öffnen die Tür zu einer faszinierenden Geist-Klangwelt. Genau die entgenengesetzte Funktion gewöhnlicher Liedertexte transportieren die frommen buddhistischen Gebete und wecken vor allem eines: Die Sehnsucht nach den ursprünglichen Tönen. (Anja Barckhausen, Musiker Szene, 4 / 1999, Germany)

Die vierzehn Musiker verwandeln eine Komposition des estnischen Komponisten Peeter Vähi in eine wunderbare Klanglandschaft. An “Supreme Silence” wirken außerdem der estnische Nationalchor und die bereits mehrfach ausgezeichnete Folksängerin Irén Lovász aus Ungarn mit. Vähi ist ganz offensichtlich vom tibetische Buddhismus fasziniert, auf den sich eine Musik und die Lyrik, zwei blumige Mantras, beziehen. Der dritte Satz ist mit fünf Minuten absoluter Stille “Shunyata”, der leere gewidmet. Kurious, aber passend. (Bennie BeBop, Heilbronner, Hohenloher, Eppiger Zeitung, 12.12.98, Germany)

Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der EXPO in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD /.../ das Kunststück gelungen... (Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany)

L’ouvrage, lui, est l’œuvre du compositeur estonien Peeter Vähi, qui s’est basé sur un certain rite bouddhiste tibétain; l’instrumentarium utilisé est en partie traditionnel − avec l’ajout d’un grand jeu de cloches −, mais dans un langage compositionnel contemporain modal. Le chœur chante en reproduisant cette palette infinie et fascinante de sons doubles, que les moines tibétains savent si bien générer en jouant sur les harmoniques naturels qu’ils font résonner de manière virtuose. Attention au troisième mouvement: sur une durée de 5:52, du silence pur: ce n’est pas votre appareil qui vous a lâché. Reste à savoir si ce silence est vraiment celui des musiciens et choristes qui se taisent, ou seulement cinq minutes de blanc: mon lecteur de CD n’est pas assez sensible pour une telle précision. Ce silence représente l’impossibilité dans laquelle se trouvent les moines − et, par extension, les musiciens, puis l’auditeur − à exprimer d’une autre manière la transcendance atteint après les psalmodies. (Abeille Musique, 2003, France)

Aliás, este mestre tibetano contribuiu mesmo com a escrita dos textos “Vajrasattva mantra” e “The aspiration for the pure land”, reproduzidos no livrete em caracteres sânscritos. /.../ Unindo a solenidade do coro masculino com vocalizações, “drones” e instrumentação e uma recitação tibetanas, “Supreme Silence” vai bem mais fundo na ascese è essência do Oriente que o anterior − e mergulhado nas águas da new age − trabalho do compositor, “The Path to the Heart of Asia”, gravado na editora Erdenklang. Aqui o ar é, na realidade, rarefeito, e o asceta poderá aspirar à contemplação do Uno. (fmstereo, 1999)

...кому-то она показалась сочинением завтрашнего дня. По мнению одних критиков, ничего интереснее Вяхи до этого не писал, по мнению других, что на сей раз автора постигла обидная неудача. Любопытной в связи с этим представляется точка зрения австрийского музыковеда К У Дамма: “Это не чисто инструментальное, но и не чисто вокальное произведение. Это не ритуальная буддийская музыка, но ее трудно отнести и к музыке, исполняемой на концертах.” /.../ Кому она принадлежит − дню сегодняшнему, завтрашнему? Усть вопросы, на которые не стоит спешить с ответом. (Sergey Martynov, Den za Dnem, 11.12.98, Estonia)

Ez a kiadó vállalkozott az észt Peeter Vähi buddhista ihietésú. XII. századi tibeti és szanszkrit szövegekre épüló kompozíciója, a Supreme Silence megjelentetésére is. A négytételes mú − amelynek harmadik tétele majdnem hat percnyi teljes csend, mint a buddhizmus filozófiájának alapja, a tökéletes nyugalom és harmónia szimbóluma − nagy létszámú férfikart, kéziharang-együttest és nói énekes szólistát foglalkoztat. (Magyar Hírlap, 25.11.98, Hungary)

Az első tétel egy szinte teljesen instrumentális felvezetés tizenhárom percben (címe szerint egy mandala felajánlás). A hasonló hosszúságú Vajrasattva Mantra a száz szótagú vadszraszattva mantra eredeti nyelvű, ám nagyon is európai ízű előadása. Európaisága éppúgy előnye, mint hátránya. A férfikórus kellő hatást kiváltani nem tudó “mantrarecitációját” Lovász Irén hangja menti meg. Ezt követi a hat perces Supreme Silence, azaz legfelsőbb csend, azaz sunjatá, azaz üresség, azaz két szám közti hat perces szünet. (Romokon Blogspot, 06.10.11, Hungary, whole article)

Estonský skladatel soudobé tzv. vážné hudby v této skladbě pro orchestr, soprán, sbor a dva vypomáhající Tibeťany použil (zneužil?) ke zhudebnění text Vadžrasattva Mantry a rozsáhlejší tibetský text o Čisté zemi Buddhy Amitabhy. Pro mne osobně toto použití buddhistického textu ztratilo jakýkoliv účinek. (Diskografie tibetských CD − 2. díl, Czech Republic)

Teoksista lähes 50-minuuttinen Supreme Silence on ehkä tyypillisin Vähin orientaalisen tyylin edustaja. Se perustuu mahajana-buddhalaisuuden filosofiaan ja teksteihin. Teoksen avaavat tiibetiläisten pitkien dung-chen-torvien kutsut, joita seuraavat käsikellojen hypnoottiset sävelet ja rütmit sekä alttoäänen vokaliisijakso. /.../ Kolmas osa on käsikellojen akordin jälkeen puhtaan hiljansuuden kuusiminuuttinen... (Erkki Lehtiranta, Rondo Classic, 7 / 2014, Finland)

Tā nav ārišķīga eksotika. Pēteris Vehi ir budists, un budistu rituāliem veltīts arī apjomīgākais no koncerta darbiem − Supreme Silence (Lielais klusums). Tas gandrīz stundu tuvinās citai − sakrālajai − realitātei. Tai, kur skaņas izgaist ideālajā klusumā un tajā piedzimst no jauna. (Inese Lūsiņa, Diena, 19.08.09, Latvia, whole article)

Ja siis tuligi vaikus. ... mitte ükski kuulaja, keda saal ometi tungil täis oli, ei köhinud... toimus midagi kirjeldamatut või veidrat. /.../ See oli väga elav ja intensiivne kogemus, mille sisu ma ilmselt kunagi ei unusta, kuigi seda ümber jutustada on võimatu. ... olen siiani segaduses. Ma ei saa seda teost ega esitust kuidagi kirjeldada ega hinnata lääne klassikalise muusika seisukohalt, sest need analüütilised kanalid minus olid sel hetkel välja lülitatud. Pühendunud muusikud pakkusid lummava kontserdielamuse. (Anne Prommik, Sirp, 03.07.15, Estonia, whole article)

Festivali viimane kontsert oli Peeter Vähi autoriõhtu “Ülim vaikus”. /.../ Dirigent pani tavapärase käeliigutusega vaikuse “käima” ja publik koos esiejatega suutis ideaalilähedase vaikuse säilitada ligi viis minutit. Oli küll eriline emotsioon... (Alo Põldmäe, Muusika, 9 / 2009, Estonia)

... originaalne teos kogu maailma muusikaliteratuuri kontekstis. Siin põimub võimas Tiibeti budismi traditsioon kristlikus kultuuriruumis sündinud helilooja mõttemaailmaga. /.../ Sellest mõjuvast teosest on raske rääkida, seda peab ise kogema nagu õhtust päikeseloojangut. ... kulminatsiooniks on lausa viis minutit vaikust ja igal üksikul kellahelinal on mõõtmatu tähendus. Nõustun igati Aivar Mäe välja hõigatud žanrimääratlusega − Vähi suurteos on nagu budistlik missa. (Sirje Vihma-Normet, Eesti Elu / Estonian Life, 25.10.13, Canada, whole article)

Tegelikult on budistlik muusika umbes sama mõttetu nagu nudistlik või sotsrealistlik helilooming. /.../ Ja budistlikku spirituaalsust (muuseas ka luterlaste Püha Vaimu) ei anna pudelisse toppida ning kontserdisaalis lahti lasta. Just sellise katse tegi autor kolmandas, teosele pealkirja andnud osas. /.../ Ülimat Vaikust rikkus saalis nähtamatult ringi kolistav nohune ja köhane tüüp, kes mõne tundlikuma kuulaja lihaskrambi seisundist närvilise plaksutamise seisundisse viis. (Evi Arujärv, Postimees, 1997, Estonia, whole article)

... lõpetas Peeter Vähi suurteos “Supreme Silence” kaks muusikafestivali Saksamaal, esitajaiks RAM, Arsise kellade ansambel, Irén Lovász ja Konchok Lundrup. Teos kõlas 5.V Hamburgis / Rotenburgis ülemaailmse koorifoorumi Euroopa päeva lõpetuseks ja 6.V Bremenis festivalil “Pro Musica Antiqua”. Mõlemad suurt huvi äratanud kontserdid salvestati, Bremeni kontsert jõudis otseülekandes ka Raadio Bremeni, WDR ja Deutschlandradio kuulajani. (Joosep Sang, Sirp, 11.05.01, Estonia)

... Kristjan Järvi lemmikstiil ongi “kultuuride ristumine ja kaasaeg”... Samasse valdkonda kuulub ka Peeter Vähi idamaade muusikast ja vaimsusest kantud teos. /.../ Viini muusikateadlane olevat leidnud, et lugu mahub crossover classicsi (piire ületav klassika) stiili alla. (Heili Vaus, Eesti Päevaleht, 22.11.98, Estonia)

CD-l on osad Peeter Vähi kahest suurteosest... Maailmas ainulaadne on ka ida ja lääne tarkuse allikaid, kooskõla ja harmooniat ning erisustes üksolemise sidusust peegeldav, tõsist süvenemist eeldav Peeter Vähi suurteos “Ülim vaikus”... (Ene Pilliroog, Muusika, 2 / 2014, Estonia)

Mõlemad tekstid kuuluvad budismis nn esoteeriliste tekstide hulka, mis tähendab, et reeglina neid avalikkuse ees ei esitata, see on isegi keelatud. Ida-fanaatikuna tuntud Vähi end pühaduse rüvetajaks siiski ei pea. (Tiit Tuumalu, Postimees, 23.11.97, Estonia)

Uutest teostest räägitakse ikka, et need on väga huvitavad. /.../ “Supreme Silence” on aga tõesti väga hea lugu. /.../ Vaikusel peab olema põhjus, niisama lolluse pärast pole mõtet pause kirjutada. Vähi teoses on põhjus olemas ja vaikus saab kõige tähtsamaks momendiks terves loos. (Viida Raag, Kristjan Järvi, Eesti Päevaleht, 22.11.97, Estonia)

Peeter Vähi heliplaadil “Supreme Silence” võib 5 minuti 52 sekundi kestel kuulata ... vaikust. Kuigi heliloojale on sel sügavam, filosoofiline tähendus, leiab ta siiski, et vaikust ja omaetteolemist tuleb hinnata ka mürarikkas argielus. (Ita Serman, Kodukolle, 4/00, Estonia)

Ülim vaikus” − muusika väljaspool stiili ja aega. /.../ Teos, mis ei taha mahtuda ühegi stiili- ega žanrimääratluse alla. /.../ See ei ole budistlik rituaal ega ka tavaline kontsertmuusika. /.../ Vähi on kirjutanud ühe oma teose kohta: “... minu silmis on “2000 aastat pärast Kristuse sündi” justkui filosoofilis-muusikaline kokkuvõte Euroopa ajaloost”. Viis aastat hiljem tundub, et Vähi on astunud veelgi universaalsemate üldistuste poole. Partituuri iga lehekülg peegeldab autori veendumust, et ta seisab “maailma ajaloo lõpusirgel”. (K W Damm, 24.11.98, Austria / Estonia)

Festivali tipmisteks elamusteks pean šveitsi viiuldaja Paul Gigeri esinemist Nigulistes, Peeter Vähi teose “Ülim vaikus” esiettekannet Estonia kontserdisaalis ning Lepo Sumera / Peeter Jalakase ooperi “Olivia meistriklass” etendust Von Krahli teatris. /.../ “Ülim vaikus” on helilooja senisest loomingust ilmselt parim teos. (Liina Fjuk, Kultuurimaa, 03.12.97, Estonia) 

Nendes “suundades” uus muusika võngubki: “läheb” heli sisse või rahva sekka, otsib kaotsi läinud ajalugu ja spirituaalsust. /.../ Spirituaalsuse lainel olid Paul Gigeri viiulimeditatsioonid..., Peeter Vähi “Ülim Vaikus”, “Hortus Musicuse” kontsert Arvo Pärdi muusikast... (Evi Arujärv, Postimees, 05.12.97, Estonia)

Vähi helikeelest ei ole võimalik eraldada elemente, mis määravad teose orientaalse vaimu. Välisel vaatlusel sarnaneb näiteks kooripartii kas Bartóki või Tormisega või, ütleme, soolopartii Messiaeniga. Ainsaks “orientaalseks” elemendiks jäävad arvukad mordendid (mõnikord väljakirjutatud), kuigi ka neid võib kohata euroopa muusikas… Vajaliku taju saavutab Vähi ida muusikale lähedase vormiehituse, vastava intoneerimise, elektroonilise improvisatsiooni ja tiibeti trompetite abil; viimased kõlavad teose algul, andes muusikale häälestuse. (Mark Rais, Sirp, 17.07.98, Estonia, whole article)

... seda üritab Peeter Vähi oma “Ülima vaikuse” kolmanda osaga − viis minutit (kavandatud) vaikust, mida ta annotatsioonis nimetab teose kulminatsiooniks. Ettekandel oli asi kaugel nii kulminatsioonist kui ka vaikusest... Tšehhide “Agon Orchestra” oli kõige mürarikkam: jõhkruse paraad... “Agon” näib soovivat vahendada muusikas kosmilist jõudu viisil, mis lööks üle kõik samalaadsed eelkäijad... Selles mõttes on Peeter Vähi ülima vaikuse ja tšehhide ülima lärmi taotlused sarnased. (Merike Vaitmaa, Teater. Muusika. Kino, 3 / 1998, Estonia)

Pressis kõlasid vaheldumisi ülivaimustunud järelhüüded ning põrmustavad etteheited. Teost nimetati kord helilooja kõigi aegade parimaks saavutuseks, siis jällegi täielikuks ebaõnnestumiseks. Ühed leidsid selles filosoofilist sügavust, teised üksnes pseudo-religioosse story taha peidetud muusikalise ande puudumist. Kord rõhutati ideede originaalsust ja helikeele uudsust... Vaid harva võib kohata ühe ja sama teose kohta käivaid sedavõrd vastakaid arvamusi. (Tiit Reinart, Tartu Postimees, 22.07.09, Estonia, whole article)

... kõike muud kui traditsiooniline teos, sest “Ülima vaikuse” aluseks on tiibeti budistliku Kagyu koolkonna esoteerilised rituaalid, mida avalikkuse ees kunagi ei esitata. Teoks sai see projekt siiski tänu Drikung Kagyu peavaimuliku Tema Pühaduse Kyabgon Chetsangi isiklikule heakskiidule, kes valis selle jaoks välja kaks üliolulist budistlikku teksti − sanskritikeelse Vajrasattva mantra ja tiibetikeelse Puhta Maa palve... “Ülim vaikus” nõuab süvenemist, ükskõik kui palju ja kas üldse teatakse midagi Buddha õpetusest. ... nii tavakuulaja kui kriitik, hämmelduvad ilmselt teose kolmanda osa “Ülim vaikus” puhul, mis tegelikult ongi viieminutiline vaikus. Kuulaja võib siin visuaalselt kujutleda heli kandumist üha kaugemale, kuni see kaob kuhugi tajutavuse rajajoone taha. Tegelikult on vaikus kui tühjus (shunyata) mahayana budismis üks kesksemaid filosoofilisi kategooriaid. (Igor Garšnek, Sirp, 08.12.98, Estonia)

Ja ikkagi, mis on “Ülim vaikus”? Aastatuhande lõpule omane “klaaspärlimäng”, milles oleksid jutkui ühendatud spirituaalne ja ilmalik, orientaalne ja oktsidentaalne, minevik ja olevik. Ühes 1993. aastal ilmunud laserplaadi bukletis on Vähi teose kohta kirjutatud: “… minu silmis on “2000 aastat pärast Kristuse sündi” justkui filosoofilis-muusikaline kokkuvõte Euroopa ajaloost”. Nüüd, viis aastat hiljem tundub, et Vähi on astunud sammu edasi veelgi universaalsemate üldistuste poole. Partituuri iga lehekülg peegeldab autori veendumust, et ta seisab “maailma ajaloo lõpusirgel”. Mis tuleb edasi? Ja kas üldse midagi tuleb? (Sirp, 23.07.09, Estonia)

Festivali lõpetas Peeter Vähi autorikontsert... Selgelt tulid esile ka Vähi kui loovisiksuse põhitõed − lääne ja ida kultuuride seoste esiletoomine, kultuuride erisuste kaudu nende ühtsuse nägemine. /.../ “Ülim vaikus” mõjutas kuulajaid oma sugestiivsuse ja kõlakontrastidega. Imetlusväärne oli kellade ansambli täpne töö, sellise ansambli olemasolu aitas kindlasti autoril oma helilisi ja dramaturgilisi eesmärke täpsemalt täita. Kellade koori omapärane kõlamaailm haarab kuulajat ja aitab süüvida sisulistesse taotlustesse. Ülim vaikus saabus teoses tõepoolest − kolmandas osas. Dirigent pani tavapärase käteliigutusega vaikuse “käima” ning publik ja esinejad suutsid ideaalilähedast vaikust säilitada umbes viis minutit. (Alo Põldmäe, Sirp, 31.07.09, Estonia, whole article)

... Peeter Vähi menukas autoriõhtu Tartu Jaani kirikus, sama kava (... “Supreme Silence”) avas 19. augustil ka XII Riia vaimuliku muusika festivali... Riias käinud meenutavad, et kontsert võeti sealgi väga hästi vastu. (Priit Kuusk, Sirp, 04.12.09, Estonia)

... nimekad eesti muusikud eesotsas... Järvi ja... Vähiga osalema religioosse muusika maailmafestivalil... mõttega tuli enam kui aasta tagasi välja... dalailaama, et tähistada nõnda selle aastatuhande lõppu... Hiiglasliku festivali algatajad nägid esialgu ette, et festivali toimumispaigad on sel aastal Los Angeles, Dresden ja Kaplinn. Järgmise aasta alguses jõuavad eri usundite muusikud Sydneysse, Tokyosse ja Bangaloresse. ... patroonide ring on aukartustäratav: kirjanikust president Vaclav Havel, tänaseks meie hulgast lahkunud Sir Yehudi Menuhin, Aga Khan, peapiiskop Desmond Tutu ja Danielle Mitterand. ... märtsis arvustas festivali korraldustoimkonda teravalt Saksimaa evangeelne peapiiskop... Tohutu hulk artikleid... olid keskendunud mõlema äärmuse kaitsmisele või põrmustamisele. ... Konrad Wagner nimetas maailmafestivali ühes Saksamaa kaalukamas ajalehes Die Zeit koguni omalaadseks prostitutsiooniks. /.../ “Vägisi kipub pähe võrdlus nõukogude ajaga, kui kultuurielu juhtis keskkomitee”... (Märt Treier, Õhtuleht, 07.04.99, Estonia, whole article)

... pöördutakse kaugete rahvaste, iidsete tekstide ja meditatsiooni poole, leidmaks toetuspunkte, millest praeguses ühiskonnas puudust tuntakse. Sel sügisel kuuldud ulatuslikumate helitööde hulgas on vähemalt kolm paeluvat näidet sellest suundumusest: /.../ sanskritikeelsel mantral ning tiibeti tekstidel põhinev “Ülim vaikus”... (Aare Tool, Muusika, 1 / 2014, Estonia)

THE PATH TO THE HEART OF ASIA

based on Asian folk tunes

Even the past works I’d heard from Peeter hardly prepared me for this! Featuring musicians of the Orient 92 this is a most unusual and truly cross-culture breed of many musicians: European, Indian, Oriental, Tibetan, almost any Euro-Asian ethnic music − you name it, it’s in here somewhere. How on earth I can describe a concoction as this I don’t know! There’s certainly an electronic presence, yet the acoustic elements are as strong, it’s both atmospheric and dynamic, featuring lots of ethnic instruments I’ve never heard of! All I can really say is that this is alluring and unique. (Audion, #23 /  Nov 1992, UK, whole article)

From intertwined, overtonal flutes to Turkish finger drums & Vietnamese bamboo xylophones, this is inspired music which has been interpreted in very modern ways... He gathers the music of the ages and delivers his own unique vision. (Rovi, Backroads Music / Heartbeats, 1993)

This new album may be the best one yet from Erdenklang’s Cross Culture collection. /.../ Impossible to bring this all together? Not under Vähi’s intelligent and erudite leadership. /.../ Completely lovely, mystifying and inquisitive Vähi’s work is not highly recommended, but necessary listening to both exploratory minds and radio-polluted pop music pundits. Maybe some things will change. (Darren Bergstein, Winter, 1992, USA)

Estonian keyboardist Peeter Vähi plays Marco Polo on his new CD, The Path To The Heart Of Asia. It’s a colorful musical journey, set to the sounds of Siberian shamans, a Taiwanese ensemble, a Vietnamese woman with her bamboo xylophone, a Cambodian master of indigenous vocal techniques, and other exotica... (Keyboard Player)

Vähi, who is Estonian, plays keyboards and Tibetan ritual cymbals, incorporating his deep explorations into music theory with Indian classical music and the folk commonalities that he finds in the musical traditions of the great regions of Asia. (All Music Guide, 2004)

Apropos Vähi: Wen diese Fusion dezenter Elektronik mit dominanten fernöstlichen Intrumenten süchtig gemacht hat, der gerät auf dem “Pfad ins Herz Asiens” noch tiefer in die Versenkung. Eine faszinierende Reise durch zwei musikalische Welten, die bei Vähi zu einer einzigen versmelzen. (Wolfgang Bär, Heilbronner Stimme, 24.10.92, Germany)

Ziemlich atemberaubend, was der 37-jährige Keyboarder und Komponist aus Estland in diesen elf − teilweise live eingespielten − Titeln aus seinen Maschienen zaubert: durchsichtige Synthetic-Sounds, die sich mit den folkloristischen Klangfarben seiner Mitspieler und -sänger aus Sibirien, Taiwan, Vietnam, Kambodscha, der Mongolei und Türkei zu einer Musik verbinden, die sich mit ihrer “spirituellen” Ausstrahlung wohltuend abhebt von den naiv-brutalen Plünderzügen anderer “Weltmusiker”. Auf dem Weg in Asiens Herz is Peeter Vähi ein zuverlässiger Führer. (Keyboards Musik-Journal, 12 / 1992, Germany)

... Vähi versucht den philosophischen Hintergrund der Kulturen in seine Musik einzubauen, europäisches Handeln mit asiatischen Betrachtungsweisen zu verknüpfen. (Folksblatt, Germany)

... den Weg zum Herzen Asiens will der estnische Keyboarder und Komponist Peeter Vähi zeigen: In seine Musik, die sich in die Sparte “New Age” einordnen läßt und stark von synthetischen Klängen und dem Synthesizer geprägt ist, mischen sich noch andere, ungewohnte Elemente... Zusammen ergebt sich so eine nicht alltägliche, aber reizenvolle Synthese “von junger und alter Musik; eine Harmonie der Klänge des Ostens und Westens”... (Westfälische Rundschau, 21.06.93, Germany)

Weltmusik und mehr: Der estländische Keyboarder Peeter Vähi präsentiert auf seiner CD The Path To The Heart Of Asia /.../ exotische Klangzaubereien u.a. von sibirischen Schamanen oder einem mongolischen Obertonsänger. Auch fabrizierte er spannungsgeladene Minimalmusik mit einer vietnamesischen Bambus-Xylophonistin. Man höre und staune, wie sich supermoderne Elektronik mit orientalistischen Instrumenten wie buddistischen Glöckchen oder tibetanischen Zimbeln verträgt. (Gerry Rafferty, BWZ, No 47, Germany)

Der vielfach geschlängelte Weg, den der estländische Keyboarder Peeter Vähi mit THE PATH TO THE HEART OF ASIA (Erdenklang / In-Akustik) beschreitet, führt ihn zu den Volksmusik-Quellen von Kambodscha, Taiwan und der Türkei. (RollingStone, 12 / 1992)

Der esrländische Keyboarder und Komponist führt uns auf einen Pfad in die exotische Welt Asiens... Vähi hat zehn traditionelle “Legenden” arrangiert und steuert außer der Elektronik orientalische Instrumente... (Erdenklang, 1992, Germany)

... Vähi est estonien, en il est étonnant. Au lieu de faire comme tous ses petits camarades musicos des pays de l’est, c’est-à-dire fusionner la new age et le joli folklore musical de son pays, non, il se passionne pour l’orientalisme et mélange son clavier aux darbuka, tungur, pi-pa, yang-chin ou autres instruments hyper exotiques dont vous n’avez − je le parierais − jamais entendu parler. Arrangeant des pièces de folklore vietnamien, taiwanais, cambodgien, sibérien ou turc, ou jouant avec les musiciens de ces pays ses propres compositions, Peeter Vähi nous propose une tribulation asiatique des plus initiatiques et une musique cross-culturelle extrêmement sérieuse et tout à fait passionnante. (La Vie Naturelle, 12 / 1992, France)

Ses arrangements, bien que très personnels et originaux, restent le plus souvent respectueux de la trame traditionelle servant de base àchaque morceau. L’électronique demeure très discrète et les sonorités utilisées se confondent souvent à celles de l’artiste invité, ou lui tissent un décor synthétique ou électroacoustique destiné à le mettre en valeur. Le résultat ne donne donc pas l’impression d’un collage artificiel, mais au contraire celle d’une synthèse attentive, chacun faisant un pas vers l’autre... Ce qui est certainement la meilleure façon de se rencontrer. (Bruno Heuzé, France)

Un diálogo interesante entre las culturas occidentales y asiáticas El compositor Estonio Peeter Vahi y los músicos del festival Oriente 92. Esta es una muy inusual y verdaderamente un cruce de las culturas de muchos músicos... Ciertamente hay una presencia electrónica, sin embargo, los elementos acústicos son tan fuertes, que es tanto atmosférica y dinámica, con sus numerosos instrumentos étnicos que nunca he escuchado! Todo lo que puedo decir es que esto es fascinante y único. (Fulcanelli’s New World, 15.06.10)

К своим совместным записям с музыкантами из Камбоджи, Вьетнама, Тайваня, Турции, Тувы Пээтер Вяхи добавил электронные звучания, в результате чего получилось нечто гораздо более близкое “new world music”, чем ортодоксальному нью-эйджу или арт-року. Нет ничего удевительного в том, что Вяхи, музыканту-этнографу, всерьез изучающему в фольклорных экспедициях музыку Азии, удается в 11 “легендах” составляющих его авторсий альбом, избежать ориентальных красивостей. (Дмитрий Ухов, ИША, Russia)

Nagu Tormis lisab oma osa ingeri, vadja või vepsa rahvalauludele, nii tema Aasia rahvaste muusikale, kuni süntesaatori kasutamiseni, elektrooniliste võteteni. /.../ Ei usu, et Saksamaal tuntaks puudust idamaise folkloori tundjatest. Seda hinnatavam on muusikakirjastuse ja plaadifirma Erdenklang huvi Peeter Vähi sellealaste teadmiste, ettevõtmiste ja loominguliste saavutuste vastu. (Priit Kuusk, Päevaleht, 07.10.92, Estonia)

... samasugune on Veljo Tormise suhe soomeugri rahvaste muusikasse. Vahe on /.../, et Tormis konkretiseerib oma loomingus rahvamuusikalise materjali vormi ning määratleb samal ajal ka koorifaktuuri, Vähi aga suhtub muusikalisse materjali vabamalt ja improvisatsioonilisemalt: on läinud seda teed, kus laadist määratletud semantilises väljas võiksid areneda kaks improvisatsioonilist liini... Vähi, kes alustas orientalistlikku suunitlust oma loomingus sümfooniliste teostega “Raga muundumine” ja “Nadat sarvam vanmayam”, läks alguses ida elementide imiteerimise ning nende euroopalikku helikeelde mehaanilise ülekandmise teed. Sellega jäid aga kõrvale raga filosoofiline tagapõhi ja tähendus. Nüüdseks on Vähi tunnetanud Aasia eri muusikakultuuride seotust ja ühtekuuluvust. /.../ Võib öelda, et selle plaadi loomise idee oli täpselt sama erakordne kui esitajate meisterlikkuse tase. Kordagi ei tekkinud eklektismitunnet, vastupidi, terviklikkus sisemiste vaimsete allhoovuste ühendamisel on see, mis viitab teele Shambhala suunas. (Igor Garšnek, 08.04.94, Estonia)

TO HIS HIGHNESS SALVADOR D

for flute, violin and guitar

Balancing this is the use of diatonicism, often drived it would seem from folk and popular music, which has produced a language reminiscent of European minimalism, unusually gentle in contour. These elements get in several of the works recorded here, for instance To His Highness Salvador D (1988), a trio by Peeter Vähi (b 1955) whose quick central movement strays into hip 1970s territory (not inaptly for a piece inspired by Dalí). (GSR, Gramophone, 5 / 1995, UK)

... To His Highness Salvador D. was intuitively composed two weeks before the death of Salvadore Dali. It aroused international attention... (Handbook of Guitar and Lute Composers, 2007, USA)

Unterschiedlichste Tonwelten liefern den Werken des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi stilistischen Halt. In den vom Trio Camerata Tallinn (Flöte, Violine und Gitarre) mit hochsensibler Musikanterie und Drive vorgetragenen drei Stücken verspinnt Vähi Rock, Volksmusik und avanciertere Techniken zu einem feurig-fragilen Ganzen, funkelnd von Humor und Temperament. /.../ Veröffentlichung von besonderer Bedeutung für das Repertoire. (Christoph Schlüren, FonoForum, 12 / 1997, Germany)

Ausgeschprochen originiell war /.../ Vähis “To His Highness Salvador D”, eine Hommage an den Maler Dalí und gemäß dessen Kunst in seinem Spiel mit tradierten Charakteren gleichsam ein surrealistisches Bild in Tönen. (Rheinpfalz, 08.04.92, Germany)

“To His Highness Salvador D.” für Flöte, Violine und Gitarre (1988) und /.../ dürften aber zum Schönsten gehören, was in Estland bislang für die Gitarre geschrieben wurde. (Burkhard Schäfer, Ensemble. Magazin für Kammermusik, Aug / Sep 2011, Germany)

... zwei Sätze aus dem Werk “Salvador D.” des estnischen Komponisten Peeter Vähi... Dabei verstand es Anja Witt großartig, die elektronischen Klangfolgen aus dem Ursprungswerk in ausdrucksstarke Gitarrenmusik umzusetzen und wiederzugeben. (Stolberger Zeitung, 17.11.15, Germany, whole article)

... Vähin To His Highness Salvador D on trio, jonka kantaesitys sattui kaksi päivää ennen Dalín kuolemaa. Musiikissa surrealismi ei ole yhtä selkeätä kuin kuvissa tai kirjallisuudessa. /.../ Vähi leikkii kappaleessaan yhdella jos toisellakin aihella tintinnabuliakaan unohtamatta. Jaksot voivat kadensioida mihin tahansaa tyylin. Läbi teoksen kulkee muistumia espanjalaisesta sointukulusta ja melodiikasta. (Ilkka Ylönen, Helsinkin Sanomat, 19.11.94, Finland)

“Tema kõrgeausus Salvador D'le” flöödile, viiulile ja kitarrile on selles suhtes kummalise saatusega teos, et esiettekanne toimus vaid paar päeva enne Salvador Dalí surma... Kitarri käsitluses on aimata hispaanialikku tantsulist stiili, viiuli lisandumine Ad libitumis katkestab dramaatiliselt muusika eepilise kulu. (Koit, 22.11.14, Estonia, whole article)

Kui käsitleda Peeter Vähi loomingu seoseid kujutava kunstiga, siis ei saa mööda vaadata ka kammerteosest “An Seine Hoheit Salvador D.” flöödile, viiulile ja kitarrile (1989), mille helikeeles ilmub hoopis teatud müstilise varjundiga hispaanialik-orientaalne helilaad. Ebamaised vaikelud ja kummalised varjud − Peeter Vähi muusikaliste kujundite imaginaarsus on siin inspireeritud Salvador Dalí sürrealistlikest nägemustest. Selle teosega on seotud aga ka üks mõistatuslikult traagiline kokkusattumus − nimelt kaks päeva pärast teose maailmaesiettekannet 21. jaanuaril 1989 vapustas maailma teade geniaalse hispaania sürrealisti surmast. (Igor Garšnek, 23.03.98, Estonia)

Ka Peeter Vähi kontsertoopustel, milles samuti mõnikord oriendi hõngu, on üha suurem menu. Väga hästi võeti vastu “Tema Kõrgeausus Salvador D’le” kultuuripäevadel Karlsruhes, ansambel “Camerata Tallinn” esituses. Sama ansambel Jaan Õuna juhatusel on teost esitanud ka Soomes ja Austraalias /.../ “Tema Kõrgeausust” on mängitud Ungaris ja Rootsis ning 8. oktoobril kõlab see ülemaailmsel noorte heliloojate foorumil Kiievis. (Priit Kuusk, Päevaleht, 07.10.92, Estonia)

P. Vähi “Salvdori” esitus saksa interpreetidega oli eriti menukas... (Jaan Õun / Tiina Mattisen, Sirp, 29.02.92, Estonia)

... “To His Highness Salvador D” on selles suhtes kummalise saatusega teos, et selle esiettekanne toimus vaid paar päeva enne Salvador Dalí surma, kellele lugu on pühendatud. Kitarri käsitluses on aimata hispaanialikku tantsulist stiili, viiuli lisandumine Ad libitumis katkestab dramaatiliselt muusika eepilise kulu. Viimane osa Adagio on eelnevaid kujundlikke elemente sünteesiv osa, reministsents. (Igor Garšnek, Kultuurileht, 14.10.94, Estonia)

CONCERTO FOR TWO CHAMBER ORCHESTRAS

Among his notable works are Sounds of the Silver Moon, which is based on Indian classical music, 2000 Years After the Birth Of Christ for early music ensemble and “Bad” orchestra (synthesizers, drum machines and vocalist), Concerto for 2 chamber orchestras and The White Concerto for guitar and orchestra. (Kurt Mortensen, Central Europe Review, Vol 2, No 27, 10.07.00)

2000 YEARS AFTER THE BIRTH OF CHRIST

for early music consort and contemporary orchestra, lyrics by German poets

... Vähi gathers in his style the apparent contradiction of fusioning corrents from disparate eras. In his case, baroque classical music, Eastern music and electronic music are combined to create meditative pieces, with a strong mystic trait, classifiable within the esoteric trends of New Age music. Vähi, who is a member of the Buddhist Community in Estonia, shows in the titles of his works the spirituality he conceives his music with: 2000 Years after the Birth of Christ, for instance. (Jorge Munnshe, The Electronic Music In Eastern Europe, whole article)

Here is an up to date, fresh and original Estonian retrospective look at the oratorio tradition, documenting the ‘ups and downs of European culture’, juxtaposing an early instrument consort (the excellent Hortus Musicus) and a thoroughly contemporary set up, with the conductor on electronic keyboards, drum machine and spoken voice. /.../ The version on this CD is practical and it could bring life and a 21 C perspective into a festival of Early Music anywhere... 2000 Years After The Birth Of Christ vividly recorded and recommended. (Peter Grahame Woolf, Musical Pointers, UK, whole article)

The first performance was a source of controversies in the musical circles of Estonia. The reviews were published in almost all of the greatest newspapers. /.../ I fully agree with one of the critics who said that P Vähi’s intuition turned out to be deeper than the verbal principles formulated by him. The work has many more faces, which the conductor would not or could not point out. The work reflects, to some extent, the attitude of Estonians towards Lutheran Christianity, the attitude of the Baltic peoples towards the German culture. Also, his music reveals the conductor’s power to transcend the duality of good and bad, to transcend the dualist worldview… Every page of the score radiates with the author’s conviction that he is standing at “the end of the cultural history of the Occident”. It may sound too pretentious, but in my eyes “2000 Years After The Birth Of Christ” is something like a philosophical-musical summary of the history of Europe. (K W Damm, 1995 / 2000, Austria)

Contradictions render a spark of criticism to Vähi’s new work, which makes it quite an event in the social life. The composer’s intuition turns out to be deeper than his ideas formulated in the program. As for its style, the composition has an unusual quality of completeness. As regards its contents, one might say: protest against dominating mediocrity. I wonder whether everyone would be satisfied with this “light at the other end of the tunnel” that radiates from Vähi’s score, but nowadays, evidently, it would be useless to expect more. (Õhtuleht, 15.09.90, Estonia)

... Vähi (1955−) also shows signs of pluralism in his work. In the dextrously composed work for tape 2000 aastat pärast Kristuse sündi (1993), the basic material consists of early music played by Hortus Musicus and sung by a soprano. This music has been processed and combined with purely electronic material; a clear-cut case of musical collage. Vähi’s instrumental works are more traditional. (Kalevi Aho, Finnish Music Quarterly Magazine, 4 / 1998, Finland) 

Das ist gewiß nichts für traditionsgerichteten Gehörgang, sondern klingt vielmehr wie eine Abrechnung mit der Geschichte oder auch ein gewaltsamer Kurzschlußzwischen den Epochen. /.../ Jeder Takt der Partitur verrät die Überzeugung des Komponisten, daß er am “Ende der Kulturgeschichte des Okzident steht”. Vähis “endzeitliche” Komposition ist in der Tat schokierend, das aber auf erfrischende Weise. Es gelingt ihm eine unerhörte Synthese aus lutherischem Choralgesang, renaissancehaftem Tanzsätzen und dem modernen Klangblitzlichtgewitter, die die Grenze zwischen U- und E-Musik geradezu zerschmettert. Daß aber hinter der Zerstörung Zukunftsaussichten hörbar werden − auf eine Neue Musik nämlich, die wieder größere Bereiche der Gesellschaft durchdringt: Das ist der allemal erfreuliche Aspekt dieses Werkes, das hier in der authentischen Wiedergabe veröffentlicht wurde. (Stadt-Kurier, 15.02.96, Heidelberg, Germany)

... Vähi ist ein estnischer Komponist, der im nordischen Strickpullover hinter seinen Keyboards sitzt und alte mit neuer Musik zu verbinden sucht. /.../ Verschiedene Epochen im gewaltsamen Kurzschluß − ein Sinnbild auf unser Crossover-Zeitalter? Jeder Hörer mit Lust an Ungewöhnlichen wird anders urteilen, eigenes Mitdenken vorausgesetzt. (Blitz, 3 / 1996, Germany)

Weitaus experimenteller verfährt Peeter Vähi. Seine Komposition “2000 Jahre nach Christi Geburt” läßt in Gestalt einer modernen Antiphonie ein Ensemble für Alte Musik aus Keyboard und Rhythmusmaschine treffen. (Der Markt, 25.01.96, Germany)

... Vähi inszeniert in seiner Komposition “2000 Jahre nach Christi Geburt” eine stilistische Konfrontation, Hortus Musicus, ein Ensemble für Alte Musik, modernen Musikinstrumenten wie Keyboard and Rhythmusmaschiene einander gegenüberstellend (Antes / Bella Musica 3.9059, Germany)

... Vähi reune en su estilo la aparente contradicción de fusionar corrientes de épocas dispares. En su caso, la música clásica barroca, la oriental y la electrónica se combinan para crear piezas meditativas, con fuerte talante místico, clasificables dentro de la New Age esotérica. Vähi, que es miembro de la Comunidad Budista de Estonia, demuestra en los títulos de sus trabajos la espiritualidad con que concibe su música: 2000 Años después del Nacimiento de Cristo, por ejemplo. (Jorge Munnshe, Musica Electronica En La Europa Del Este, whole article)

Se että Vähi halua tehtä uutta musiikkia vanhanaikaisilla premiseillä, on ajanut hänet johtamaan yleisenkin periaatteen, jonka mukaan “äärimmäisen avantgarde-musiikin kausi maailmanhistoriassa on saavuttanut päänsä...” Lähes tunnin mittaisen oratorion keskeisin materiaali koostuu kahdesta vastakaikkaisesta poolista. Varhaisbarokkiin viittaavat madrigaaliaihelmat sekoittuvat tuon tuosta näihin pahamaineisiin moderneihin kaikuihin... (Lauri Otonkoski, Helsinkin Sanomat, 09.01.00, Finland)

Pašlaik esam kādas jaunas, vēl nenoformējušās paradigmas priekšā, kuru jau apjautuši igauņi Erki Svens Tīrs (1959) Trešajā simfonijā, Pēters Vehi (1955) Aastat paerast Kristuse suendi, nemaz nerunājot par Arvo Perta bezprecedenta fenomenu. (Pauls Dambis, Diena, 22.05.04, Latvia)

... oli veidi hämmastav kavalehelt autori valitud XVI−XVIII sajandi saksa vaimulike poeetide tekste lugedes tõdeda, et kokkupanust ei leia tekstilist, süžeelist arengut. Ega seda peagi tingimata olema, aga tavaliselt suurematel, eriti vaimulikel teostel − Honeggeri “Kuningas Taavet”, Händeli “Messias” jpt − ju mingi süžee on. Vähi muusika on omapärane. Voolab tihti väga ilusti. Ei nõua kuulajalt jäägitut kontsentratsiooni, pigem pakub kandikul − võta vastu! Ja miks mitte /.../ Peeter Vähi on ehe muusik. Uudisteosest jäi hea mälestus, kuigi vastuoluline − tõsiduse ja nalja, puhta muusika ja teatraalsuse, usu ja uskmatuse piiril. (Mart Siimer, Eesti Ekspress, 21.09.90, Estonia)

Kahtlemata on praegu sobiv hetk heita pilk selja taha. Näiteks möödunud aastatuhandesse. Seda Peeter Vähi oma suurteosega teebki. /.../ Teose esiettekandel (1990) esindas “kaasaega” ERSO ja kaks muusikatasandit ei olnud nii otseses väärtuste konfliktis. Plaadivariandis asendavad sümfooniaorkestrit elektroonilised pillid, ja muutub kogu kontseptsioon. Otsimata mingit otsest sümboolikat peab nõustuma, et süntesaator iseloomustab nüüdishetke paremini kui sümfooniaorkester. /.../ “2000 aastat pärast Kristuse sündi” on on Peeter Vähi loomingus ala, kus ei ristu mitte erinevate maade, vaid ajastute kultuurid ja muusikatunnetused. Need võivad omavahel põimuda, sattuda konflikti või dialoogi, kuid ei ole kunagi teineteise suhtes ükskõiksed. (Igor Garšnek, Eesti Päevaleht, 08.02.96, Estonia, whole article)

On ilmne, et Vähi on oma suurteoses (kestusega üle tunni aja!) taotlenud sügavaid sisulisi kontraste. Samas muusika kulg jätab mulje kahest paralleelseslt toimuvast protsessist, mis küll aeg-ajalt teineteisele lähenevad, kuid ei ristu ometi. See on umbes nii, et vaadates küll kahe silmaga, näeme me siiski ühte puud. Täpselt samuti vaatab Vähi Euroopa muusikale läbi kahe erineva prisma, kuid näeb ikkagi ühte tervikut. /.../ Ei ole kahtlust, et Peeter Vähi on eesti muusikat rikastanud järjekordse õnnestunud teosega. Kui allakirjutanut midagi häiris, siis oli see võib-olla Vähi liiga konstateeriv, isegi liiga objektiivne suhe erinevate muusikakultuuride kokkupõrke kataklüsmiga. (Igor Garšnek, Reede, 21.09.90, Estonia)

Millenniumiprojekt “2000 aastat pärast Kristuse sündi”, mis on nime ja alguse saanud Peeter Vähi samanimelise oratooriumi  järgi, pole nii suurejooneline kui aastatetagune “Joonase lähetamine”. See algab Tartust, jõuab reedel ja laupäeval Helsingisse ning finisheerub Itaalias Genovas 17. jaanuaril. “Turnee oleks võinud jõuda veel mitmessegi riiki, kuid raha pani lõpuks asjad paika. /.../ Need teosed on kui kokkuvõte möödunud ajastust, kandes ühtaegu vana ja uue aja vaimu.” (Tiit Tuumalu, Postimees, 06.01.00, Estonia)

MARY MAGDALENE GOSPEL

oratorio for vocal soloists, narrator, boys’ choir, mixed choir, nature sounds and symphony orchestra

The instruments and recorded sounds are blended judicially together to provide musical evidence of a particular location or general atmosphere, and they are applied consistently so that returning to the that place or emotional state is quite obvious as the narrative unfolds. Vähi’s locus typicus is in First Century Palestine, and the harmonies, melodies, instrumental sounds and recordings immediately tell us that. In fact, I was reminded frequently of Maurice Jarre’s wonderful score for Lawrence of Arabia − the heat, the sweep of the desert, the tranquil calm and tinkling of water in an oasis. /.../ After hearing so many standard classical oratorios covering the same New Testament texts, it is a real pleasure to hear such a novel and deeply satisfying creation from Vähi, especially one that is both easily accessible, yet modern in outlook and execution. /.../ Highly recommended for a novel experience. (John Miller, SA-CD.net, 15.12.12, Australia, whole article)

Vähi’s style is essentially tonal, with a heavy admixture of Eastern influences both in terms of the sort of scales used and in the exotic percussion. In his use of ostinatos and rhythmic figures, with lots of brass, Vähi’s writing evoked some of Orff’s large-scale works. /.../ Partly through the Vähi’s style, and partly because I was listening to the work without a clear text, it very much evoked a film score for me, a very dramatic, epic one. And I did think that a film work based on the piece might work very well. /.../ The large forces needed for the work, combined with the text in a dead language mean that it is not likely to be revived very often. (Robert Hugill, Planet Hugill − A World of Classical Music, 09.05.14, UK, whole article)

... Maria Magdalena oratorio from Estonian composer Peeter Vähi, lyrics from the gnostic gospels... It’s programmatic music somewhere between a Biblical soundtrack, Baroque passion and choral/orchestral tone poem with eclectic timbres (sistrums, double-headed Egyptian drums, long horns, thunder sheet) and dramatic climaxes. Ambitious in scope and likely rare as on-stage concert, this recording is a real opportunity. (Srajan Ebaen, sixmoons.com Music Reviews, 1 / 2014)

了爱沙尼亚作曲家 Peeter Vähi 的清唱剧 《Maria Magdalena》 (抹大拉的玛丽亚)。 这一清唱剧源自基督教故事,但不完全遵循正统基督教主题和文本,更多参考了新约时期诺斯底福音书(曾被称之为"魔鬼的福音书")的内容,音乐上带有明显的东方主义和神秘主义色彩。 Sevara Nazarkhan 作为"抹大拉的玛丽亚"的角色,以女高音亮相。 (www.wtoutiao.com, 05.10.16, China)

Il n’est pas donné à tout le monde de se lancer dans l’aventureuse entreprise de composer un oratorio pour solistes vocaux, narrateur, deux chœurs, sons de la nature, langue copte et orchestre symphonique. Un estonien contemporain l’a fait. Et a remarquablement réussi. /.../ Sa démarche de composition s’approprie intelligemment mille sources distinctes retravaillées avec singularité et inspiration. /.../ Cette ouverture d’esprit et le sérieux qui l’escorte se retrouvent pleinement dans Maria Magdalena puissante partition d’une durée dépassant tout juste l’heure et composée de sept mouvements au cours des années 2010-2011. /.../ Maria Magdalena invite au voyage musical non stéréotypé, non balisé de poncifs, ponctué de touches grouillantes de trouvailles et d’idées toujours disciplinées et organisées au profit de l’ensemble inspiré et inspirant du discours musical. (Jean-Luc Caron, ResMusica, 27.07.12, France, whole article)

... dalende toon op de strijkers geeft een apocalyptisch tintje aan het overdonderende geheel. Er volgen oosterse klanken, onweer en regen. Een prachtige canon wordt afgewisseld door de engelenstemmen van het jongenskoor. En dit alles is alleen nog maar het eerste deel! De andere 6 delen zijn even indrukwekkend. Het oratorium heeft een enorme impact in zowel de overdonderende fortes als de fragiele pianissimo’s. /.../ De muziek heeft een duidelijk theatraal effect en een primitief karakter als van een Grieks toneelstuk. De compositie is uiterst divers en enorm fascinerend. Gelukkig zijn er heden ten dage nog steeds componisten die prachtige klassieke muziek weten te componeren. In ieder geval heeft Peeter Vähi met Maria Magdalena duidelijk gemaakt een componist van grote klasse te zijn. (Carl Puhl, Written in Music, 02.05.13, Holland, whole article)

Mer intressant finns i form av estländaren Peeter Vähis oratorium “Maria Magdalena” /.../ som dels utgår från de delar som år 325 fick utgå ur det nya testamentet (Marias evangelium ur det koptiska kodexet), dels har ett anslag där nytt och gammalt verkligen får mötas i något som har både ambitionen att vara tillgängligt och innerligt, där Vähis bakgrund i såväl elektronisk som rockmusik får en sorts nytta. Det sväller och stannar av, dramatiken är påtaglig när den stora orkestern får blåsa på för fullt, men han är också skicklig att placera handlingen i ett platsmässigt sammanhang och man känner igen sig när handlingen återvänder dit eller dit, i mellanösternskrud som ibland blir nog så övertydlig i Lawrence of Arabia-stil; rekommenderas. (Jan-Erik Zandersson, Nya Upplagan, 5 / 2013, Sweden)

... эта особенность использована идеально. Тут надо сказать, что, во-первых, Вяхи не стал педалировать в музыке географические или религиозные коннотации, хотя ощущение Востока, безусловно, присутствует. Во-вторых, ему удалось создать вполне постмодернистское произведение, избежав всех подводных камней постмодернизма: и барочная полифония, и некая импрессионистская порывистость здесь, к примеру, существуют не как объекты трансформации, а как краски, оттенки, формообразующие элементы. И, в-третьих, даже не понимая того, о чем поется /.../, слушатель чувствует искреннюю страсть, благоговение и восторг, который только и возникает, когда сталкиваешься с по-настоящему значительным произведением искусства. (TrialNews.RU, 28.02.14, Russia, whole article

Ir tik grūti noraksturot Pētera Vehi neapšaubāmo meistardarbu, tajā ievītās ietekmes un starp notīm paslēpto smago artilēriju. 65 minūšu garajā, muzikālajā, emocionālajā, pat gotiskajā un sensitīvajā izvirdumā var saklausīt tik daudz iespaidu un agrāk radīto skaņdarbu motīvus... Ar visiem viņa paplašinātajiem orķestriem un izteikto mistisko, minora romantismu. /.../ Kora sniegums ir graujošs. Tāpat arī orķestra. Brīžiem liekas, ka Verdi “Rekviēmā” bieži veicamie “fffff” liekas kā bērnu spēle... (Eņģelis, 24.08.11, Latvia, whole article)

Vähin ehkä tunnetuimman teoksen, oratorion Maria Magdalena, hankin jo ennen konserttia aulan levymyynnistä. /.../ Ostohetkellä mieleen painuvana ja ehkä valintaankin ratkaisevasti vaikuttavana seikkana oli, että se esitetään koptin kielellä. Eli muinaisessa maailmassa siinäkin liikutaan. Ja näin ollen Afrikkaankin Vähin musiikilla on yhteyksiä. Itse asiassa konsertissa Vähin seurueessa taisi olla mukana afrikkalainen henkilö. (Perttu Eemeli, perttueemeli.blogspot.com, 06.04.15, Finland, whole article)

“Uskumatult ilus ja ülimalt vägev!” õhkasid pärast kontserti nii muusikud kui ka tavakuulajad. “Sellise mastaabiga teoseid sünnib Eestis võib-olla kord viiekümne aasta kohta. Vähil on päris kindlasti õnnestunud anda oma jääv panus eesti muusikalukku, meie kõigi aegade väärikate teoste hulka...” kommenteeris Risto Joost... Üks saalis viibinud Läti helilooja /.../ lausus: “Olen juba pikka aega arvanud, et kogu muusika on maailmas ära kirjutatud ja rohkem pole heliloojatel vaja enam vaeva näha. Võtan siinkohal oma sõnad tagasi – ilmselt oli siiski veel midagi ütlemata.” (Linnaleht, 25.08.11, Estonia)

... kaks olulisemat viimase aja plaati Peeter Vähi oratoorium “Maria Magdalena” ja Arvo Pärdi kogumik “Adam’s Lament”. Maarja Magdaleena lugu tugineb koptikeelsele apokriivatekstile: Piiblisse mitte kuuluvale Maarja evangeeliumile... ...aga teistmoodi valgust jumalapoja ja ta jüngrite suhtlusse puistab see küll. "Aadama itk" /.../ jällegi tugineb ühe XX sajandi alguse munga tekstile. Kummaline, et just need kaks teksti on settinud olulisteks teosteks: mul on tunne, et see sobib aja ja maailmaga kokku. /.../ Teadus meid ju ei aita, ei lükka ümber ega ka tõesta mingit meist suuremat vaimset või spirituaalset sfääri. Siis jääb võimalus kunstile: kombata kombatamatut. (Jürgen Rooste, Maaleht, 19.01.13, Estonia, whole article)

... “Maarja Magdaleena” on suursugune, heliloojale omaselt kultuuri, liturgia ja keele omapärasse süüviv ning muusikalisi avastusi tänapäevaga siduv. /.../ Motoorset, ent ekspressiivse harmooniaga postmodernistlikku sulamit täiendavad kohati väga orgaaniliselt loodushäälte, nagu vihm ja äike, sekkumised. ... teose kroon on poistekoori taevalik kõla. (Maria Mölder, Aplaus, Nr 5 / 2012, Estonia)

Mingis mõttes on “patustanud” sakraalse muusika kristlike kaanonite vastu ka Peeter Vähi kui helilooja ise, kui on oma liturgilise oratooriumi äratõukepunktiks valinud just sellise apokrüüfilise teksti. ... Vähi oratooriumi helikeel ja kunstiline sõnum mõjusid mulle nii tähendusrikkalt, et patt oleks /.../ seda mitte lähemalt käsitleda. /.../ Kuid teksti ja muusika side on kõnelausel plaadil vähemalt selles mõttes pisut mõistatuslik, et ega ükski kuulaja saagi aru... Lõpetuse asemel: hea teos on see, kui keegi millegi üle ei nurise, veelgi parem teos on see, kui (asjatundmatu!?) kriitik julgeb veel midagi juurde soovitada... (Igor Garšnek, Sirp, 06.09.12, Estonia, whole article)

Suurepärase orkestreerija ning koorihäälte visionäärina oskab Vähi kujundada väljendusrikkalt põneva kõlalise amalgaami, kus orientaalsetel rütmidel /.../ on koostoimes heakõlalise helikeelega tänases postmodernses helikunstis avanemas täiesti uued horisondid... Nüüdseks on 19. augustil 2011. aastal Riia rahvusvahelisel vaimuliku muusika festivalil esiettekande saanud teos pälvinud rahvusvahelise tunnustuse: Balti Assamblee 32. istungjärgul Riias anti 28. novembril üle assamblee kolm aastapreemiat, millest kunstipreemiaga tunnustati Peeter Vähi oratooriumi. Vähi on kolmas eesti helilooja Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri järel, kes on saanud selle aastast 1994 määratava auhinna. (Sirp, 05.12.13, Estonia, whole article)

... Peeter Vähile anti 28. novembril Riias üle tänavune Balti Assamblee kunstipreemia. Auhinna tõi /.../ oratoorium “Maarja Magdaleena evangeelium” (“Peuangelion kata Marihamm”) sopranile, bassile, lugejale, segakoorile, poistekoorile, fonogrammile ja sümfooniaorkestrile. (Muusika, 1 / 2014, Estonia)

Ühe tunni ja 15 minutit kestva heliteosega väljatulek on tänapäeva kiirustavas maailmas omamoodi julgustükk. /.../ Lisaks on lätlaste Riia rahvusvahelise vaimuliku muusika festivali jaoks tellitud teos kirjutatud tänapäeva mõistes ülisuurele koosseisule: kaasa teevad sümfooniaorkester, sega- ja poistekoor ning hulk soliste. /.../ Veel enam on aga tegu julgustükiga, kui vaadata teose sisu. Esimest korda muusikaajaloos on teos kirjutatud nn apokrüüfilisele tekstile − Maarja Magdaleena evangeeliumile, mis omal ajal piiblist välja jäeti nagu ka Juuda ja Filippose oma. (Linnaleht, 19.08.11, Estonia, whole article)

IN MEMORIAM HM
for early music ensemble

... a work written in memory of Andres Mustonen’s wife in 2005 by Peeter Vähi (born 1955). Scored for strings, percussion and timpani with solo oboe (Riivo Kallasmaa) and solo violin (Andres Mustonen), the work started with dark dramatic repeated chords in the strings over which we had evocative solos for violin and oboe. There was something a bit oriental about the scale used in the work, and Vähi made dramatic use of unisons for strings and soloists. The result made a short but powerful work. (Robert Hugill, Planet Hugill, 24.01.14, UK, whole article)

In Memorium HM (2005), actually written for early music consort, has a decidedly oriental flavour, with its dark-hued drone and focus on parallel octave melodies (solos: Mustonen and Zohar). Imposing and uncompromising in its stark message, the percussion ostinato added a funereal element to this haunting mood piece. (Pamela Hickman, 02.03.17, Israel, whole article)

Peeter Vähi ve své tvorbě inklinuje k Východu, což se projevuje i v jeho In memoriam HM: kvazi východní melodická linie se tu klene nad rytmicky neměnnými, rituálními údery bubnu. (Vítězslav Mikeš, His Voice, 1 /2012, Czech Republic, whole article)

Vabakutseline muusikaajakirjanik Robert Hugill kiitis... Olen briljantselt kõlanud orkestrist... täiesti lummatud, nagu ka äärmiselt huvitavatest teostest, mida ette kanti (Erkki-Sven Tüüri “Illusion” ja Peeter Vähi “In Memoriam Helle Mustonen”)... (Riina Luik, Postimees, 16.02.14, Estonia, whole article)

... Vähi on /.../ lähtunud Hortusest kui vanamuusikaansamblist ning viited vanamuusikale on selged nii instrumentaariumis kui ka helikeeles. Vähi teoses on talle omaselt ka idamaist aroomi. Seejuures mainib Vähi bukletis, et teos valmis väga kiirel ajal ja nagu ühe hooga. See terviklikkus ja “välguna sähvatus” on siin tõesti ka kuulda. (Virge Joamets, Muusika, 11 / 2011, Estonia)

CHANT OF THE CELESTIAL LAKE

concerto for flute and string orchestra

... two excellent recent flute concertos by young composers that ought, I think, to attain cult status. I was completely unfamiliar with the work of Peeter Vähi, but his Chant Of The Celestial Lake is a quite captivating work. /.../ The gentle undulations are certainly there, most obviously in the third movement, Adagio, but the strange, almost Middle-Eastern-sounding dance that precedes it, and the slower, still Asiatic fourth movement, place it firmly in a particular narrative context which differentiates it utterly from Erkki-Sven Tüür, let alone Pärt. I’m not sure if the fifth and final movement really ends the work entirely satisfactorily in its ‘fizzling out’ − one longs for the work to step outside of itself in a far more dramatic fashion after what has gone before − but there is no doubt that it is as a whole a very fine piece indeed. (Ivan Moody, International Record Review)

It was a program exhibiting refreshing diversity and extraordinary achievement. /.../ The 1999 work exemplifies the composers fascination with Asian culture. /.../ Special effects abound, including tapping of the stringed instruments, pizzicato behind the bridge and over-blowing by the flute. It began in an atmosphere of serenity, morphing into to dance and chant-like sections and including dialogue with the principal first violin and cello. Järvi gave it a soulful as well as secular interpretation, handling Vähi’s splendidly decorative writing with ease and poise. (Mary Ellyn Hutton, FreeNewsPos, 31.07.13)

If any doubts remain that postmodernism is a global reality, consider Peeter Vähi’s Flute Concerto, “Chant Of The Celestial Lake”... The piece, scored for a small string orchestra, has its inventive moments. There is an evocatively static introduction with gentle string slides and a slowly blooming flute line. Later, an insinuating theme and crescendo repeat in “Bolero”-like fashion, accompanied by tapping bows and percussive slaps. Some flute passages feature flutter-tonguing and a singing-buzzing effect that Maarika Järvi pulls off with panache. (Mark Stryker, Detroit Free Press, 27.04.02, USA)

Cool on the heels of that CD comes Celestials, another disc of flute concertos from Ms Järvi (CCn’C 01712), brother Kristjan and the Tallinn Chamber Orchestra. It opens with... Chant Of The Celestial Lake for flute and strings by Peeter Vähi (b 1955), whose Buddhist beliefs are reflected in his orientalist music. For much of its length the flute rhapsodizes rag-like over gently chugging strings, spinning melodic lines that bear the stamp of Indian improvisation. (Mark Doran, Cambridge University Press, 2004, UK)

... a half-hour essay for flute and strings called Chant of the Celestial Lake... Despite its admirable craftsmanship and occasional flights of lyric inspiration, much of Vähi’s Chant rings of warmed over Saint-Saens or Ravel or even Richard Strauss. (Lawrence B. Johnson, The Detroit News, 27.04.02, USA)

... work exemplifies the composer’s fascination with Asian culture. /.../ Special effects abound, including tapping of the stringed instruments, pizzicato behind the bridge and over-blowing by the flute. It began in an atmosphere of serenity, morphing into to dance and chant-like sections and including dialogue with the principal first violin and cello. /.../ Dragon was a skillful and sensitive collaborator with the Academy Youth Symphony. (Mary Ellyn Hutton, ConcertoNet.com The Classical Music Network, whole article)

... possible that one day somebody will come up with a convenient lable − like “neo-naivety” − and it will all make sense. ... cod-orientalism − overlaid with a whole gallery of soft-modernist sound effects (singing into the flute while playing, tapping the body of the cello, etc) − tries the patience most of all. (Stephen Johnson, BBC Music Magazine, 2001, UK)

Repertoirewert: 5 / 5. Noch ist der Schnee des 21. Jahrhunderts zu frisch, um darin schon deutliche Spuren zu finden. /.../ Gerade in Mitteleuropa hat die ‘Materialschlacht’ − der zwanghafte Drang nach Findung neuer musikalischer Mittel − die Musik immer mehr vom eigentlichen Ausdrucksbedürfnis befreit, und man kann mittlerweile schon wirklich von einem Mainstream innerhalb der ‘Neuen Musik’ reden. /.../ Bezeichnend ist, dass gerade aus Estland (oder auch aus anderen Ländern außerhalb der europäischen Mitte) wieder ein entscheidender Impuls kommt. Arvo Pärt ist wohl der bekannteste Komponist aus dieser Region, und auch seine Musik eröffnet trotz aller Zurückgenommenheit − und gerade durch ihre Feinsinnigkeit und die große Religiosität − ganz neue Dimensionen. Vähis Flötenkonzert ist keine wirklich religiöse Musik. Denn sie drängt zu den eigenen Wurzeln, den Urstämmen des Landes, zurück, ist zwar sprituell, doch nicht einem konkret religiösen Inhalt verpflichtet. (Florian Wetter, Klassik Magazine, 29.05.03, Germany, whole article)

Die Flötenkonzerte der baltischen Komponisten Peeter Vähi und Urmas Sisask sind schwergängige, tiefgründige Stücke, beinahe in jeder Faser existenziell. (Fono Forum, 12 / 2001, Germany)

... “Chant Of The Celestial Lake” liegt eine Liebesgeschichte aus dem asiatischen Kulturkreis zugrunde. Mit exotischen Klangfarben und Tonskalen beschreibt der Komponist überirdische Landschften und unendliche Reise ins Innere der Seele. (MusikMarkt, 2002, Germany)

Die Liebe führt zum Frieden auf Erden. Eine einfache, jedoch weise Philosophie. ... Werk ist ein außergewöhnliches Konzert für Flöte und Orchester (bzw. Streicherensemble) und ist der Flötistin Maarika Järvi, der Solistin dieses Abends, gewidmet. Das Stück bereichert die Flötenkonzertliteratur um ein Vielfaches, da es wirklich eine neue Herausforderung für Solist und Orchester bedeutet − nicht auf virtuose Art, sondern in der Verschmelzung der unterschiedlichen (musikalischen) Ethnologien. (Carola Anhalt, WDR, 04 / 2007, Germany, whole article)

Zum anschließenden “Flötenkonzert” blieb nur noch ein Kammerorchester aus Streichern auf der Bühne... “Con anima” wäre als durchgängige Bezeichnung für die Musik Vähis gültig, der starke Anleihen bei östlichen Kulturen sucht. So wirkte seine tonale, häufig in sich kreisende Klangsprache orientalisch und kontemplativ. Es sollte eine Ode an die Liebe sein, ein Lied des ewigen Friedens, deshalb gab es keine Aufregungen... (Olaf Weiden, Kölnische Rundschau, 22.04.07, Germany)

Det tredje numret, den estländske tonsättaren Peeter Vähis “Chant Of The Celestial Lake”, fick här sitt första – och förmodligen sista − svenska uppförande. (Thomas Anderberg, DN, 18.05.04, Sweden)

В этот вечер Белый зал Дома братства черноголовых не мог вместить всех желающих. Атмосфера за несколько минут до начала концерта казалась немного элекризованной... Сразу после концерта я интересовалась мнением П. Вяхи относительно его нового сочинения − “Песня небесного озера”, написанного под впечатлением от посещения стран Азии и Индии. “... это не  просто концерт для флейты и камерного оркестра, а прежде всего концерт для Марики Ярви и камерного оркестра. Я специально ездил в Париж, к Марике, чтобы она продемонстрировала мне возможности своего инструмента...” (Tamara Unanova, Den za Dnem, 18.08.00, Estonia)

Üheosaline, kuid selgelt lõikudeks jaotatud ja veenvalt orkestreeritud teos tekitas tõsise meeleolu. Selgelt tuntavad olid oriendi mõjud: eelkõige järk-järgult kiireneva vormi ja pikka aega muutumatu bassinoodi poolest. Teose keskel köitis meeli efektselt orkestreeritud rütmiostinaato... Selle teose juures mõistsin Mustoneni dirigeerimisstiili eeliseid, sest oma temperamendiga pani ta muusikale elu sisse ja hoidis seda seal lõpuni. Vähi kontserdi flöödipartii esitas tuntud itaalia flöödikunstnik Massimo Mercelli, kes väärib selle teose puhul kiitust eelkõige oskuse eest hästi muusikasse sulanduda. (Mart Jaanson, Sirp, 10.08.12, Estonia, whole article)

... Flöödikontserdi “Taevase järve laul” esiettekanne võis aga tekitada nii vaimustust kui kahtlusi. /.../ Kui rääkida kahtlustest, siis esmakuulamisel (mistõttu siinkirjutaja pole kategooriline) jäi mulje teose pisut liiga lihtsustatud intonatsiooniringist. (Igor Garšnek, Sirp, 18.08.00, Estonia)

Huvitavaid elamusi pakkus “Chant Of The Celestial Lake” (2000) flöödile ja kammerorkestrile, kus solistil on võimalik näidata suurt osa oma ametialastest oskustest. Mällu sööbisid Neeme Punderi “ehmatavad” repliigid, kus flötist lisaks kopsudest väljuvale õhule laskis käiku ka oma häälepaelad. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia, whole article)

...flöödi teemaarendus toimub umbes samamoodi nagu india ragades. Teisisõnu, muusika on pikka aega quasi-improvisatsiooniline ja ka Maarika Järvi mängus on asjakohast spontaansust. Rütmiline elavnemine toimub ootuspäraselt osa lõpus, ainult et siinne rütmijoonis tekitab assotsiatsioone pigem hispaania tantsu kui india muusikaga. See quasi-improvisatsioonilisus kandub ka järgnevasse Rubatosse, milles olulist kujundlikku rolli kannavad madalate keelpillide ostinaatsed figuurid. Keskne Adagio mõjub aga kaunikõlalise ballaadina, olles igatahes “õhtumaisem” kui teose ülejäänud osad. Lõpueelne lühike Piu mosso on justkui sissejuhatuseks finaalile, kus flöödi ja keelpillide vahel areneb juba väljendusrikas muusikaline dialoog. Nii oma ülesehituselt kui kõlamuljelt on “Taevase järve laul” võrdlemisi ebatraditsiooniline − vormilt küll hästi tasakaalustatud, kuid samas klassikalistest vormiskeemidest mitmes mõttes möödavaatav teos. (Igor Garšnek, Sirp, 25.01.02, Estonia)

... teos, mis valminud 1999, tundus üsna kuulajasõbralik, idamaiste motiividega maitsekalt ringi käiv, kohati ka tantsuliste liikumistega osavalt pingeid kruviv lugu. Pikast aeglasest lõpust tundus kuulajaskond siiski väsivat.(Virge Joamets, Muusika, 8 / 9, 2012, Estonia)

FUGUE AND HYMN

for symphony orchestra

... Peeter Vähi’s “Fugue and Hymn” is a strange combination of a processional march for brass accompanied by electronic noises. (John Davis, Expose)

The tracks by Peeter Vähi, Robin Julian Heifetz, “Karda Estra”, and Anatoly Pereslegin fell into this territory, with Pereslegin’s being something like a violin concerto. (Jerry Kranitz, Aural Innovations)

The moods and sounds on this CD are the most wide-ranging of all, with Vähi’s “Fugue And Hymn” mixing symphony orchestra and electronics into a piece that could be classed modern classical music. (John Peters, The Borderland)

... who recalls some romantic music, although revised through modern eyes and electronic interferences... (DLK, The Hell Key)

... semi-classical instrumentations, it transcends feelings of happiness and fulfillment... (Francois Marceau, Mastock)

The following three tracks after this, however, by: Peeter Vähi, Robin Julian Heifetz and Anatoly Pereslegin are all much too classical for me! (Alan Freeman, Audion, UK)

... l’estone Peeter Vähi ci conduce in sintetici territori classico-contemporanei ove fiati e archi fanno da primedonne. (Paride Polimeno, Still Born, Italy)

Имя Пеэтера Вяхи более знакомо нашим слушателям... В настоящее время Пеэтер работает в жанре серьезной камерной и электронной музыки. Его произведения сочетают музыкальную основу эстонской народной музыки с современной классикой и электроникой. /.../ В общем весь сборник можно бы условно охарактеризовать как “неосимфонический” (у П Вяхи вообще указан “виртуальный оркестр”). (Maxim A Klepikov, Вестник Прогрессивного Рока, Vol N2 / 8, 5 / 2000, Usbekistan, whole article)

HANDBELL SYMPHONY

for handbells and symphony orchestra

... CD is a world record: the first recording ever of a work for handbells and orchestra. Peeter Vähi’s “Handbell Symphony” is a masterful blending of the brilliant yet relatively soft qualities of handbells with the rich colors available in the modern orchestra. This extremely successful collaboration yields a very interesting and listenable piece. The three movements of “Handbell Symphony” manage to use the bells very idiomatically and yet also create a *new* idiom by combining them with orchestra. It definitely is an amazing first. (Jason Tiller, amazon.com customer review, 19.10.00, USA, whole review)

The event concluded with /.../ Handbell Symphony... Seemingly unlikely allies, Vähi proves that handbells orchestra can find a modus vivendi when approached with sensitive scoring and balance. Following the intensity and seriousness of the opening movement, with cellos and double basses making for a menacing atmosphere, the second movement presented a bright, hearty and delightfully coloured canvas, with some effects, such as breathy utterances, temporarily taking the listener into an otherworldly mood. The third movement offered a mix of delicate, charming solo bell passages, punctuated by a feisty chord here and there, with the addition of some nice woodwind solos, oriental touches and an unleashed sense of freedom. Peeter Vähi’s symphony, fine festival fare, was a work to be experienced both visually and audially. (Pamela Hickman, 02.03.17, Israel, whole article)

Kurioserweise handelt es sich bei jenen Damen und Herren, die auf dieser CD in bewundernswerter Weise sowohl den Radetzkymarsch als auch die erste und einzige Komposition für Handglocken und Sinfonieorchester darbringen, nicht um Briten, sondern um Esten. (Vorsichtmusik, 2002, Germany)

Auf der CD mit dem Titel “Arsis Handbell Ensemble” der Edition Antes findet sich ein solches Werk, nämlich die “Handbell Symphony” des estnischen Komponist Peeter Vähi. Die dreisätzige Symphonie, in der der Klang der Glocken dem eines Symphonieorchsters gegenüber gestellt wird, wurde für das Arsis Handglocken-Ensemble komponiert. /.../ Dafür ist diese Symphonie bestens geeignet, da sie Elemente traditioneller estnischer Musik mit der klassischen Tradition des Westens verbindet. Darüber hinaus sind Einflüsse meditativer Musik des Buddhismus und moderner Popmusik hörbar. Den mit breitem Pinsel gemalten Klangflächen des Orchesters stehen die leichten, getupften Klänge der Glocken mal gegenüber, mal verschmelzen die unterschiedlichen Klangwelten miteinander. Diese Musik weckt Assoziationen an geheimnisvoll-neblige Feenreiche, aber auch an irdische Naturfreuden und vermittelt durch den Glockenklang eine Ahnung von überirdischen Sphären. (Nora Burda, klassik.com, 19.03.03, Germany)

... Vähi on hakkama saanud maailmas teadaolevalt esimese käsikellade ansamblile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud sümfooniaga. (Tiit Tuumalu, Postimees, 11.04.96, Estonia)

CD-l on osad Peeter Vähi kahest suurteosest... “Kellade sümfoonial” /.../ on maailmas ainulaadne koht, sest sellisele koosseisule pole originaalmuusikat loodud. Helilooja on seda nimetanud eksperimendiks, kuulajana võin kinnitada, et see on igati õnnestunud eksperiment, kus muusikalisel mõttel on mõte sees. /.../ Vaikusega piirnevas keskmises osas viitab soolopillide sisekaemus justkui aastavahetusele, mil kell lööb täistundi ja flööt küsib: “Mis saab?” (Ene Pilliroog, Muusika, 2 / 2014, Estonia, whole article)

Tavatuid teoseid on eesti muusikas esiettekandel tõepoolest järjest... Vähi programmiliseks lähtepunktiks polnud “sümfoonia” mõtestamine mitten niivõrd õhtumaiselt arenduslikust, kuivõrd “symphonia” kui kreekakeelse heakõlalisust tähistava mõiste seisukohast. teose kompositsioon tervikuna oli lahendatud orkestrikontserdilaadses mõtlemises; käsikellade ansambel moodustas seega solistide juhtgrupi, mida orkestraalne plaan toetas ja raamistas. Taoline lahendus oli selles mõttes huvitav, et oma kontseptsioonilt haakus see barokse concertogrossoliku ideega. samas leidis Vähi ka puhtkõlalistele probleemidele huvitavaid lahendusi: kolmandas osas kasutasid kellade mängijad kõlalise interferentsi tekitamiseks instrumentide pöörlevaid liikumisi − võte, mis on näiteks tiibeti traditsioonilises muusikas tuttav juba ammu. /.../ Pärdi ja Vähi teoste esiettekanded rääkisid üsna selgelt, et omanäolised muusikateosed ei oota tingimata muusikapäevi või festivale, et endast märku anda. (Igor Garšnek, 1996, Estonia)

GREEN TĀRĀ,

cantata for female voice, girls’ choir, trombones and percussion

... kontserdiga Estonia kontserdisaalis tähistab oma 50. sünnipäeva Eesti tuntuim tütarlastekoor Ellerhein, kes üllatab oma sõpru Peeter Vähi uudisteose “Green Tārā” naishäälele, tütarlastekoorile, tromboonidele ja löökpillidele maailmaesiettekandega. 1997. aasta “NYYDil” kõlas esmaettekandes Peeter Vähi heliteos “Ülim vaikus”, mille loomise initsiaatoriks oli tiibeti budistliku Drikung Kagyu koolkonna ülemvaimulik Tema Pühadus Kyabgon Chetsang Rinpoche. Nüüdse kantaadi loomise impulss pärineb samast allikast. Teksti autorid on Kyobpa Jigten Sumgon ja Khenpo Konchok Gyaltsen Rinpoche. Teose vormiliseks aluseks on tiibeti tantristlikes koolkondades levinud püha rituaal, mis on pühendatud Rohelisele Tārāle, tarkusejumalannale. (Sirp, 31.05.02, Estonia)

Peeter Vähi /.../ on loonud huvitava kantaadi, milles Ida ja Lääs on vaimses plaanis hästi tasakaalus. Teos on ka muusikaliselt, täpsemalt kõlaliselt hästi balansseeritud: kõrgematele tütarlastehäältele on vastukaaluks seatud kaks madalat trombooni ning alumist registrit täitev kõmisev suur trumm, lisaks taldrikud. /.../ Mõjuv teos, milles heliloojal on õnnestunud Ida ja Lääne kohtumispunktis vältida new ageilikke klišeesid ja populaarmuusika salakarisid. (Igor Garšnek, Sirp, 7.06.02, Estonia)

Õhtu sai oma punkti eriskummalises East meets West atmosfääris, kuhu kutsus kuulajat Peeter Vähi... Kontserdikülastajal on kaks võimalust: kaasa minna või äraootavalt pealtvaatajaks jääda. Vähi hingestatus aga külmaks ei jäta. Vaatemängulisuses võis kindel olla juba ruumi sisenedes: laval seisid üksteise kõrval erinevad idamaised löökpillid ja juhtmepuntrais süntesaator. Kõik kolm ettekandele tulnud teost, “Green Tārā” (2001 / 2010)... jätsid mulje pigem meditatiivsest loitsimisest ja improvisatsioonist kui kirja pandud helitöödest. /.../ Kontserdiõhtu üks suuremaid üllatajaid oli aga noor lauljatar Jana Kask, kes veenis hämmastava rolli sisseelemisega, seda nii jumalanna Rohelise Tārā kui väikese poisi lugu jutustava rokidiivana. (Maris Pajuste, 5 / 2010, Estonia)

CALL OF SACRED DRUMS

for taiko-ensemble and symphony orchestra

Einfach war es für den estnischen Komponisten Peeter Vähi nicht, ein Konzert für japanische Ulmenholztrommeln (Taikos) und klassisches Symphonieorchester zu schreiben. Zwar hatte er bereits japanisch-inspirierte Werke komponiert (ua “A Chant of Bamboo” für Shinobue-Flöte und Kammerorchester oder die Kantate “Chrysanthemum Garden Chant”), der Kompositionsauftrag des Musik-Festivals Grafenegg stellte ihn aber vor besondere Herausforderungen. /.../ Wissen zu belassen, erstand der Komponist sogar zwei Nagado-Taikos − das sind die gebräuchlichsten Taiko-Trommeln. (Daniela Tomasovsky, Tonkünstler, 6−8 / 2008, Austria)

Mit Trommeln jeder Größe und jeder Form, mit Holzblöcken, Becken, Gongs und Glöckchen bedient Peeter Vähi /.../ in “Call of Sacred Drums” für Taiko-Ensemble und Sinfonieorchester eine ungewöhnliche Kompositionsidee. Das war ein wohl organisiertes Getöse von Riesenschlägeln und kleinen Stäbchen auf gespanntem Fell, ein Gezirpe von kleinen Metallgongs und kühn behandelter menschlicher Stimme − Musik mehr fürs Auge als fürs Ohr, der bis auf den anrührenden Schluss die musikalisch-musikantische Seele fehlte. Perfekter und differenzierter Rhythmus trieb dem verblüfften Zuhörer Schauer über den Rücken... (Hans-Jürgen Thiers, Thüringer Allgemeine, 30.09.12, Germany, whole article)

“Call of Sacred Drums” /.../ beschwor mit der ganzen Gewalt der Gegenwart einen halben Kontinent. /.../ Gemeinsam mit den traditionellen, japanischen Trommeln, die in der Musik zum fernöstlichen Symbol schlechthin geworden sind, kamen insgesamt 18 percussionsinstrumente zum Klingen. Erstaunlich irgendwie, dass ausgerechnet das jüngste Werk so sehr den Nerv des nicht eben jugendlichen Publikums traf. Es lag wohl nicht nur an der unbändigen Kraft der fünf japanischen Musiker und ihrem ganzkörperlichen Musizieren... Es war das Zusammenspiel mit einem klassischen westlichen Sinfonieorchester, das faszinierte − weil sich alles trotz gegensätzlicher Tradition und Musiksprache doch bruchlos zusammenfügte. (Julia Lucas, Südthüringer Zeitung, 01.10.12, Germany, whole article)

MYSTICAL UNITING

for flute, violin and guitar

The wonderfully sensitive ensemble playing of the two musicians conveyed a purity of sound in the piece “Mystical Uniting” − a composition which includes rock elements and meditative passages. (Öffentlicher Anzeiger Bad Kreuznach, 27.07.05, Germany)

... und “Mystical Uniting” für dieselbe Besetzung dürften aber zum Schönsten gehören, was in Estland bislang für die Gitarre geschrieben wurde. (Burkhard Schäfer, Ensemble. Magazin für Kammermusik, Aug / Sep 2011, Germany)

Atemlose Stille herrschte am Samstagabend in der Gnadenkirche... Gleich zu Beginn zeigten die beiden Musiker mit “Mystical Uniting” von Peeter Vähi, ihre Liebe zu ungewöhnlicher Musik. Fernöstliche Klänge schwirrten mal meditativ, mal aufwühlend durch den Kirchenraum. Dabei wurde der weiche Ton der Altquerflöte /.../ zu einem wahren Hörgenuss. (Barbara Schick, General-Anzeiger, 01.10.14, Germany)

Die Auftaktveranstaltung des Schleswig-Holstein Musik Festivals auf Föhr entführte das Publikum /.../ nach Estland... ... forderte Peeter Vähis “Mystical Uniting” für Flöte, Violine und Gitarre geradezu heraus, nach “dem” Stil zu suchen, da sich in dieser Komposition europäische Klassik mit Rock- und orientalischer Musik ein Stelldichein geben. (shz.de, Germany, whole article)

Als eine Art Kontrapunkt, dabei allerdings ebenfalls als Ausdruck des breit gefächerten Spektrums der Interpreten, kam das folgende “Mystical Uniting” aus der Feder von Peeter Vähi aus Estland daher. Die Komposition kombiniert sowohl Elemente des Rock als auch der Technomusik sowie herkömmliche Rhythmen miteinander. Das Duo brachte sie auf untraditionelle Weise mit musikalischem “Knalleffekt” zu Gehör. (come-on.de, 19.10.11, Germany, whole article)

Klänge wie kreischende spitze Schreie, dazu beunruhigende klopfende Töne: Die Ausstellungseröffnung endete mit dem Stück “Mystical Uniting” des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi... (Evangelische Kirche in Rheinland, 2005, Germany)

Das Duo begann mit einer Komposition, “Mystical Uniting”... Charakteristisch sind für Peeter Vähi schlichte und interessante Klänge. (General-Anzeiger, 03.03.13, Germany)

“Mystical Uniting” heißt das Stück des... Komponisten Peeter Vähi, der sich im Verlauf seiner komponistischen Tätigkeit immer mehr japanischer und tibetischer Musik zuwandte. Durch die erläuterten Worte der beiden Interpreten eingestimmt, fiel es den Zuhörern nicht schwer, vor allem Anklänge indisch-tibetischer Musik herauszuhören. (Blick Aktuell, 24.11.15, Germany, whole article)

In /.../ Peeter Vähis “Mystical Uniting” kamen die lyrischen Qualitäten des Ensembles besonders zur Geltung: weite Spannungsbögen, sensible Tongebung und feinste dynamische Nuancen ließen die ruhig fließende und dabei fast schon meditative Musik zu einem ganz besonderen Hörerlebnis werden. (Nürnberger Zeitung 27.02.02, Germany)

Peeter Vähi huvi idamaise muusika ja filosoofia vastu peegeldub ilmekalt ta “Müstilises ühinemises” − teoses, mis on Euroopa kammermuusikute hulgas saavutanud populaarsuse. Kaugelevaatav, kosmopoliitiline, ent siiski idamaiselt minimalistlik, koputustega kõlalauale ning pizzicatodega perkussiivseid efekte tarvitades saabuski see müstiline ühinemine. (Tõnu Naelapea, Eesti Elu / Estonian Life, 27.05.11, Canada, whole article)

Vastukaaluks kõigele eelnevale on /.../ “Müstiline ühinemine” (1990 / 1998). Vähi teosest selgub, et viiuli ja kitarri ühenduses peitub emotsioon, mille baasiks kirg ja kirglikkus, et see duo võib olla ülidünaamiliselt temperamentne ja värvikirev ning et kaheksa minutit ei ole üldse pikk aeg võrreldes eelnenud 2−4-minutiliste teostega. (Toomas Velmet, Muusika, 10 / 2005, Estonia)

... “Müstiline ühinemine” (1991) flöödile, viiulile, kitarrile, kahele tānpūrāle ja keelpillidele algav vaiksete tānpūrā-helidega ning järk-järgult kasvatab helilooja n-ö liha luude ümber. Selles teoses kohtame rokiomaseid rütmilisi kujundeid, harmooniaid, millega segunevad idamaised meeleolud ja tunnetuslikkus. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia, whole article)

Sama ansambel Jaan Õuna juhatusel on teost esitanud ka Soomes ja Austraalias, samuti teist oopust flöödile-viiulile-kitarrile “Müstiline ühinemine”. Viimase salvestas “Camerata” ka Süd-deutsche Rundfunki jaoks Karlsruhes. (Priit Kuusk, Päevaleht, 7.10.92, Estonia)

... Vähi ja tema budism on albumi nimiloos täiesti tuntav, kui nii flööt kui ka kitarr imiteerivad orientaalseid pille ja teiselt poolt maakera pärit müstilisi tundmusi. (AH, Postimees, 08.01.00, Estonia)

Ja ei puudunud sel kontserdil ka need teosed, mida kuulates oli võimalik iseendasse süüvida või omaenese minast hoopis kaugemale vaadata (Peeter Vähi “Müstiline ühinemine”, Urmas Sisaski “Hale-Bopp’i komeet”). Tõeliselt vastutulelik publik tajub sääraseid hoovusi lennult. (Mailis Põld, Meelespea, 23.08.00, Estonia, whole article)

Kontserdi nimiteos “Müstiline ühinemine” on Peeter Vähi enimplaadistatud teos. CDdelt võib leida sellest väga erinevaid versioone, neist põnevaim fagotile koos tiibeti Buddha-munkadega. (Kersti Inno, Äripäev − Puhkepäev, 10.03.06, Estonia)

Tema kammerteoste imaginaarne alge, Ida traditsioonilise muusika põimumine Lääne klassikalise traditsiooniga, New Age'ile iseloomulik tolerants esoteeriliste religioonide vastu − kõik see annab põhjust Peeter Vähi loomingus näha müstilist ühinemist erinevate maade ja ajastute vaimukultuuriga, sisseelamisvõimet pealtnäha eksootilisse kultuurikonteksti. Ning eks ole ju helilooja kirjutanud tähendusrikka pealkirjaga teose “Mystical Uniting” flöödile, viiulile ja kitarrile, milles võib soovi korral näha isegi teatud programmilist manifesti. (Igor Garsnek, 28.03.98, Estonia)

Omapärasema atmosfääriga külalisõhtu saab kujundada, kui panna plaadimängijale pähekulunud mainstreamansamblite asemel salapäraselt müstilise värvinguga “Mystical Uniting”. /.../ Plaadi huvitavamad teosed on järjest populaarsust võitva tangohelilooja Piazzolla tsükkel “Tango ajalugu” oma kõnekate pealkirjadega Bordel 1900, Café 1930, Nightclub 1960 ja Peeter Vähi eri kultuuride ja vaimulaadide ristumisest lähtuv “Müstiline ühinemine”... (Heili Vaus-Tamm, Eesti Päevaleht, 19.01.00, Estonia)

... “Müstiline ühinemine” flöödile, viiulile ja kitarrile, milles peegeldub kõige selgemalt Peeter Vähi huvi idamaise muusika ja filosoofia vastu. Vähi ja tema budism on albumi nimiloos täiesti tuntav, kui nii flööt kui ka kitarr imiteerivad orientaalseid pille ja teiselt poolt maakera pärit müstilisi tundmusi. “Müstiline ühinemine” on Peeter Vähi enimplaadistatud teos. (Koit, 22.11.14, Estonia, whole article)

A CHANT OF BAMBOO

for shinobue-flute and chamber orchestra

Eesti sümfoonilise muusika esimene tõeline dessant Jaapanis algab kontserdiga Jaapani kõige prominentsemas kontserdisaalis Tokyo Opera Citys. Tallinna Kammerorkestri turneel Jaapanis mängitakse Eesti muusikast Arvo Pärdi ja Peeter Vähi teoseid. /.../ Vähi loo juures on põnev veel see, et maestro Eri Klas, kes alustas oma muusikuteed tegelikult löökpillimehena, mängib ettekandel ise gongi-sarnaseid idamaadest pärit helisevaid plaate. (Heili Vaus-Tamm, Linnaleht, 17.08.05, Estonia)

Jaapani bambusflööte (shino-bue ja noh-kan) kuulis nii jaapanlasest kui ka eestlasest helilooja nägemuses. Oluliselt meeldivama mulje jättis esiettekandena kõlanud Peeter Vähi “A Chant of Bamboo”, mis võimaldas virtuoosset flöödimängu (solist Hiroyuki Koinuma) ja sisaldas nii idalikku kui läänelikku helikeelt. Lugu tekitas igatahes positiivseid tundeid, mida ei saa öelda Isao Matsushita “Kisaragi Ni” kohta. (Heili Meibaum, Teater. Muusika. Kino, 3 / 2003, Estonia, whole article)

Juba ette tekitas põnevust /.../ “A Chant of Bamboo” (2002), kontsert jaapani shino-bue bambusflöödile, löökpillidele ja kammerorkestrile, solistiks jaapanlane Hiroyuki Koinuma. Muusikalistelt kujunditelt olid siin ida ja lääs tõepoolest kõrvuti − ida poolt bambusflöödi meditatiivsed kõlad, orkestris vastukaaluks lääne intensiivsed rütmimustrid ja isegi agressiivselt mõjuvad kujundid. ...kuigi mõneti mitte-peetervähilik lugu, mõjus “A Chant of Bamboo” oma intensiivsuses kahtlemata sugestiivselt. Ja nagu kuulda võis, moodustavad helisevad ida ja lääs heliloojal sümbiootilise terviku isegi siis, kui on väliselt kontrastsed. (Igor Garšnek, Sirp, 14.02.03, Estonia)

Kontserdi esimese teosena kõlanud “A Chant Of Bamboo” (2001) bambusflöödile ja kammerorkestrile toob eredalt esile mitmetele Vähi teostele iseloomuliku taotluse piirata väljendusvahendite arvu (sümfooniaorkestri asemel kammerorkester, klassikalise flöödi asemel jaapani instrument uta-shinobue), samas “venitada” etteantud raamistikku väljendusvahendite oskusliku, doseeritud kasutusviisiga, luues sellega ainulaadse muusikalise kanga. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia, whole article)

Esiettekandena kõlas Peeter Vähi “A Chant of Bamboo” − kohati filmilikult teatraalsete efektidega teos, milles helilooja vaatepunkt seisis tugeval “läänemaisel” alusel. Idamaist varjundit aitas luua “ida-värvi” meloodika, millele kontrastiks olid seatud läänelikud (või ehk suisa rockilikud?) sünkoobid. Sellise “läänemaise” nipi abil aga pääses paremini mõjule ka bambusflöödi laulvus ja lüüriline habras tämber. (Mirjam Tally, Ärileht, 06.02.03, Estonia, whole article)

FATA MORGANA

for piano

Fata Morgana (1975) by Peeter Vähi (1955) is conciously evocative of baroque models and very successfully so, too. Its accomplishment somehow amounts to more than either the Pärt or Tüür works. (GSR, Gramophone, 7 / 1995, UK, whole article)

... Vähi’s skill is his ability to write down timbres drawn from acoustic and electronic keyboards, but he is not an out-and-out modernist. (Pianoforte, 6 / 1996)

Fata Morgana – sävellyksessään Peeter Vähi kietoo Bach-muistumia modernistiseen sumuvaippaan kiehtoviksi kangastuksiksi. (Jorma Kontunen, Arto Sakari Korpinen, Etelä-Suomen Sanomat, 15.01.95, Finland)

Klaveriteoste autoreist paistis väga meeldiva lakoonilisusega silma Peeter Vähi. (Lilian Semper, Sirp ja Vasar, 27.04.84, Estonia)

Kõik need põhisuundumused ning traditsioonidevaheliste süvaseoste otsingud on Vähi loomingus tegelikult jälgitavad juba esimestest teostest peale. Klaveriminiatuur “Fata Morgana”... on selles mõttes tema varajase käekirja võtmeteos. Siin avaldub barokkmuusikale iseloomulik muusikaline mõtlemine − seda nii intonatsioonisfääris kui kasutatud kompositsioonitehnikas... Samas nagu otseseid ja silmatorkavaid stiiliviiteid barokiajastule polegi, nii vastavad intonatsioonilised kui kompositsioonitehnilised momendid on selles klaveriminiatuuris küllaltki tähelepandamatud. Huvitaval kombel oli “Fata Morgana” eesti 70-ndate aastate muusikas tegelikult esimene heliteos, milles keerati selg dissoneerivale akadeemilisele modernismile ning seega ka esimene pööre uuslihtsuse ja heakõlalise helikeele suunas. (Igor Garšnek, 28.03.98, Estonia)

Teose vorm on ABABA, kusjuures A-osa teeb kummarduse Bachile ja polüfooniale ning B-osa on nähtavasti neist müstilistest õhupeegeldustest inspireeritud, väga elav ja fantastikasse kalduv. (Andre Hinn, Sirp, 22.07.16, Eatonia, whole article)

THE WHITE CONCERTO

for guitar and chamber orchestra

Among his notable works are Sounds of the Silver Moon, which is based on Indian classical music, 2000 Years After the Birth Of Christ (1990) for early music ensemble and “Bad” orchestra (synthesizers, drum machines and vocalist), Concerto for 2 chamber orchestras and The White Concerto for guitar and orchestra. (Kurt Mortensen, Central Europe Review, Vol 2, No 27, 10.07.00)

Eesti heliloojad − Vähi, Kõrvits ja Kangro −, kelle kitarrikontserdid plaadil kõlavad, on küll kõik eripalgelised loomeisiksused, kuid neid kolme ühendab siiski üks ühine joon − nimelt heakõlaline ja kergestimõistetav helikeel. Klassikaline kitarr ei ole ilmselt see instrument, millega oleks kõige parem avangardistlikke trikke teha, ning ka kuulaja on harjunud akustiliselt kitarrilt ootama ikka eelkõige heakõlalist muusikat. /.../ Albumi nimilugu − Peeter Vähi “Valge kontsert” − on, arvestades teose loomisaastat 1991, eesti esimene akustilise kitarri kontsert üldse. (Igor Garšnek, Eesti Ekspress, 1998, Estonia whole article)

Helilooja tunneb suurepäraselt kitarri võimalusi ja on neid kontserdil oskuslikult kasutanud. Värvi andsid rütmikoputused kõlakorpusele, samal ajal keelpillirühm tekitas poognaga heli instrumendil roobi taga. Meeleolu lisasid hoogsad flamenco akordid. Kaunid oboesoolod... Usun, et paljud kuulajad ning orkester kohtuksid sellise kõrvakosutava teosega veelgi, kui kontserdile eelneks veidi pikem harjutusaeg. (Annela Rannamets, Kultuurileht, 17.02.95, Estonia)

... kuna kitarr on kammerlik, vaikne pill, siis nõuab see erilist lähenemist orkestri ja soolopilli faktuuride kasutamisel ja balansseerimisel. Vahest ehk seetõttu ei ole Eestis kuigipalju kitarrikontserte kirjutatud. Esimesena võttis sellise väljakutse vastu Peeter Vähi 1991. aastal, mil valmis tema kitarrikontsert pealkirjaga “Valge kontsert”, mille orkestriosa on seatud kammerorkestrile. Teost iseloomustab heledatooniline heakõlalisus ja selgekoelisus, samuti on märgata vaoshoitud orkestrikasutust, et saavutada kitarriga vajalikku balanssi. (Pille Kangur, Sirp, 18.05.12, Estonia, whole article)

Igasugused neo- ja post-nähtused on väljendussiirust 20. sajandi muusikas omajagu “rikkunud”. Seepärast on “ilusatel” funtsionaalharmoonial püsivatel viisikäändudel muusikakogemusest rikutud maitse jaoks alati vähemalt retro hõng juures... (Evi Arujärv, Hommikuleht, 04.03.93, Estonia)

“The White Concerto” (1991) kitarrile ja kammerorkestrile I osa meeleoludes on selgelt tajutav lootusrikkus ja positiivne energia, mis iseloomustas kahtlemata üldist õhustikku meie tolleaegses ühiskonnas loo kirjutamise ajal. Aeglaselt ning kurblik-lüüriliselt lahtirulluva III osa algus meenutab üsnagi Joaquin Rodrigo kitarriklassika tähtteose “Concierto d’Aranjuez” Adagio meeleolusid. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia)

BRASS ECHO

for 3 wind ensembles

Sie kommt von drei Türmen, auf denen Blechbläser, Holzbläser und Schlagzeuger sitzen, während genau dazwischen auf der Erde ein Dirigent mit einem überdimensioniertem Zeremonienstab den Takt vorgibt. Diese “Turmmusik” des populären zeitgenössischen Komponisten Peeter Vähi ist ein eigenartig anrührendes Spektakel, eine Art dreidimensionale Musik aus Jazz-Anspielungen, atonalen Elementen und mittelalterlichen Fanfaren, die von allen Seiten auf die Zuhörer niedeprasselt, sie in eine tönende Schwerelosigkeit versetzt und so alt und neu zugleich klingt, als wolle sie eine Metaphor für Estland sein, um dann mit dem letzten Ton wie Orpheus’ Abschiedsakkord von den Türmen in den baltischen Himmel zu steigen. (Frankfurter Allgemeine, 18.09.03, Germany)

... festivali avalöök anti aga tromboonide, trompetite ja flöötide hüüdudega Viljandi raekoja kellatornist, vanast veetornist ja raekoja platsile üles seatud hansaväravatest täpselt keskööl. /.../ Viljandis dirigendipuldis seisnud Neeme Punder jäi raekoja platsil kõlanuga samuti rahule. Tema meelest sündis sellega täiesti uus kunstiliik: muusika, mis ei ole loodud mitte niivõrd instrumentidele, kuivõrd kolmele tornile. (Aime Jõgi, Sakala, 08.06.03, Estonia)

... festivali seni oodatuim sündmus oli kahtlemata Peeter Vähi uudisteose “Brass echo” esiettekanne. Väljakul ei kõlanud mitte muusika üksi, kaasa mängis kogu ümbrus. /.../ “Vase kaja” lõppedes tekkis tahtmine teost kunagi veel kuulda. See on hea muusika tunnusmärk. /.../ Siin otsitakse tänapäeva ja vanamuusika kokkupuutepunkte ning tuuakse nende seoseid esile uutel põnevatel tasanditel. (Maret Tomson, Sakala, 09.07.03, Estonia, whole article)

FOUR ENGRAVINGS OF REVAL

Unterschiedlichste Tonwelten liefern den Werken des 1955 geborenen Esten Peeter Vähi stilistischen Halt. /.../ Für Hortus Musicus stellt er archaische Mittel bereit und macht in den “Stichen von Alt-Reval” mit Geschmack den Brückenschlag in eine vergangene Zeit. Veröffentlichung von besonderer Bedeutung für das Repertoire. (C S, FonoForum, 12 / 1997, Germany)

Natürlich sind die vier Sätze des Quintetts nicht direkt auf real existierende Gravüren beziehbar, wiewohl der Verlag das Titelblatt mit vier kleinen Kupferstichen schmückt... Die erste “Klangansicht” beginnt mit einer metrisch freien Flötenkantilene in g-phrygisch, die sich − von neobarocken Kadenzschritten des Ensembles unterbrochen − in abgewandelter Gestalt viermal wiederholt, bevor eine Art Springtanz (Galliarde) den Satz beschließt. Gravitätisch homophon, in barock ausgestanzten Sechzehntel-Passagen kommt der zweite Satz daher. Dem konzertierenden Prinzip, dem Wechsel zwischen Ritornell und Solo beziehungsweise Concertino, ist der dritte Satz verpflichtet. Der kurze vierte Satz schließlich wirkt wie die Abbreviatur einer Allemande.  (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4 / 2001, Germany)

... on Vähile iseloomulik ka assotsiatiivsete seoste otsimine kujutava kunstiga, ikka vanamuusika atmosfäärist lähtudes. “Vier Ansichten aus dem alten Reval”... kvintetile on miniatuuritsükkel, milles vanamuusika stiliseerimine avaldub ositi erinevalt − kahes palas kuuleme küll varabarokseid kadentse, teistes “muusikalistes gravüürides” on vanamuusika stiilitaust aga märksa vabam. Graafilises lehes ja muusikalises miniatuuris on tegelikult nii mõndagi sarnast − näiteks kujundite kontsentreeritus, teravdatud tähelepanu detailidele ning lineaarse joone ehk meloodiajoonise rõhutamine. (Igor Garšnek, 28.03.98, Estonia)

Avakontserdil mängis “Hortus Musicuse” koosseis Peeter Vähi teoseid: “Nelja Revali gravüüri” viiele instrumendile... Klassitsismi, baroki ja veel varasema muusika kõlamudelid vaatasid vastu selle selle muusika igast taktist. Uus, nüüdismuusikaline mõtlemine ilmutas end rohkem või vähem, stiilivõõra kõla või loogika kaudu. (Evi Arujärv, Postimees, 18.04.96, Estonia)

GUITAR CONCERTO NO 2 (ANTARCTIC CONCERTO)

for amplified guitar and sinfonietta orchestra

Nähes /.../ tunglemist Nokia kontserdimaja ees /.../ “Antarctic Concerto” esiettekanne /.../ küttis publiku ootused üles. /.../ “Antarctic Concerto” /.../ polnud klassikaline instrumentaalkontsert, kus esiplaanil virtuoosne solist ja kuskil taga saatev orkester. Vähi kompositsiooniline lähenemisnurk oli pisut teine − neljaosaline ulatuslik helitöö moodustas terviku pigem muusikaliste piltide galeriina... “Antarctic Concertos” ei tasu neid spirituaalfilosoofilisi sõnumeid ilmselt liiga pikalt ja sügavalt otsida. Seekord pole vist vajadustki, sest ega ükski helilooja ei pea tingimata ja alati olema 24/7 režiimis filosoof − vahel võib ta ju olla lihtsalt ilusaid muusikalisi pilte maaliv, mõnes tähenduses ka dekoratiivne kunstnik. Lihtsalt hea helikunstnik, kes edastab kaasahaaravalt antarktilisi loodusvaateid ja -muljeid. (Igor Garšnek, Postimees, 15.05.12, Estonia, whole article)

Vähi vahendab... sisuliselt teist planeeti. /.../ jäise mandri hingust edastavad muusika kõrval foolium, vesi ja video. /.../ Sotsiaalmeediauputuse ajastul võib ju olla värskendav, puhastav, vabastav luua (ja kuulata) teost, mille algetes puudub igasugune sotsiaalsus, mille on inspireerinud koht, kus pole inimesigi? “Märksõnadeks on lõpmatus nii ajalises kui ruumilises mõttes, igavikulisus...” (Valner Valme, Postimees, 09.05.12, Estonia)

Helitöö oli pigem narratiivne, kujundlik, filmilik. Vähi kirjaviisile omaselt leidus selleski kontserdis punkteeritud, staatilisi rütmimooduleid, improvisatsioonilisust, energilist jõulisust ning lausa hispaanialikke intonatsioone, mis lisas helindisse lõunamaist soojust. /.../ Vähi tunneb suurepäraselt kitarri väljendusvõimalusi ning on koostöös Boucheriga neid veelgi täiendanud. Kitarripartiis kostus nagu “Valges kontserdiski” improvisatsioonilisust, kõlakastile rütmikoputusi, aga ka võluvaid, õrnu flažolette. Tähelepanuväärne oli kontserdi väga selge ja tasakaalustatud vormikujundus. Jäise ja tardunud Antarktika külmus pääses mõjule teose lõpuosas fooliumipillide kliriseva kumeduse ning kitarri aeglase glissando helidena. (Pille Kangur, Sirp, 18.05.12, Estonia, whole article)

Juba 2010. aasta lõpus koos reisikaaslastega Antarktikas käies oli Peeter Vähil selge, et sellest paigast inspireerituna ta muusikateose loob. /.../ Teadaolevalt on “Antarctic Concerto” maailma esimene Antarktika-teemaline muusikaline suurvorm. (Rando Tooming, Õhtuleht, 18.04.12, Estonia, whole article)

RAINMAKER
for synthesizer, percussion and audio-track

Kontserdikülastajal on kaks võimalust: kaasa minna või äraootavalt pealtvaatajaks jääda. Vähi hingestatus aga külmaks ei jäta. Vaatemängulisuses võis kindel olla juba ruumi sisenedes: laval seisid üksteise kõrval erinevad idamaised löökpillid ja juhtmepuntrais süntesaator. Kõik kolm ettekandele tulnud teost /.../ “Rainmaker” /.../ (esiettekanded) jätsid mulje pigem meditatiivsest loitsimisest ja improvisatsioonist kui kirja pandud helitöödest. /.../ Mingil hetkel tundsin kuulajana ennast lausa kohtlasena vaikselt toolil istudes ja analüüsides. (Muusika, 5 / 2010, Estonia)

... “Vihmategija” andis võimaluse maanduda iseendal. Tagasi koduste vihmamärgade metsade vahele. Kuigi inspiratsioon pärines hoopis rännakutelt kuivadelt kõrbealadelt maailma erinevatest otstest, tekitas rainmaker helivõnkeid, kus kohtumine meeltega toimus siin samas, vihmast kleepuvas sarapikuvõsas. /.../ Õigupoolest oli /.../ helide voog üpris sama mõjus kui viimati ERSO ja Viktoria Postnikova esituses kuulatud Arvo Pärdi “Lamentate”. Mis ajab pähe mõtte, et kus need Eesti heliloojad kõik oma ürgsed värinad üles korjavad. (zazibea.blogspot.com, 01.03.15, Estonia, whole artricle)

... “Vihmategijas” (2010) elektrooniliseks heliallikaks süntesaator, mida mängis helilooja ise. Sellele lisandus live-elektroonika, mis manipuleeris Vambola Kriguli mängitud löökpillikõladega. Helilooja sõnul on inspireerinud teost looma maad, kus pikema perioodi vältel ei saja üldse vihma. Ikalduse puhul viib rituaali läbi nõid-šamaan, keda kutsutakse ka vihmategijaks. Otseseks vihjeks sellele kasutab Vähi torukujulist instrumenti rain maker. Teose kõlamaailm ja kulminatsioonis vallandunud sireenid lõid minus kujutluse, et šamaan oli lõunamaade asemel sattunud põhjamaisesse suurlinna. /.../ See õhtu tekitas minus tugevat resonantsi ning tämbrite maagiline sulam ... ja sireenid jäid minus edasi võnkuma ka pärast kontserti. (Marianna Liik, Sirp, 13.03.15, Estonia, whole article)

... Vähi vaatles oma samanimelises teoses meist kaugete kultuuride “vihmategijate” traditsiooni (ilma et esitajad oleksid täielikult šamaanide rolli astunud)... (Gerhard Lock, Muusika, 4 / 2015, Estonia)

“Vihmategija” on kirjutatud süntesaatorile, löökpillidele, klahvpillidele ja fonogrammile. “Kontserdikülastajal on kaks võimalust: kaasa minna või äraootavalt pealtvaatajaks jääda. Vähi hingestatus külmaks ei jäta”... (Koit, 22.11.14, Estonia, whole article)

RETURN TO NOWHERE
for synthesizer, percussion and symphony orchestra

... märksa rohkem tõsidust ja veenmistungi. /.../ “Naasmine Eikusagile” /.../ kandis tavapäraselt sügavamõttelist pealkirja. Ka kõlamaterjal oli huvitav ja külluslik alates traadi ja metalli “häältest” ning lõpetades eksootilistel laadidel ja diatoonilisel helireal põhineva meloodiaga. /.../ Pikk, tagasipöördumisi tulvil teos avanes otsekui lõpmatusse. Kõrvu jäid tähendusrikkalt eksponeeritud vähendatud kvint ja dramaatilised mõttepausid, mis andsid mõista, et tegu on tõsiselt võetava “teispoolse” sfääriga, aga kokku võttes jäi muusikas peale mängulust. (Evi Arujärv, Teater. Muusika. Kino, 6 / 2007, Estonia, whole article)

... teoses “Naasmine Eikusagile” oli küpsust, pinget ja teatavat intiimsust, kohati kõhedaid ja samas suurejoonelisi kõlavärve. Viimseni olid ära kasutatud löökpillisektsiooni võimalused. (Brigitta Davidjants, Eesti Päevaleht, 16.04.07, Estonia)

... Vähi kasutas loos “Naasmine Eikusagile” oskuslikult ära elektrooniliste ja akustiliste löökpillide ühendamise võimalused. (Kristel Kossar, Postimees, 17.04.07, Estonia)

... teost “Naasmine Eikusagile” /.../ võiks nimetada süntesaatori ka löökpillide kontserdiks sümfooniaorkestri saatel. /.../ Olulisel kohal olid siin improvisatsioon ning rütmid, samuti idamaade muusikale vihjavad kõlad-laadid. (Pille Kangur, Muusika, 6 / 2007, Estonia)

... “Naasmine Eikusagile” (süntesaatorile, löökpillidele ja sümfooniaorkestrile) pealkiri andis märku metafüüsilistest ruumikujutlustest. /.../ Huvitav oli teose lõpu kihistunud kõlapilt. Retoorikast jäid kõrvu tähendusrikkalt eksponeeritud vähendatud kvint ja dramaatilised mõttepausid. Pikk, muutlik teos avanes otsekui lõpmatusse – jõudiski Eikusagile? (Evi Arujärv, Sirp, 20.04.07, Estonia)

CHANT OF LUNAR RAINBOW

for organ

Zwischendurch immer wieder Momente, die aufhorchen ließen, nicht gerade den konventionellen Weg suchten, sondern die Gemüter aufheizten und teilten. So erklang mit dem "Gesang auf dem Regenbogen des Mondes" von Peeter Vähi ein einstimmiger, melodischer Gesang auf der großen Orgel, eine vielschichtige Askese, die allein durch rhythmische Strukturen und Registerwechsel einen eigenartigen Zauber erzeugte. (Lauterbacher Anzeiger, 02.04.12, Germany)

“Gesang auf den Regenbogen des Mondes” orelile... pärineb aga Peeter Vähi sellest eluperioodist, mil helilooja tajus hiina filosoofilis-religioosses traditsioonis keskse yin ja yang skaala järgi oma elus yin-jõudude domineerimist. Siit ka pöördumine Kuu-motiivi poole (yin sümboliseerib ju ööd, kõike naiselikku, kokkuvõttes passiivsuseprintsiipi). Tegelikult polegi ehk Ida ja Lääne traditsioonides eraldivõetuna midagi müstilist. Müstiline on vaid see, kui need kultuurihoovused leiavad võimaluse ristumiseks, kui toimub müstiline ühinemine nii muusikas kui vaimsuses. (Igor Garšnek, 28.03.98, Estonia)

NINE MANTRAS

for voices, Oriental instruments and electronics

Only “Nine Mantras” by Peeter Vähi is representative of its author’s work: this is fine Eastern cycle-collage.  (Mark Rais, Leonardo Music Journal, 3 / 1993, USA)

Peeter Vähi must be one of the most fascinating musicians around... although little of what he’s recorded is really synth music at all! Take his work here, a medley of nine mantra’s featuring the Estonian Buddhist Society! (Audion, #23 / Nov 1002, UK, whole article)

Apropos Vähi: Wen diese Fusion dezenter Elektronik mit dominanten fernöstlichen Intrumenten süchtig gemacht hat, der gerät auf dem “Pfad ins Herz Asiens” noch tiefer in die Versenkung. Eine faszinierende Reise durch zwei musikalische Welten, die bei Vähi zu einer einzigen versmelzen. (Wolfgang Bär, Heilbronner Stimme, 24.10.92, Germany)

... Vähi “Üheksa mantrat” kuulub olemuselt rohkem budistliku kultusmuusika kui new age’i vaimsesse traditsiooni. (Igor Garšnek, 26.02.94, Estonia)

SAATUS / FATE

based on Estonian folk tunes

Saatus (Fate) is an album that could be the soundtrack for both Tolkien’s Lord of the Rings and a Bladerunner-meets-Ingmar Bergman film. /.../ The mix of sounds from nature, contemporary keyboards and guitar, plus Estonian traditional instruments, such as the kannel (psaltery), bagpipes, straw whistles, and jaw’s harp, gives the album an eerie, otherworldly atmosphere, while Loo’s striking, emotive vocals add an aura of mystery. (Al Riess, Buffalo, 1997, USA)

I did like the inspirational Jew’s harp solo on “Taevalaotuse tekkimine / Genesis The Welkin” and nice bagpipe and kannel zither elsewhere on the disc. /.../ But until then I have puzzling runes from the liner notes to ponder: “It is rather difficult to decide whether the recordings on the present CD portray a runic-song version from the end of the 20th century, or compositions by Peeter Vahi and Kirile Loo.” So where’s the dichotomy? (Bob Tarte, The Beat Magazine, Vol 16, No 4, 1997)

You have probably never heard anything quite like this music, which is spare, haunting, melodic, and compelling... A wonderful CD, well worth seeking out. (The $ensible Sound)

... Vähi, in Deutschland durch sein außergewöhnliches Weltmusikalbum “The Path To The Heart Of Asia” bekannt geworden, hat die Lieder arrangiert. Die instrumentale Begleitung ist sparsam und wirkungsvoll. (Christian Salvesen, Esotera, 8 / 1996, Germany)

Hauptsächlich mit traditionellen Intrumenten, wie der für die ostseefinnische Musik typischen Kantele, dem Dudelsack und einigen Flöten und nur wenig elektronischen Hilfsmitteln von Peeter Vähi aufgenommen, ist die CD ein für manche Ohren etwas gewöhnungsbedürftiges Werk. Anderseits bietet die fast eine Stunde Musik einen interessanten Zugang zu einer Epoche der estnischen Geschichte, der den meisten wohl kaum bekannt sein dürfte. (Estonia, 2 / 1995, Germany)

Siiski  on Vähi lähenemises runoviisile midagi teistsugust kui paljudel kolleegidel. /.../ Kirile Loo näitas end Vähi muusika suurepärase interpreedina. /.../ Kõigest kokku sünnib − isegi raske öelda, kuidas − tõeline eestipärane rahvaviis, mis on ühtlasi ürgne ja kaasaegne. (Mark Rais, 6 / 1995, Estonia)

... Vähile on see juba mitmes projekt saksa heliplaadifirmaga “Erdenklang”. Plaadi “Saatus / Fate” ideed ühendada elektrooniline muusika − olevik (ja ilmselt ka tulevik) minevikuga − oli alguses raske teostada sobiva naislaulja puudumise tõttu. Peeter Vähi ja “Erdenklangi” produtsent otsisid plaadistuseks sobivat vokalisti paar aastat. /.../ Kirile Loo ja Peeter Vähi koostööst sündinud CD on nüüdseks leidnud Euroopa ajakirjanduses väga positiivset vastukaja. Kas aga kolm aastatuhandet üle elanud ja mitmeid muutusi läbi teinud regilaulule ka tehnikaajastu kuub istub, jäägu iga kuulaja enda otsustada. (Märt-Matis Lill, Õhtuleht, 05.06.95, Estonia)

THE FLUTISH KINGDOM

arrangements of Jacob van Eyck’s music

About The Flutish Kingdom, this is another calming recording, but different. Maybe the most interesting part of this album comes with the join of Peeter Vähi. (Radio Fene, 1 / 1997, Spain)

Zusammen mit dem Keyboarder und Arrangeur Peeter Vähi lädt er den Hörer ein, sich in die Fröhlichkeit und Melancholie der 400 Jahre alten Melodien zu versenken und die Lebendigkeit und Faszination “Alter Musik” in zeitgemäßem Sound-Gewand zu erkunden. (Musikwoche, 46 / 1996, Germany)

Hinzu kommen Keyboard-Arrangements der erstaunlich dezenten Art von Peeter Vähi (s.a. unten bei den Noten), eine nordestnische Nachtigall sowie das English handbell ensemble bei drei Stücken. Keyboard? An einigen Stellen hätte man glatt ein “echtes” Cembalo nehmen können − Vähi bleibt im wesentlichen dem Generalbaß treu und hat offenbar mit elektronischem Geschwabbel nichts an Hut. (Musikblatt, 5 / 1996, Germany)

Eine wunderbare, alte Flötenmusik!!!!!!! (fm − Folklore und mitmachen, Germany)

RELAXATION

for Asian instruments and electronics

Relaxatio, by Peeter Vähi, first written as an applied composition, is one of these masterpieces. The music follows an accompanying text exactly, and this combination generates an original synthetic form. (Mark Rais, Leonardo Music Journal, 3 / 1993, USA)

Sugestiivses muusikas on kasutatud elemente, mis tekitavad inimeses rahu ning kutsuvad esile lõdvestuse. Autoroolis seda kuulata ei tasu: võib nii ära lõdvestuda, et tekib avariioht. /.../ Päris huvitav kogemus, tuleb tunnistada. Tubli! (Naisteleht, 28.08.09, Estonia)

... Eestis esimene kaubanduslik relaksatsioonikassett. Funktsionaalse teksti... taustaks on sama funktsionaalne süntesaatorimuusika, milles kunstilisi püüdlusi on ehk tiba rohkem kui antud eesmärgi saavutamiseks vaja oleks. Hindangi kassetti rohkem selle muusikakomponendi pärast. See on rõhutatult orientaalne á la New Age Music helidemaailm koos teatud budistlike rituaalsuseelementidega. Esto-uusaeg... (Immo Mihkelson, 1991, Estonia)

TO HIS HOLINESS

for oboe and chamber orchestra

... Pētera Vehi partitūra “Viņa Svētībai”. Izteiksmīgās obojas kantilēnas un tām pretstatītais stīgu orķestra faktūras, tembru un harmoniju bagātīgums liecināja par patiesu komponista profesionalitāti − taču jo tālāk, jo uzstājīgāk autors atgriezās pie iepriekš jau dzirdētiem motīviem, mūzikas konvencionāli austrumnieciskajām intonācijām, vienlaikus raisot neizpratni, un visbeidzot orķestra mūziķu skandētās 
vārsmas darba noslēgumā atstāja neatbildētu jautājumu − kāda tam bija konceptuālā nozīme un nepieciešamība? (Armands Znotiņš, LA, 13.08.13, Latvia)

Peeter Vähi oli minulle kuitenkin tähän asti täysin tuntematon säveltäjä. Nyt To His Holiness –esityksen kuultuani katson hänet suosikkieni joukkoon. /.../ Tämän jälkeen esiintymispaikassa tehtiin hieman järjestelyjä ja jälleen hypättiin aivan eri maailmaan. Edessä oli konsertin päänumero, josta yllä olen jo kertonut: Peeter Vähin (s. 1955) To His Holiness for oboe and chamber orchestra. /.../ Musiikki sai heti kuulijansa otteeseensa. /.../ Lisäksi se oli rytmisesti kiehtovaa modernia musiikkia, joka voisi sopia laajemmallekin yleisölle. Sävellys oli jossain määrin kontemplatiivinen. Musiikki imi kuulijan mukaansa, ei vienyt sentään transsiin, mutta kuitenkin omaan ulottuvuuteensa. (Perttu Eemeli, perttueemeli.blogspot.com, 06.04.15, Finland, whole article)

Budistlikul mantral põhinev teos on palve ülemvaimuliku Tema Pühadus XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Rinpoche haigusest tervenemiseks. Teos sündis eriliselt: Vähi komponeeris selle viis kuud kestnud Aafrika ekspeditsiooni ajal! Teose lõpetamise eel tuli tellijalt teade, et algselt mõeldud vokaalsolist tuleb asendada oboega. Autor tuli situatsioonist auga välja, helitöö mõjub terviklikult ja veenvalt. Oboele suuri nõudeid esitav teos võlus oma ereda koloriidi ja sisutihedusega. Pole ka ime, sest autor kui budist on selle kultuurikihi traditsioone põhjalikult uurinud. (Alo Põldmäe, Sirp, 02.08.13, Estonia, whole article)

... teoses “To His Holiness” oboele (solist Martin Daněk Tšehhist) ja kammerorkestrile oli euroopalikule taustale maitsekalt sobitatud idamaiseid mustreid, solist sai klassikalisel viisil demonstreerida oma kaunist pillitooni ja tehnilist meisterlikkust. (Virge Joamets, Muusika, 8−9 / 2013, Estonia)

SOUNDS OF THE SILVER MOON

co-authors Krishna Kumar Kapoor and Abhay Phagre

... Vähi on jõudnud nüüd oma neljanda esindusliku autoriplaadini. Albumina on “Sounds Of The Silver Moon” taas suurepärane näide orientse muusikalise mõtlemise harmoneeruvusest tänapäeva tehniliste võimalustega. Nimelt on tulem salvestatud Linnahalli Stuudios koos kolme esindusmuusikuga Indiast. (Riho Baumann, Sõnumileht, 22.06.96, Estonia)

Põhimõte on umbes sama Veljo Tormisel, kes töötleb tänapäevasesse helikeelde eesti ja teiste soome-ugri rahvaste ürgset rahvamuusikat. Ainult Vähil on raskem − muusika on küll hingelähedane, kuid mitte oma rahva oma. Seetõttu on Peeter Vähi asunud Ida muusikat Lääne inimestele tänapäevaseid Lääne vahendeid kasutades lähedale tooma koostöös idamaade muusikutega. Eriti tihedad sidemed on tal kujunenud India laulja Krishna Kumar Kapoori, bambusflöödimängija Abhay Phagre ja tablamängija Anup Royga. Üheskoos tehakse järgmist plaadiprojekti. /.../ “Ma ei pea ennast avastajaks. Olen rahul oma rolliga muusika autorina, kes paneb kirja maailmaruumist minuni voogavat”, deklareerib Peeter Vähi. (H Vainu, Musical Estonia, 1993, Estonia)

... alanud XXI sajand on siiski seljatanud mitmed tabud ja normatiivid... Kuulaja seisukohast ei kaota muusikateos sellest suurt midagi, kui kuulaja ei taju selles nö traditsioonilisi dramaturgia ja vormi jooni. Näitena võib siin üles lugeda sellised teosed nagu Karlheinz Stockhauseni “Stimmung”, Peeter Vähi plaat “Sounds Of The Silver Moon” (ükskõik, milline pala), Brian Eno “Muusika lennuväljadele” või ka David Hykesi looming. Ons see muusika sellepärast “halvem”, et seal on mängureeglid teised? Arvan, et mitte. Muusika võidab sellest kuulaja jaoks isegi midagi juurde... (Mirjam Tally, Sirp, 03.11.00, Estonia)

Plaadi lõpetava “Sound Zero” pealkiri on mitmetähenduslik: null või tühjuse kõla. Mahajaana ja zen-budismis on tühjuse hääleks vaikus, mis pärast viimase loo lõppemist saabubki. ... võimalus on omaks võtta kauge kultuuri muusikalise mõtlemise arhitektuur tervikuna. Just viimasest variandist lähtub Vähi pma plaadil “Hõbedase Kuu helid”. (Igor Garšnek, 1996, Estonia)

BEING AND NOTHINGNESS IN KOSTABI’S ATELIER

lyrics and vocals by Siiri Sisask

Запоминаюшимся событием окaзался заключительный концерт Дней Старого города. Зрелище было настолько захватываюшим, что даже дождь не помешал и публика не могла оторвать взгляда от сцены... Хеппенинг /.../ произвел впечатление не только на обывателей, никогда ничего подобного не видевших, но и на людей бывалых, ранее созерцавших разные “штучки” в странах развитого капитализма. (L L, Estonia, 13.06.98, Estonia)

Симфония и рок, церковный орган и электронные звуки, напоминающие клавесин и фуцц-гитару. Классика, авангард, поп-культура − все это можно услышать в первом произведеии диска, которое называется “Бытие и небытие в мастерской Костаби”. Эклектика? Нет, синтез, стиль XXI века... (Andrey Babin, Den za Dnem, 19.04.02, Estonia)

... Vähi, kelle postmodernistlikust ja ameerikalikul moel peaaegu avangardsest teosest “Olemine ja mittemidagisus Kostabi töötoas” võtavad katked enda alla kolmandiku plaadist, on siin kahtlemata põhitegija. Noored elektroonikud Fedor Fetkalov ja Dmitri Thatchenko sähvatavad küll päris huvitavalt, kuid jäävad kindlalt tema varju. (Immo Mihkelson, Arter, 24.08.02, Estonia)

Kalev Mark Kostabi on osutunud suureks inspiraatoriks mitmetele eesti tõsistele tegijatele... Kostabi näituse avamisel kõlas Lepo Sumera arranzheeritud muusika, nüüd on Kostabi maalidest teinud muusika Peeter Vähi. /.../ Sumera tehtud arranzheering kõlas nii, et üks minu viisi mittepidav kolleeg ühmas käega: “Üks Tshaikovski kõik!” Peeter Vähi tegi seevastu midagi hoopis moodsamat, kuid tal olid ka vabamad käed. /.../ Hea tunne on kirjutada läbinisti head meediaarvustust. (Eesti Päevaleht, 15.02.99, Estonia)

Ainuke projekt, millega ma jäin rahule, oli kunagine Kostabi projekt koos Peeter Vähiga. See oli igavesti lahe! Sellele ma kirjutan veel tänagi oma nime hea meelega alla. Aga sellistele asjadele on raske leida rahastajaid. Kuigi on palju publikut, kes just sellist kunsti vajab. (Siiri Sisask, Anneli Remme, Muusika, 7 / 2003, Estonia)

PASTORAL OF COMPUTERIZED WORLD

for flute, cello and piano

Rock influence in his classical works can be found in a piece such as Pastoral of Computerized World for flute, cello and harpsichord which is based around a 4-note quotation from Pink Floyd’s “Shine On You Crazy Diamond” from their 1975 Wish You Were Here album. (Kurt Mortensen, Central Europe Review, Vol 2, No 27, 10.07.2000)

... drawing inspiration from sources that range from Western rock and roll to the classical music of India. The composer of pop-rock, new-age music, and classical works, Vähi managed to combine all three of these genres in his Pastoral of Computerized World (1995), based on the four-note theme from “Shine On You Crazy Diamond”, the first track of Pink Floyd’s 1975 album Wish You Were Here. (Kevin O’Connor, book Culture and Customs of the Baltic States, 2006, UK / USA, whole text)

Pastoral of the Computerized World... saugt Honig aus einem viertonigen Zitat der Gruppe Pink Floyd, das zu Anfang und Ende des dreisätzigen Werks vielfach aufklingt. /.../ Wäre der Titel nicht von Ives besetzt, das 12-Minuten-Stück hätte auch “The Unanswered Question” heißen können. Das unter der Editionsnummer 2710 bei Ereserschienene Werk komponierte Vähi 1995 zur Fünfzigjahrfeier UNESCO in Paris. /.../ Die Giusto-Teile des ersten und letzten Satzes, die korrespondierend und doch auf je eigene Weise über das Pink-Floyd-Zitat meditieren, sind geprägt von obsessiven Tonwiederholungen und Figurenrepetitionen des Violoncellos, die im Finalsatz von der Flöte aufgegriffen werden. Der Mittelsatz Alla marcia bildet einen wirkungsvollen Kontrast zu den zwischen A piacere und Giusto pendelnden Rahmensätzen: eine von Fingerschlägen des Pianisten an sein Instrument unterstützte, aufgeräumte, zwischen Bolero und Tango changierende Tanznummer, die das Cello mit gehämmerten Clusterschlägen anfeuert und die Flöte mit Triolenketten, Trillern und aufjauchzenden Kapriolen auf die Spitze treibt. (Lutz Lesle, Flöte aktuell, 4 / 2001, Germany)

Minulle Vähin musiikki ja etenkin teos Pastoral of Computerized World kertoo samasta kohtaamattomuudesta, tai kieltäytymisestä kontaktiin kuin Tšehovin näytelmäkin. /.../ Cembalo, sello ja poikkihuilu soivat ihanasti soittajiensa käsittelyssä. Aika tuntuu katoavan Vähin sävelten myötä. (Martti Mäkelä, Skenet, 15.08.07, Finland)

Tore oli Peeter Vähi lahe ja nutikas “Komputeriseeritud maailma pastoraal”... (Ia Remmel, Sirp, 24.08.01, Estonia)

... Gija Kantšeli tunnistas, et tema viimaste teoste pealkirjad on hoopis hea sõbra Gidon Kremeri looming. Peeter Vähil aga pealkirjafantaasiast vist puudu ei tule ja sõpradelt laenu ei pea võtma. Kontserdi lõpunumbriks oli Vähi teos “Komputeriseeritud maailma pastoraal” kolmes osas. UNESCO 50. aastapäeva tähistav teos on väga pastoraalne, kohati isegi plahvatavalt pastoraalne ja algmaterjaliks olevat kasutatud tsitaati Pink Floydi albumilt “Wish You Were Here”. Olgu pealkiri milline tahes, pühendus kellele tahes ja tsitaat pärit kust tahes, igatahes teos on väga sümpaatne ja esitus oli selle vääriline. (Toomas Velmet, Sirp, 28.10.05, Estonia, whole article)

... “Komputeriseeritud maailma pastoraal” andis edasi möödunud sajandi teise poole püüdlusi ühendada esinevaid muusikastiile ja huvi orientalistika vastu.  (Olev Raal, Eesti Elu, 19.02.13)

PLANET CANTATA

for counter tenor, male choir, handbells and tanpura

Schlussstein und Krönung bildet Peeter Vähis Planeten-Kantate. Seit Jahren verfolge ich staunend das estnische Musikleben. /.../ Der zentrale Punkt dieses Musiklebens ist der 1955 geborene Peeter Vähi, der bereits auf eine reiche Werkliste zurückschaut. /.../ Es ist erstaunlich, wenn man den Reichtum und die Vielschichtigkeit von Peeter Vähis Komposition hört, dass dieses Werk nur 19 Töne verwendet... Erstaunlich ist der rhythmische Reichtum: 2/4, 4/4, 6/4, 3/2, 6/8, 5/4, 3/4, dabei manchmal von Takt zu Takt wechselnd. /.../ Peeter Vähi formt Worte und Namen, wie ich sie von keinem anderen modernen Komponisten kenne. Wenn zum Beispiel im Text vom Göttlichen mit seinen “unzähligen Namen und Formen” (in countless forms, uncounted, unformed) die Rede ist, dann meint man bei Ihm die Unzähligkeit hören zu können. Die Liebe von Mond und Venus, die Stärke des Mars, das Vertrauen des Jupiter, die wandelnde Kraft von Uranus und Neptun − all das wird hörbar. Das Wort “doing” klingt wirklich wir eine in Musik verwandelte Tat. Im letzten Drittel klingt es, als sängen sich die Planeten gegenseitig ihre Töne zu, weit hallend durch die Leere des Universums. (Joachim-Ernst Berendt, www.heilmusik.de, Germany)

... kogumik “Planetones”, kus kõlab Peeter Vähi teos “Planeetide kantaat” baseerub Johann Kepleri ideel, mille järgi igale päikesesüsteemi planeedile vastab teatav helikõrgus. /.../ “Valisime kogumiku lõputeoseks Peeter Vähi “Planeetide kantaadi”, millele ma teksti kirjutasin. Peeter Vähi kombineeris kõigi planeetide toone ja lõi väga kauni muusika.” Vähi poole pöördus Berendt pärast plaadi “Supreme Silence” kuulamist. Helilooja puikles küll veidi vastu, kuna tähtajad tundusid liiga lühikesed ja teema mõnevõrra ebasobiv. (Postimees, 16.10.99, Estonia)

Tühjuse kõladest täidetud teosele andsid olemuslikkuse eeskätt eri kellahelide (Arsise käsikellade ansambel) ja india pillide kasutamine. (Saari Tamm, Sirp, 26.11.99, Estonia)

Just muusika jälil tuli 77aastane mees korraks Eestisse, et siin üle kuulata Peeter Vähi kooriteos “Planeetide kantaat”... Ta viibis loo salvestuse juures ja kiitis hiljem tulemust sõnadega “väga ilus”. (Immo Mihkelson, Postimees, 16.10.99, Estonia)

ALEATORY HEAVY

for violin, vibraphone and electric guitar

... on Peeter Vähi “Aleatooriline heavy” ehk pisut segadusseajava pealkirjaga: raskerütmilist heavy metalit ei maksa siit küll otsida. Heiki Mätlik on, tõsi küll, klassikalise kitarri vahetanud siin elektrikitarri vastu ning mängib ületüüritud soundiga vapralt ka mõningaid heavy-venitusi. Teos oma segmentse ülesehitusega meenutab pigem rütmierksate eskiiside või variatsioonide katkematut rida, kus olustikumuusika elemendid ei piirdu kaugeltki vaid heavy-vihjetega − kahes episoodis kumab korraks koguni Mike Oldfieldi vari. Muusikat kuulates võib tajuda, et heliloojale pakkus ilmselt lõbu mängida erinevate muusikaliste kujundite ja rütmidega, neid homo ludensina mosaiigitaoliselt kombineerida ning vastandada. (Igor Garšnek, Sirp, 25.01.02, Estonia)

Moskvas Roerichi muuseumi kontserdisaalis toimub kaks kontserti Peeter Vähi kammermuusikast, mida kannavad ette Moskva andekaimad noored muusikud. /.../ Kontserdi lõpupala “Aleatooriline heavy” on sündinud möödunud aastal soovist siduda rocki akadeemilise maailmaga, taolisi näiteid on Eesti muusikas vaid üksikuid. Muusikaline termin aleatoorika tuleneb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab täringumängu. Aleatoorika võtet on Peeter Vähi kasutanud selles mõttes, et interpreetidele antakse kätte teatud muusikajupid, mida nad esitavad suvalises järjekorras vastavalt tundele. (ETA, Eesti Päevaleht, 27.03.02, Estonia, whole article)

THE PATH OF MANTRA

for voice, Oriental instruments, bassoon and electronics

Vähi’s music is always a subjective expression of his spirituality rooted in deep faith, which he contrasts with a hyper modern complex world and its actually intellectual and perfect, but often just as inexplicable and soulless contemporary music. The same as in all his work, also this CD reflects his empathy converted into mystical connections between the cultures of different countries and epochs in exotic music. (DiscorD, UK, whole article)

... Vähi hat auf seiner neuen CD östliche und westliche Musik zu einer faszinierenden Einheit verwoben. /.../ Nach seinem wunderschönen Werk “Supreme Silence”, das auch auf der Expo in Hannover aufgeführt wurde, ist Peeter Vähi mit seiner neuen CD “The Path Of Mantra” das Kunststück gelungen, tibetische Mönchsgesänge auf beeindruckende Weise mit moderner westlicher Musik zu einer Einheit zu verbinden, dass tatsächlich etwas Neues entstanden ist. Manchmal staunt man fast über seinen Mut, die verschiedenen Stile miteinander zu verweben. Doch durch sein großes Einfühlungsvermögen, seine tiefe Verbindung zum tibetischen Buddhismus und natürlich seine künstlerischen Fähigkeiten als Komponist und Musiker ist eine wirklich großartige Musik entstanden. Peeter Vähi ist selbst ein Wandler zwischen den Welten, musikalisch reicht sein Spektrum von klassischer Musik, über ethnische Musik bis hin zu Rock und Elektronik. (Elvira Glück, KGS Hamburg, Germany)

... Vähis Zwiegespräche mit den westlichen und asiatischen Kulturen finden sich in vielen Produktionen. Vähis Musik ist immer subjektiver Ausdruck seiner tief in Glauben verwurzelten Spiritualität. Diese stellt er einer hypermodernen komplexen Welt und ihrer zwar intellektuellen und perfekten aber oftmals gleichwohl unverständlichen and seelenlosen zeitgenössischen Musik gegenüber. Wie in allen seinen Werken zeigt sich auch bei dieser CD sein Einfühlungsvermögen, mystische Verbindungen in den Kulturen verschiedener Länder und Epochen in exotische Musik umzusetzen. (Aquarius Music Journal, Winter 2002 / 2003, Germany)

На этом диске мантрам тибетских монахов школы Drikung Kagyu (в том числе и знаменитой Om Mani Peme Hung) аккомпанирует виртуозный эстонско-американский фаготист Мартин Куускманн. Примерно так же работал с исходным тибетским материалом и Антон Батагов, когда создавалась его “Музыка для 35 будд”. Однако у Вяхи результат полностью противоположен: это не эмбиент, а, как говорят музыковеды, форма, направленная на слушателя, типичная world music, но не “шикадам”, а такая, которая наверняка сорвет аплодисменты на любом филармоническом концерте. (ДУ, Еженедельныи Журнал, No 46, 25.11.02, Russia)

... Igor Garšnek hindas eminents Druwang Rinpoche, india munkade /.../, Pemba Lama (Nepal), eesti helilooja Peeter Vähi ja vokalist Lembit Traksi ning USAs tegutseva fagotisti Martin Kuuskmanni koostöö transkontinentaalseks ja sellest sündinud CD erakordseks. /.../ Garšnek ütles, et plaat ei paku kergelt kuulatavat new age’likku sünteesi ja tunnustas eesti muusikuid, kes on olnud munkadele tiibeti rituaalmuusikas võrdväärsed partnerid. (Priit Kuusk, Sirp, 04.10.02, Estonia)

SYMPHONY OF CONTEMPLATION

three pieces for piano

... отражается композиторская импровизационность наиболее отчетливо. В первую очередь это выражено в приемах формообразования: в первой части типа каденции отсутствуют тактовые черты, во второй части мелодия дополнена по-разному группированными украшениями, в третьеи и четвертой частях заново слагаются каденцо-образные разделы. Метрической стороне придает особую тонкость асимметричность длительности тактов... (Maris Valk-Falk, Lithuania)

Klaveriteoste autoreist paistis  väga meeldiva lakoonilisusega silma Peeter Vähi. (Lilian Semper, Sirp ja Vasar, 27.04.84, Estonia)

... teoses oli väga huvitav esimene osa, edasi tundus juba lihtsustatust. (Vytautas Barkauskas, Sirp ja Vasar, 20.04.84, Estonia)

SILVER CONCERTO

for alto saxophone and chamber orchestra

... Vähi huvitav Saksofonikontsert on kuulajail küllap veel hästi meeles. (Igor Garšnek, Sirp, 18.08.00, Estonia)

Solisti ja orkestri vastandamisel tekivad heliloojale kahekordsed võimalused: ühelt poolt, arendada teost sümfooniliselt, ja teisalt, asetada rõhk kammerlikule virtuoossusele. Teose pealkirjas sisalduv “hõbedane” ei viita saksofoni kui instrumendi materjalile. (Mare Põldmäe, Sirp, 20.04.00, Estonia, whole article)

VIOLET WINDS
concerto for saxophone quartet and chamber orchestra

Kontserdilt ei puudunud ka esiettekanne − Peeter Vähi 2013. aastal kirjutatud “Violet winds”, mis loodud saksofonikvartetile ja orkestrile. Autor on ise öelnud oma loo kohta, et “Violetsed tuuled” on saanud inspiratsiooni unenäolaadsest kujutluspildist, mille keskmes olidki lillakad õhuvood. Kogu teos mõjus ebamaiselt ja viis rännakule. Peeter Vähi on väga palju maailmas ringi reisinud ja tema muusikat kuulates võib öelda, et see on tore segu kõigest. Tema stiili ei kõrvutaks mitte kellegi teisega, ta ajab lihtsalt oma rida. Sellest teosest jääb kohe meelde kaasahaarav rütm ja meeleolu, mis kuulates tekib. Selle teose on kirjutanud tõeline maailmakodanik. (Greesi Langovits, Postimees, 10.02.15, Estonia, whole article)

Millele viitab pealkiri “Violet Winds”? Teos on saanud inspiratsiooni väga konkreetsest visuaalsest unenäolaadsest kujutluspildist, mille keskmes olid lillakad-violetsed õhuvood, tuuled, vihmad ... Tuule ja vihma efekt on näha ka partituuris: saksofonistid kohati lihtsalt puhuvad läbi pilli, kostab vaid tuulesarnane heli, löökpillide hulgas on ka rain stick, mis kõlab nagu vihmarabin. (Saale Fischer, interview with the composer, Sirp, 13.02.15, Estonia, whole article)

NADAT SARVAM VANMAYAM

for symphony orchestra

Sanskriti pealkiri viitab võimalusele, et “Helist sündinud maailma” on ehk mugavam analüüsida India poolt... “Helist sündinud maailm” põhineb rāgal, mille nimi põhjaindia muusikas on (Daniélou kataloogi järgi) Shiva Bhairava, lõunaindia muusikas aga (Tulajendra loendi järgi) Mālavagaula. /.../ Seik, et seitsmes aste on laskudes kõrge ning tõustes madal, on nimetatud rāga tuum, ka Vähil tuleb see ilusasti esile. Muidu käsitleb ta aga rāgat vabalt, vabamalt kui seda tehakse “Helist sündinud maailma” India analoogides. (Mart Remmel, Sirp ja Vasar, 28.11.80, Estonia)

... diplomitööna valminud sümfooniline pilt “Helist sündinud maailm”... Kõik saab alguse mažoorsest kolmkõlast, mis jääbki kindlustunnet säilitavaska teljeks. Selle ümber keerlevad eksootilised rütmid, pentatoonilised meloodiad, huvitavad tämbrikooslused ja ladus orkestratsioon lubavad pidada P. Vähit perspektiivseks heliloojaks... (Ines Rannap, Sirp ja Vasar, 1980, Estonia)

Konservatooriumi tudeng Peeter Vähi vaimustus ühest vanast India traktaadist, kus räägiti, et kogu maailm sündis kunagi helidest. See mõte köitis toonast üliõpilast sedavõrd, et ta kirjutas sellest inspireerituna sümfoonilise teose “Helist sündinud maailm”. Kuna tuemus kukkus igati hästi välja, sai sellest aasta hiljem ka tema õpingute lõputöö. Aastad möödusid. Lähenes juba sajandivahetus. Ühtäkki helsitas heliloojale vanahärra, kes otsis ta üles Saksamaal tegutseva muusikakirjastuse kaudu... (Tiina Laanem, Anne, 6 / 2008, Estonia)

LIGHT OF GOLDEN DRUM

for pre-recorded tape and live electronics

“Kuldse trummi valgus” jätkab tema jaoks traditsioonilist temaatikat. Tema eelnenud teostega võrreldes on see kirjutatud võrdlemisi arusaadavas keeles /.../, kuid teostuse originaalsus, peen tämbriline kõlapilt, eufoonia, kõlaefektid ning samuti süntesaatori ja kompuutri oskuslik kasutamine seavad selle eesti viimaste aastate arvutimuusika paremiku hulka. (Mark Rais, 1991, Estonia)

DANCE OF THE MOON GODDESS

for guitar

Täielik kontrast eelnevaga on Peeter Vähi “Kuujumalanna tants” soolokitarrile. Siingi on rütmil oluline roll, kuid helilooja heidab teose põhikujundile valgust mitmest rakursist. Punkteeritud rütmimoodul teeb läbi pika arenguteekonna ja muutumiste ahela, enne kui jõuab lõpukoputusteni vastu kitarri kõlakorpust. (Igor Garšnek, Sirp, 28.04.00, Estonia)

CONCERTO OF LIGHT AND SHADOW

for violin and symphony orchestra

Центральным событием нынешноего фестиваля, судя по количеству художественных отркытий, стал гала-концерт в Большом зале консерватории, где публика услышала сочинения тройки хедлайнеров. Ими однозначно стали Пярт − Григорьева − Вяхи. ... открытием фестиваля стало имя Пеэтера Вяхи − исключительно разнопланового музыканта... В изобразительном концерте для скрипки с оркестром «Concerto of Light and Shadow» с элементами инструментального театра блестяще солировала скрипачка Надежда Токарева (Словения), прекрасно передавшая витальный дух сочинения... (Мария Кузнецова, Музыкальная жизнь, 10 / 2016, Russia, whole article)

... viiulikontsert oli täidetud välja­kutset pakkuvate detailidega ja kõik teose osad mõjusid ka eraldi läbimõeldud tervikuna. Orkester mängis Andres Mustoneni juhatusel ilmekalt ja ka publikul oli üllatuslikult täita väike muusikaline roll orkestrantidega kaasa plaksutades. /.../ Viiulikontsert... suundub edasi Venemaale ja Ameerikasse. (Anna Humal, Sirp, 12.08.16, Estonia, whole article)

... kõlab Peeter Vähi viiulikontsert alapealkirjaga “Valguse ja varju kontsert”. Kirjutatud on teos spetsiaalselt Mari-Liis Uibot silmas pidades. Näib, et olemuslikult on tegu üsnagi kirjeldamatute sisekaemustega. Igatahes äratab juba esitaja valik eripäraseid ootusi (kui autor ehk ka tundelisust ei hülga?). (Ivalo Randalu, Eesti Kirik, 04.08.16, Estonia)

OCCIDENTAL PARANOIA

piano concerto

Pealkiri väljendab siin teose sisu hästi konkreetselt: õhtumaine tähendab siin üldse euroopalikku, paranoia on aga teatavasti psüühiline haigus, millega kaasneb “muljete unustamine ja mälu petmine” (Freud). Mida siis euroopalik kultuur klassitsismist alates on Vähi arvates “unustanud ja sonimisettekujutustega asendanud”? Kõigepealt Jumala tõelise mõiste... Teatavasti tugevdab euroopa muusikas sel ajal individuaalne alge, mille peegeldamist Vähi ei pea helilooja vääriliseks ülesandeks − looja ei pea sõltuma mööduvast ja ajalisest. Sellest seisukohast peegeldab “Õhtumaine paranoia” helilooja loomingulist kreedot, mida ta tunnistab juba enam kui kaks kümnendit − võibolla pole Vähi seda kuskil väljendanud nii avameelselt kui siin. (Mark Rais, Sirp, Estonia)

... kõlab Estonia kontserdisaalis orientalist Peeter Vähi tavatu klaverikontserdi “Õhtumaine paranoia” esiettekanne. Loo tellisid pianist Lauri Väinmaa ja ERSO. Väinmaa kui pianist mõjub ehk liigagi akadeemiliselt ja Peeter Vähi on püüdnud ta selles kontserdis panna ta tegema midagi sellist, mis oleks vastuolus tema senise imagoga. Orientaalmuusika loojana tuntud Vähi sõnul on see läbinisti euroopalik teos... Kontserdi märksõna võiks olla “grotesk”, kasutatud on ka euroopa klaverimuusika isa Beethoveni tsitaati kuulsast sonaadist “Appassionata”. Erilist on teoses veelgi − viieosalise kontserdi teises osas mängib ainult trio ja neljandas klaver vaid koputab. (Heili Vaus, Eesti Päevaleht, 29.04.98, Estonia, whole article)

CONCERTO PICCOLO

for harpsichord and chamber orchestra

... “Concerto piccolo” tšembalole ja orkestrile on vaimukas, filigraanne teos. (Mart Kuus, Sirp ja Vasar, 30.05.80, Estonia)

Avakontserdil mängis “Hortus Musicuse” koosseis /.../ Concerto piccolot klavessiinile ning kammerorkestrile (mis vahetult pärast kontsertettekannet ka Saksa firma “Antes Classics” poolt heliplaadile võetud said). /.../ Klassitsismi, baroki ja veel varasema muusika kõlamudelid vaatasid vastu selle selle muusika igast taktist. Uus, nüüdismuusikaline mõtlemine ilmutas end rohkem või vähem, stiilivõõra kõla või loogika kaudu. (Evi Arujärv, Postimees, 18.04.96, Estonia, whole article)

... üliõpilaspõlves kirjutatud kolmeosaline “Concerto piccolo” (1975) mängib läbi tol ajal kuuma stilisatsioonimeetodit. Vanahõbedane klavessiinitämber, reipa kadentsi tõstmine stilistilise ikooni rolli, motoorika ja repetitsioonitehnika, orelipunktil lõputusse kulgev adagiomeloodika, objektiivne kolmkõlalisus ja vähendatud akordide dramatism... Kas kameeleonil on identiteeti, tekib vaikne küsimus, kui autor stiilimudeli nagu teki üle pea tõmbab. Concerto kolmandas osas reetis äge tekialune liikumine (fragmentaarsus, sonoristlikud momendid, fanfaaritämber) autori selgemat kohalolekut. Stilistiline intriig ja teatav otste sõlmimine tegid loo kokkuvõttes põnevaks. (Evi Arujärv, Postimees, 03.03.98, Estonia, whole article)

... Concerto piccolo (1975), väike klavessiinikontsert kõlas Aina Kalnciema esituses. Helilooja esimese suurema teosena on see kirjutatud veel õpingupäevil Tambergi käe all. Kolmeosalise kontserdi kompositsiooniplaan vastab tees-antitees-süntees mudelile. Helikeeles võib siin jälgida barokkmuusika stilisatsiooni kuni finaalini, mis on rohkem polüstilistiline osa. (Igor Garšnek, Eesti Päevaleht, 04.03.98, Estonia, whole article)

ALSO SPRACH NIETZSCHE

for vocal soloists, male choir and tubular bells

Savukārt vārdos formulētu domu pasauli sastapsim opusā Tā runāja Nīče par četriem vācu filozofa darbu tekstiem (Tā runāja Zaratustra, Ecce Homo, dzejoli − veltījumi Rihardam Vāgneram un Volfgangam Gētem). (Inese Lūsiņa, Diena, 19.08.09, Latvia, whole article)

Avateos “Also sprach Nietzsche” (“Nõnda kõneles Nietzsche”) veenis oma ürgjõulisusega. (Alo Põldmäe, Sirp, 31.07.09, Estonia, whole article)

... Vähi “Nõnda kõneles Nietzsche” (2004) solistidele, meeskoorile ja torukelladele käis vaimlisi radu pidi. Teose Suur Mõte kehastus uljas germaani maiku marsiviisis ja (ju vist budistliku) kõlameditatsiooni vastanduses. (Evi Arujärv, Postimees, 25.11.04, Estonia)

... tunnustatud heliloojate Vähi, Kõrvitsa ja Penderecki lood jäid kuidagi väheütlevateks, kuigi nii Peeter Vähi kui Tõnu Kõrvitsa teostest meenub leidlikke vormimänge. Vähi Nietzsche-ainelises laulus (“Also sprach Nietzsche”) oli nii Viini klassika elutervet rütmirõõmu kui mõnusa mürana koorikõlale peale loetud tekstiosa. (Heli Vaus-Tamm, Sirp, 26.11.04, Estonia)

Nähtavad olid ka Peeter Vähi kui loovisiksuse põhitõed − /.../ kultuuride erisuste kaudu nende ühtsuse nägemine. /.../ Avateose “Also sprach Nietzsche” (“Nõnda kõneles Nietzsche”) esitas RAM veenava ürgjõulisusega. (Alo Põldmäe, Muusika, 09 / 2009, Estonia)

Suvel sündis ... Vähi menukas autoriõhtu Tartu Jaani kirikus, sama kava (“Also sprach Nietzsche” ...) avas 19. augustil ka XII Riia vaimuliku muusika festivali, kus esinesid RAM, Arsis ja Helen Lokuta. Riias käinud meenutavad, et kontsert võeti sealgi väga hästi vastu. (Priit Kuusk, Sirp, 04.12.09, Estonia)

PIANIST’S INTERNET-WEEK

for 4 pianos (8 pianists, 16 hands), electric guitar and percussion

Peeter Vähi’s Pianist’s Internet Week was a high contrast to Pärt. The originality of using percussions and an electric guitar worked out surprisingly well. Quite often the experimentations with modern and eccentric touches added to piano music do not come out the best, but Vähi excelled and the result was far from boring. (world49B-news, 06.04.11, UK, whole article)

Väga huvitav oli kontserdi teine pool, kus tulid esiettekandele Ülo Kriguli “Aquaspherics” ja Peeter Vähi “Pianisti nädal internetis” neljale klaverile, löökpillidele ja elektrikitarrile. /.../ Vähi teoses oli kuulda mitmeid tema kirjaviisile omaseid väljendusvahendeid, kordustemuusika elemente, laadilisust ja mängulist eklektikat; elektrikitarr lisas heviliku mõõtme ning löökpillid orientaalse värvingu. (Ia Remmel, Muusika, 12 / 2010, Estonia)

... “Pianisti nädal internetis” /.../ on inspireeritud ühest unenäost, ja nagu ütleb autor, on “fragmentaarne, kaootiline ja eklektiline”. Muusikas on midagi orientaalset. Vaimukalt on sisse toodud Beethoveni “Pateetilise” sonaadi peateema element. /.../ Teos ärkab ellu eriti siis, kui klaveritele lisanduvad kitarr ja hiljem ka trummid. ... tekkis tõeliselt orkestraalne kõlakujund. (Leelo Kõlar, Teater. Muusika. Kino, 1 / 2011, Estonia)

Kava värskeimad teosed − Peeter Vähi “Pianist’s Internet Week” ja Ülo Kriguli “Aquaspherics”, mõlemad aastast 2010 − näitasid eesti uuemat muusikat kardinaalselt erinevast küljest. Vähi unenäost inspireeritud ning seetõttu ehk veidi pikk ja harali vormiga teos (kaasa tegid ka Ain Varts elektrikitarril ja Hele-Riin Uib löökpillidel) oli jälgitav paljuski tänu üsna detailsele saatetekstile. Rohkete muusikaliste tsitaatide kaudu saavutas see publikuga otsekontakti. (Kristina Kõrver, Sirp, 04.03.11, Estonia, whole article)

LIGHT RISING...

for early music ensemble

“Tõuseb valgus…” jättis mitmes mõttes erilise mulje. Kõigepealt loo tekst: selle aluseks on tiibeti budismi traditsioonides pika eluea palve, mille helilooja palvel kirjutas Tema Eminents XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche spetsiaalselt Jüri Arrakule. /.../ Muusikas aga mõjus eriliselt niisugune monumentaalne cross-over, kus põimusid väga mitmed stiilitasandid orientaalsetest ja arhailistest kuni (neo)impressionistlike kõlaväljadeni. Siin võis kuulda rituaalset korduste maagiat, askeetlikku vokaalset monoodiat ja tiibeti sakraalmuusikat meenutavat intensiivsust puhkpillide ja löökriistadega. Aga kõik kokku vormus hästi terviklikuks ja põnevaks kõlaliseks amalgaamiks. (Igor Garšnek, Sirp, 18.11.11, Estonia,  whole article)

TIME DILATION

for electric violin, laser harp, two tānpūrās, synthesizer and phonogramme

Peeter Vähi teose „Aja aeglustumine“ esiettekandeks astusid peale autori süntesaatoril lavale ka kaks india keelpilli tanpura mängijat ja Tiit Kikas vahetas loo käigus elektriviiuli laserharfi vastu. Suurenenud esituskoosseis tõi kõlapilti märkimisväärsel hulgal värskust ja täiesti jalustrabav oli esituse visuaalne külg, kus domineerisid laserharfi tervet kirikut täitvad ja otsekui lõpmatusse sihtivad valguskeeled. (Jorma Toots, Sirp, 15.07.16, Estonia, whole article)

GOTHIC TRIANGLE

Co-composed with Erkki-Sven Tüür and Lepo Sumera

Elektroakustilise muusika valdkonda kuulub 1990. aastate eesti muusika kõige eksperimentaalsem ettevõtmine Tallinnas − Peeter Vähi, Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri ühisteos “Gooti kolmnurk” (1995), mille heliloojad ja kolm instrumentalisti esitasid kolmest − Niguliste, Raekoja ja Kiek in de Köki − tornist, kuulajad paiknesid tänaval tornide vahelises kolmnurgas. (Merike Vaitmaa, Estonia, whole article)

IN THE MYSTICAL LAND OF KAYDARA

for narrator, vocal soloists, girls’ choir, male choir and symphony orchestra

Peeter Vähi oratoorium... pakkus nüüd ka eestlastele võimaluse erinevate meeltega kaasa elada “Kaydara” eepose sõnumile, mis on ju aktuaalne ka siin põhjamaal 21. sajandil. ... esietendusel Estonia kontserdisaalis oli kohal ka Eva Diallo. Ta tunnistas, et teos oli väga mõjuv. (Tiina Kangro, Linnaleht, 03./04.12.15, Estonia)

... Vähi sai idee Aafrika ekspeditsioonil aastatel 2012−2013, mille raames läbiti 24 riiki. Pärimuste kõrval on kasutatud palju helilooja isiklikke muljeid ja läbielamisi selle füüsiliselt ja moraalselt väga raske retke jooksul. ... enam kui 200-liikmeline kooslus, kuhu kuuluvad Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos laiendatud etniliste löökpillide rühmaga. ... grandioossele muusikateosele loovad videolavastusliku poole isa ja poeg Jaanus ja Robin Nõgisto... Visuaalse poole eesmärgiks on luua muusikale müstiline atmosfäär, mis viiks kuulajad-vaatajad loo sisse. (Sirp, 09.10.15, Estonia)

... ainus helilooja Eestis, kes on loonud muusikat sanskriti-, jaapani-, tiibeti- ja koptikeelsetele tekstidele, leidis pea pooleaastasel Aafrika-ekspeditsioonil inspiratsiooni Malis elava väikerahva fulanide rahvuseeposest, mille ainetel valmis initsiatsiooniriitus “Müstilisel Kaydara-maal”. ... on vaja väga suurt esitusaparaati – osaleb üle 200 muusiku: kolm meessolisti /.../, kaks koori ja sümfooniaorkester. Lauldakse fulani keeles... (Stin Eilsen, Go Reisiajakiri, 5 / 2015, Estonia)

FORTY-TWO

for oboe and organ

The first of his works played at the Tel Aviv concert, “Forty-Two” for oboe and chamber orchestra (1997), was dedicated to Elvis Presley, Joe Dassin and Vladimir Vysotsky; the Israel Camerata Jerusalem’s principal oboist Muki Zohar played the solo. The tonal, noble piece, one of great delicacy, its pensive, nostalgic oboe melodies set against the slow-stepping orchestral course, was addressed with beauty of sound and sensitiveness by Zohar. (Pamela Hickman, 02.03.17, Israel, whole article)

Центральным событием нынешноего фестиваля, судя по количеству художественных отркытий, стал гала-концерт в Большом зале консерватории, где публика услышала сочинения тройки хедлайнеров. Ими однозначно стали Пярт − Григорьева − Вяхи. ... открытием фестиваля стало имя Пеэтера Вяхи − исключительно разнопланового музыканта... мемориальный опус «Forty-two» для гобоя и струнного оркестра... скрестивший аллюзии на барокко и песенную мелодику XX века, тонко и проникновенно исполнил Денис Голубев. (Мария Кузнецова, Музыкальная жизнь, 10 / 2016, Russia, whole article)

Vähi on tuntud stiliseerija /.../, nii kumas ka nüüd läbi barokk, aga miks just barokk, jäi mulle arusaamatuks. (Ivalo Randalu, Sirp, 04.07.03, Estonia)

Hiljem süvenes Peeter Vähi vanamuusika vaimsusesse veelgi − “Zweiundvierzig” oboele või trompetile oreli saatel... siingi lähtub helilooja barokkmuusikale iseloomulikust basso continuo printsiibist. Samuti meenutab soleeriva puhkpilli meloodiajoonis oma vokaalsete kontuuridega 17. sajandi instrumentaalkontsertide aeglaseid, aarialikke osasid. Teose pealkiri viitab aga Peeter Vähi vanusele teose kirjutamise ajal − see on helilooja arvates paljudele muusikutele kriitiline iga. Lahkusid ju näiteks Elvis Presley, Joe Dassin ja venelaste iidol Vladimir Võssotski siit maailmast just 42 aastastena. (Igor Garšnek, 28.03.98, Estonia)

“Forty-two”, mis on pühendatud end surematuks laulnud ameerika, prantsuse ja vene popiidolitele Elvis Presleyle, Joe Dassinile ning Vladimir Võssotskile, kes kõik lahkusid 42. eluaastal, on kui omalaadne manifest, et mida andekam on inimene, seda kiiremini põletab elutuli tema maise keha tuhaks. (Vahur Luhtsalu, Sirp, 24.03.06, Estonia, whole article)

PRAYER-WHEEL
for string orchestra

... Vähi kustutas 2006. aasta orkestriteose “Palveveski” oma loomingu nimekirjast, lennutas noodid prügikasti ja vabanes teosega seotud arvutifailidestki. Niivõrd pettunud oli ta selles, kuidas veerandtoone sisaldav orientaalse helikeelega pala eri orkestrite esituses kõlas. Taipei filharmooniaorkestril olid noodid aga alles ja pika keelitamise peale said taiwanlased Vähilt nõusoleku teost... ette kanda. “... Arvutifailid on kustutatud ning prinditud... noodid... viskasin lihtsalt prügikasti. Need vedelevad ilmselt Pääsküla prügilas või on juba taaskasutusse läinud”, möönab Peeter Vähi, kes kirjutas “Palveveski” Euroopa Liidu kammerorkestri tellimusel. /.../ Helilooja annab Taiwanist pärit Taipei filharmooniaorkestrile võimaluse tõestada, et teost ikkagi saab esitada nii, et see autori ootustele vastaks. /.../ Teos on orkestri repertuaaris 2012. aastast. (Õhtuleht, 10.07.14, Estonia, whole article)

WRONG USERNAME OR PASSWORD!

for soprano saxophone and piano / celesta

... meeldejäävaimad teosed olid Peeter Vähi kummaline, musta muusikalist huumorit ja omamoodi absurdi pakkuv “Wrong Username Or Password!” ja Age Hirve “Sanguine”. (Malle Maltis, Muusika, 6 / 2005, Estonia)

REMINISCENCES OF YOUTH

for flute, cello and chamber orchestra

The repeated dotted patterns in the drums, accompanied on the downbeat by tremolos and runs in the strings, nevertheless established a strong sense of rhythm and mode. Vähi’s musical language swelled and disintegrated as distinctions between the voices became blurred and disappeared, the musicians draping melodies and rhythms into harmonies. Occasionally the soloists, Norwegian duo Mari and Håkon Samuelsen, would break free, first with disarmingly beautiful and simple counterpoint, and later with an unexpected flurry of notes, moving divergently and in parallel, before the final runs from the orchestra. (Rebecca Lentjes, I Care If You Listen, 15.04.16, USA, whole article)

... lõppkontserdil tuli esiettekandele Peeter Vähi “Reminiscences of Youth” ehk “Meenutusi noorpõlvest”... mitmetahuline ja killukestest koosnev teos kanti edukalt Järvi akadeemia kammerorkestriga Neeme Järvi juhatusel ette. (Liisa Hõbe, Sirp, 24.07.15, Estonia)

Võimsaima elamuse pakkus muusikafestivali ametliku avapeo esimene kontsert... ... “Reminiscences of Youth”, kus soleerisid norra viiuldaja Mari Samuelsen ja tšellist Håkan Samuel­sen. See oli kaunis ja hingestatud teos hingestatud esituses... (Marje Ingel, Sirp, 15.04.16. Estonia)

... avakontserdi mõte  −  alustada Peeter Vähi teosega, et näidata mis siinne muusika tegelikult võib sisaldada. Kaasaegne klassika, mis seoti norra viiuldaja ja tšellisti Mari & Håkon Samuelseni ettekande kaudu hoopis teise kultuuritaustaga. Ühelt pool eesti polka, siis absoluutne vaimulik moment, milles me kõik justkui hõljusime ja siis jällegi suursugune bravuur. Minu jaoks on see ka üks Peeter Vähi parimaid teoseid. (Mariliis Mõttus, Kristjan Järvi, Music Estonia, 27.04.16, Estonia, whole article)

BEHIND THE GREAT WATER

for mixed choir

... loodud läti rahvalaulude ainetel... Teos telliti 2014. aastaks, kui Riia oli Euroopa kultuuripealinn. ... kõlas... Peeter Vähi põnev töötlus läti rahvalaulust “Teispool suurt vett”. (Alo Põldmäe, Sirp, 24.07.15, Estonia)

BETWEEN HEAVEN AND EARTH

for wind orchestra

... an oriental melody develops (Vähi is interested in Eastern philosophy and music, and a thread of this runs through his music), and is combined with catchy rhythms and striking textures to create something rather engaging. /.../ This is certainly a work worth investigating. (Robert Hugill, Planet Hugill – a world of classical music, 01.02.17, UK, whole article)

APRIL NIGHT’S DREAM

(‘Aprilliöö unenägu’) for electronic keyboards, percussion, gongs, phonogram and urban sounds

... a sort of hybrid between art installation and rock concert, Peeter Vähi (keyboards) and Hele-Riin Uib (percussion) performed Vähi’s An April Night’s Dream outside on the roof. Complete with dramatic lighting (despite the rain), it looked like a rock concert, yet Vähi’s keyboards played sounds of the city as well from the dull roar of traffic to hare krishna, along with more populist music presented in Ivesian cacophony. The title refers no so much to Shakespeare as to political events which happened in April, and we could take Vähi’s more popular moments to be ironic comments on totalitarian regimes and their views of classical music. (Robert Hugill, Planet Hugill - A world of classical music, 08.04.17, UK, whole article)

Muusikateose pealkiri on justkui Shakespeare’i “Suveöö unenäo” parafraas, kuid pigem võiks “Aprilliöö unenäo” puhul siiski otsida viiteid kurikuulsa pronksiöö sündmustele, mis toimusid Tallinnas mäletatavasti ühel aprilliööl täpselt kümme aastat tagasi. /.../ Seega, uus teos on ühiskonnakriitiline ja kui mingeid märksõnu otsida, siis “grotesk” iseloomustaks seda militaarset marssi ja kaost kõige paremini. (Sirp, 07.04.17, Estonia)

Täitsa teine ooper sai aga toimuma peale orkestriteoste lõppu Estonia katuselaval, tunnistajaiks mööduvad inimesed, trollid ja Solarise keskus. Peeter Vähi loodud “Aprilliöö unenäo” esiettekande klahvpillidele, löökpillidele, fonogrammile ja linnahelidele esitas Vähi koos löökpillimängija Hele-Riin Uibiga. Gongidega toretsev, koomilis-grotesksete urbaansämplitega mänglev tükk oli parajalt teatraalne... aga miskipärast meenutas kogu krempel Vähi Vitamiini-aegse kitši kultuursemas pakendis. (Erkki Tero / Eesti Pops, kultuur.err.ee, 18.04.17, Estonia)

THE CHIMNEY SWEEPER

for female voice, keyboards and percussion

Möödunud aastatel mammutkontserdi nime kandnud üritus /.../ finišeerides Peeter Vähi eksperimentaalrokiliku helitöö esmaettekandes. Viimasesse õnnestus heliloojal kaasata nii publikust moodustatud koor kui ka demonstreerida superstaarisaate võitnud noore lauljatari Jana Kase vokaalset ja improvisatsioonilist võimekust. “Koostöö Peeter Vähiga on suurepärane kogemus, mida mul varem polnud,” kõneles Kask. “...superlugu, mida tahaks veel esitada.” (Kristel Kossar, Pille Kangur, Postimees, 26.03.10, Estonia, whole article)

Kontserdikülastajal on kaks võimalust: kaasa minna või äraootavalt pealtvaatajaks jääda. Vähi hingestatus aga külmaks ei jäta. Vaatemängulisuses võis kindel olla juba ruumi sisenedes: laval seisid üksteise kõrval erinevad idamaised löökpillid ja juhtmepuntrais süntesaator. Kõik kolm ettekandele tulnud teost /.../ “The Chimney Sweeper” (esiettekanded) jätsid mulje pigem meditatiivsest loitsimisest ja improvisatsioonist kui kirja pandud helitöödest. Eriti viimase puhul polnud tegemist mitte akadeemilise piduliku etteastega, vaid pigem rockkontserdilaadse performance’iga. Mingil hetkel tundsin kuulajana ennast lausa kohtlasena vaikselt toolil istudes ja analüüsides. (Muusika, 5 / 2010, Estonia)

TAMULA FIRE COLLAGE

Tänu teleklippidele on eestimaalased avastanud homse Tamula tulemuusika, kuhu peakorraldaja /.../ teada on müüdud üle 10 000 pileti. /.../ Kontserdi põhiosas kõlab Peeter Vähi muusika koondnimega “Tamula tulekollaaž”, mille saatel paiskuvad õhku sajad mürsud, mille valik ja sagedus sõltub muusika iseloomust. (Märt Treier, 28.08.99, Estonia)

... firma SaluMuusik oli /.../ tootnud Luige firma Ilutulestikukeskuse P&P tellimusel kolm tuhat heliplaati Peeter Vähi muusikaga “Tamula tulekollaaž”. /.../ Salum tunnistas, et keegi teine pole temalt iialgi 3000st topeltplaadiseeriat tellinud (tavalised Eesti muusika plaaditiraažid on 500 ja 1000 ühikut). (SL Õhtuleht, 28.08.99, Estonia)

THE SILK ROAD: 25 000 KM IN 3 MONTHS (‘Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit’)

... esmapilgul tekib oht “ülekuumenemiseks”: teost kätte võttes võib sattuda eksiteele... Vaadake raamatu SISSE. /.../ haarav jutustus ühest konkreetsest reisist koos kõigi pisi- ja suur-asjadega /.../ ning − mis kõige tähtsam − siit saame päris kenasti aimu, mis tegelikult toimub maailma suurima kontinendiga, selle iidsete kultuuride ja sõttakistud rahvastega. Võimas lugemiselamus... (Toomas Kiho, GO Reisiajakiri, 2 / 2010, Estonia)

Raamatust koorub veel palju enamat: koorub üks päris suur tükk teadmist Aasia, selle suurima ja tänapäeval kõige plahvatuslikuma maailmajao kohta. Muu hulgas saame siit teada, mida tähendab sõda tegelikult sellele mandrile − mida ja milleks, kelle huvides. Seejuures on see rahuarmastav raamat. ... siin on igal pildil oma visioonlik koht, ja viited piltidele on täpsed, ülesvõtted ise esmaklassilised. Suurim tugevus on siiski raamatu moraalsetes omadustes: see näitab halastamatult, milline on maailm tegelikult, milline on Aasia, kust leiab kõige verisemad maailmasõja rinded. Saame teada, millised on sealsed inimesed ja nende kultuur, nende püüdlused. Halastamatu aususega on osatud näha valgete inimeste võimalusi ja väljavaateid seal. (Sirp, 23.04.10, Estonia, whole article)

RING ÜMBER AAFRIKA (‘African Round’)

Kirjeldatud reis on suur julgustükk ja korraldada on seda väga keeruline. Aafrika võib paiguti ohtlik olla. Mõnes riigis ei hinnata inimelu kuigi kõrgelt. /.../ Raamat ei piirdu muidugi ainult kulgemise ja sellega seonduvate rõõmude ja probleemide kirjeldamisega. /.../ Kas tõesti oli autoril kogu selles päevikuna esitatud tekstis sisalduv lisainfo peas või käepärast... Tekst on üldiselt asjalik ja informatiivne. Autor pole pidanud vajalikuks pidevalt vaimukusi pilduda. Ta räägib asjast, sest teab, et see on seda väärt. /.../ Tarbetuid anglitsisme, mis reisil enamasti inglise keeles suheldes kergesti külge kleepuvad ja ka päevikusse lipsavad, oleks võinud veel välja rookida. Milleks igasugu case'id, shortcut'id, trademark'id ja checkpoint'id? /.../ Kokkuvõttes mulle meeldis. Julgen soovitada. /.../ Nii suurejoonelist reisi ma ehk ette ei võtaks. Hammas ei hakka peale... (Indrek Jääts, Postimees Kultuur, 18.03.17, Estonia, whole article)

GENERAL


Peeter Vahi has been described as one of the most original contemporary composers to have emerged from Estonia. His musical language combines elements of east and west, avant-garde and archaic, acoustic and electronic − all without falling into some sort of eclectic abracadabra. (Michael Mustillo, 02,12.15, The Baltic Times, Latvia, whole article)

An especially interesting section of the concert was devoted to works of /.../ Peeter Vähi, who was present at the Tel Aviv event. Vähi /.../ is a composer whose style arises from his academic training, his experience in pop music, in electric sound and processing, also from his deep enquiry into the roots of oriental culture as well as his own spirituality and deep faith. This has resulted in music that is highly personal, at the same time creating connections between epochs and cultures. (Pamela Hickman, 02.03.17, Israel, whole article)

Among the younger composers, Vähi (b. 1955) is perhaps the most eclectic, drawing inspiration from sources that range from Western rock and roll to the classical music of India. The composer of pop-rock, new-age music, and classical works... (Kevin O’Connor, book Culture and Customs of the Baltic States, 2006, UK / USA)

That people see that it’s a living being, this creation in front of them, that it happens only then and there and in the now, and these fantastic composers like Gabriel Prokofiev and Peeter Vähi that are writing music that really hits the audience right in the middle of their emotional center and sensibility. (Rebecca Lentjes, Kristjan Järvi, I Care If You Listen, 24.03.16, USA)

The new generation of composers, such as the rhythmic Raimo Kangro (b. 1949) and the exotic Peeter Vähi (b. 1955), have also made significant breakthroughs in bringing Estonian music to thr rest of the world. (Richard C. Frucht, book Eastern Europe: An Introduction to the People, Lands, and Culture, 2005, USA)

Von Peeter Vähi, einem der interessantesten und umtriebigsten Komponisten Estlands /.../, ist bischer leider nur eine CD mit Kammermusikwerken erscheinen... (Burkhard Schäfer, Ensemble. Magazin für Kammermusik, Aug / Sep 2011, Germany)

... musiikissa kulkee mielenkiintoinen henkinen taustajuonne. Se on saanut ehkä selkeimmän tunnetuiman ilmaisunsa ARVO PÄRTIN meditatiivisessa tuotannossa, mutta myös mm. ERKKI-SVEN TÜÜR ja buddhalaissäveltäjä PEETER VÄHI kaiuttavat henkisiä ja hengellisiä teemoja musiikissaan. /.../ Siinä missä Pärt on löytänyt oman henkisen menestyskoodinsa hitaista, meditatiiviseen estetiikkaanan ankkuroituneista sävelnäyistä ja Tüür hakeanut filosoofisen ja eettisen /.../ inspiraationsa osin idän aallonpituuksilta, siinä Peeter Vähi /.../ on ammentanut suoran idän ajattelusta musiikkitraditioista. (Erkki Lehtiranta, Rondo Classic, 7 / 2014, Finland)

Komponists Pēteris Vehi ir viens no savdabīgākajiem un interesantākajiem Igaunijas skaņražiem. Gan dzīvē, gan mūzikā P. Vehi ir pievērsies austrumu kultūru izpētei un budismam, komponistam pieder plaša austrumu tradicionālo mūzikas instrumentu kolekcija. (Diena, 01.12.11, Latvia, whole article)

Vähi on üks huvitavamaid eesti heliloojaid. Veel nõukogude ajal tundis Vähi huvi budismi vastu, ta sai tuntuks kui muusikateadlane-orientalist ja juba 1990ndatel oli ainsaks Idamaade muusika ja kultuuri festivali organiseerijaks postnõukogude ruumis. (Dmitri Uhhov, Ezhenedelnyi Zhurnal, 26.03.02, Russia)

... on keeruline, kui helilooja räägib oma loomingulisest kujunemisteest, ja eriti huvitav, kui seda teeb Peeter Vähi, ida muusikat läänega sünteesiv helilooja, mõtleja ja tõlgendaja. (Igor Garšnek, Sirp, 06.10.06, Estonia, whole article)

... Vähi helikeeles ühinevad euroopalik ja orientaalne kultuur. Tema kõlamaterjal on sageli ida päritoluga, kuid arenduses võib sageli kohata ka euroopalikku variantsust ja motiivilist töötlust. Vähi loomingus on kompositsioonitehnilisest küljest ajapikku üha olulisemaks saanud muusika kontseptuaalne külg − tekstisõnum ja selle rituaalne esitus, helimaterjali kõlaline ja märgiline erakordsus. (Evi Arujärv)

Eestimaa kuulsaim new age’i meister, Peeter Vähi, teeb küll õhulist ja hõljuvat muusikat, mis viib mõtted pilve piirile, aga ühegi new age’i alamstiili alla, isgi mitte new age electronics’i hulka teda enamasti ei paigutata. (Arni Alandi, NYYD-muusika, 2007, Estonia)

Biography
List of main works

Discography